Uinu vaikselt. Gwen Hunter

Чтение книги онлайн.

      Voltinud sametpleedi kokku, viskas ta selle kõrvale, avas lapse toidukarbi ja võttis sellest välja baleriinikleidis blondi nuku. Ta asetas nuku tüdruku käsivarre alla, silus õrnalt nuku pikki juukseid, siis katsus veel kord nuku roosa baleriinikleidi vöökohal olevat sõlmkaunistust. Tema tütre puusa juures… Ei, mitte tema tütar. Tüdruk. Mis ta nimi oli? Sel polnudki tähtsust. Tüdruk oli läbi kukkunud. Tema puusa kõrvale seadis mees flöödi. Tüdruk oli flöödimängu oma viimastel elukuudel unustanud. Tema andetus kurvastas neid mõlemaid. Kuid nüüd oli tütarlaps vaba. Teispool hauda tuli ta anne tagasi. Tüdruk kohtaks seal tema tütart, ütleks talle, et isa püüab nii väga, et isa armastab teda.

      Vivaldi kõlav meloodia helises öös nagu lubadus. Tüdruk oli armastanud Vivaldit. Või oli see too teine? Hetkeks tekkis ja kasvas segadus, kuid ta tõrjus selle tunde eemale. Tähtsust oli vaid sellel, et see ei olnud tema tütar. Ta pidi seda meeles pidama. Vaid see oli tähtis.

      Tüdruku trikoole, mille kahvatulilla ja roosa värvus näis kuuvalguses hallina, südame kohale pani mees kokkuvolditud paksu paberi. Selle olid nad nii kaua aega tagasi koos valmistanud. Luuletus, mis oli inspireeritud sellest tütarlapsest, läheb koos temaga paradiisi. See on tema tütrele mõeldud kingitus, mille ta üle annab, kui nad kohtuvad. Mees kontrollis tüdruku sukkpükse, sättis roosat baleriiniseelikut ning sidus uuesti ühe varvaskinga paelad, kasutades sõlme, mida ta eelistas. Lein süvenes, kui ta paelu sõlmis. See oli alati nii raske.

      Ta sättis tüdruku käed rinnale risti. Ihu oli külm, kuid veel painduv ja paistis elusana. Lapse seotud käed olid paigast liikunud, kui mees ta mulla peale tõstis. Nüüd tõmbas ta peene köie mõlemast otsast, et keerukas sõlm kinni pingutada.

      Graveeritud hõbesõrmus oli sõrmes teistpidi nihkunud. Sõrmus oli lapse peene sõrme jaoks liiga suur ning mees keeras selle otseks. See oli kummaline. Sõrmus oli olnud paras, kui ta selle ostnud oli. Mees oli selles kindel.

      Sama käe randmel säras kuuvalgel hõbedast käevõru. Mees lihtsalt keeras seda. Tüdruku kõrvades olid hõbekõrvarõngad, mis liikudes tilisesid, need ripnesid vastu kahvatut kaela. Kõik ehted olid kaunistatud keldi sõlmega, mitte küll päris sellisega, nagu mees oli tahtnud, kuid tal polnud õnnestunud leida seda õiget tüüpi sõlme. Ta otsis ikka veel. Pärast viimast ebaõnnestumist hakkas õigete kõrvarõngaste leidmine muutuma lausa kohustuseks. Ta paitas tüdruku jahedat kaela, nahk oli nii pehme, nii noor, nii süütu. Mees pühkis silmi ja avastas sõrmedel pisarad.

      „Kallis?” Tüdruk ei vastanud. Mees lasi kuuldavale teise nuuksatuse. Ta küürutas haua kohale ja nuttis vaikselt. Miks tüdruk läbi kukkus? Tema oleks võinud olla see õige.

      Kui sügav kurbus taandus, avas ta piiblis laulu 88. See oli tark ja teadlik valik, ta oli seda tunde otsinud. Tüdrukule oleks meeldinud psalmide poeesia. Mees soovis, et oleks saanud seda lugeda originaalis, heebrea keeles, kuid ta ei osanud seda keelt. Tekst nägi välja nagu rida pintslitõmbeid. Võib-olla peaks ta seda keelt õppima. Korraks ta elavnes. Kui tütar ta juurde tagasi tuleb, kui tema hing leiab taas tee keha juurde, siis saavad nad seda koos õppida.

      Laskudes niiskele mullale põlvili, üks taskulamp valgustamas lehekülge, asetas ta messingist kujukesed väikese haua ümber. Ühe päitsisse, ühe jalutsisse ja kaks külgedele. Ta hakkas lugema. „Jehoova, mu pääste Jumal, päeval ma karjun, öösel ma olen sinu ees…”

      Soe öine tuul paitas teda. Vivaldi ja öösorr kõlasid pimeduses, samal ajal kui tema luges pühasid sõnu. Tseremoonia oli oivaline. Lein võbeles ta rinnus nagu surev lind. Pisarad kogunesid ja nirisesid mööda põski alla, nii et tekst hakkas silme ees värelema. Kümnendaks salmiks oli ta hääl kustunud ja ahastus nii tugev, et ta kartis, et süda võib lõhkeda ja ta ise surra enne, kui lõpetab viimase riituse. Südamerabandus teeks lõpu ta valule. Võib-olla peaks ta selle üle õnnelik olema. Kuid surm ei tulnud.

      Laul lõppes: „Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.” Pannud piibli kõrvale, kummardus ta haua kohale ja puudutas veel kord tüdruku nägu. Ta oli nii veatu, kui üldse olla sai. Ta pidi selliseks jääma.

      Pisarad ikka veel voolamas, kühveldas ta lapse jalgele kätega mulda, et teda metalliga mitte vigastada.

      Mehe põlved olid vajunud sügavale niiskesse maapinda. Ta püüdis mulda kühveldada vähehaaval, et mitte tüdruku rõivaid või asendit rikkuda. Ta laotas vaid õhukese kihi, kattis ta jalad, reied, puusad. Lõpuks kattis ta näo. Nüüd ei olnud seda enam näha. Kahetsus täitis ta hinge. Taas pühkis ta nägu niiske lapiga. Sellele jäid tumedad plekid, mida oli näha ka hämaras valguses. Kodus peab ta duši alla minema.

      Nüüd tõstis mees kujukesed kõrvale, et need oleksid kaitstud ega kukuks kogemata hauda, võttis labida ja täitis augu ääreni. Minutiga hakkas higi mööda ta selga alla nirisema, õhk oli ootamatult soe. Kui tüdruk oli temast lahkunud, ei olnud nii soe. Seda tuleks meeles pidada. Veel üks vastuolu, mis tuleks läbi töötada. Viimased pisarad kuivasid, kui ta liigutas labidat. Haua kinniajamine tõi talle enesekontrolli tagasi. Nii oli see alati.

      Kui haud oli kinni aetud, tampis ta selle kinni, kõndis edasi-tagasi, viimasel korral labidale astudes, et kingajälgi ei jääks. Õrnalt silus ta hauda. Siis võttis ta toidukarbist roosinupu. See oli närbunud, veidi kannatada saanud, kuid tüdrukul oli olnud hommikul hea meel, kui seda ärgates enda kõrval padjal nägi. Ta oli naeratanud ja seda nuusutanud, oli hetkeks tundunud vähem nukrameelne. Õrnalt asetas mees roosi mullale. Head mälestused.

      Korjanud kokku kõik kaasatoodud asjad, toppis ta kaenla alla kreeklasest antiigikaupmehelt ostetud kujud. Ta kõndis iidselt perekonnaplatsilt läbi kalmistu auto juurde, möödudes sandistatud hobuse seljas istuva sõduri monumendist. Siis sõitis ta läbi öö, jättes sümfoonia kaeblikud noodid õhku helisema.

      Tagasi maanteele jõudnud, võttis ta CD-mängijast Vivaldi ja pani asemele Beatlesi albumi. John Lennon laulis täiuslikust maailmast.

      Oligi õige aeg otsima hakata. Õige pea on ta saavutanud täiuslikkuse. Võib-olla oli ta seekord kõik vastuolud lahendanud. Võib-olla on järgmisel korral ta valiku, meelitamise, röövimise meetodid perfektsed. Ta naeratas selle mõtte juures, teades, et selles peitub lõplik tõde. Ei elus ega kunstis olnud mingit muud eesmärki peale täiuslikkuse. Kreeklased olid seda mõistnud palju paremini kui ükski teine rahvas.

      Sel ööl laulis ta ideaalsest maailmast, olles valmis veetma terve igaviku, et kõik korda saaks.

      Terve igaviku, et tütar taas enda juurde tuua, täiuslikumana kui varem.

      Kõrvalistmel oli ajalehe The State pühapäevane väljaanne, avatud spordileheküljelt. Sellelt naeratas fotograafile üks tüdruk. Ta oli ilus. Ta oli täiuslik.

      1

       Esmaspäeva hommik

      Parkinud auto maja taha, ronisin päevinäinud sportautost välja, heitsin purjeriidest koti, milles olid kohtuekspertiisi vahendid, üle õla ja vaatasin varahommikusesse valgusesse. Jas tuli maja poolt ja jooksis minu juurde. Kummardudes suudles ta mind otsmikule.

      „Head aega, emme. Mul on koerad söötmata.”

      „Sa üldse ei sööda neid enam,” torisesin mina, tunnetades valusalt vanusevahet, kui ta nii nõtkelt ja kiirelt oma pikapi poole lippas. Lisaks nägi ta teksastes ka sale välja. Lehvitades mulle läbi juhiakna, käivitas ta uue GMC ja sõitis minema, hommikusse loengusse Lõuna-Carolina Ülikoolis. „Tere hommikust sullegi. Kuidas pühapäevaöö haiglas oli, emme? Kõik oli hästi, Jasmine. Tänan küsimast,” ütlesin üleskeerutatud СКАЧАТЬ