Uinu vaikselt. Gwen Hunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise ikka kõneldes, keerasin keele tagasi tennise sisse ja asetasin selle kolmandasse tõendikotti sildiga: VÄIKE PUNANE TENNIS/VARVAS. Korjasin üles kile ja panin selle veel ühte kotti. Panin kõik tõendikotid suurde kilekotti, mille peal suurte punaste tähtedega: ASITÕENDID.

      Võtsin kindad ükshaaval käest. Hoides vasaku kinda randmeosast, tõmbasin selle üle sõrmede pahempidi. Vasak kinnas paremas käes, tõmbasin parema kinda üle sõrmede ja teise kinda, nii et see jäi kindlalt säilitama tõendusmaterjali, mida olin puutunud. Säilitama lõhna. Kindad läksid viimasesse tõendite kotti koos eraldi ankeediga. Lülitasin diktofoni välja ja pakkisin kohtuekspertiisi asjad tagasi, seades asitõendite koti auto peale.

      Sulgesin auto tagaluugi ja jätsin tõendid sisse, võtsin kinnaste ja ankeetide koti endaga majja kaasa. Seejärel pesin hoolikalt käsi köögi kraanikausis, hävitades viimsed asitõendid.

      Jas oli hommikul kodust läinud ning maja oli tühi ja vaikne. Tema jogurtine ja mustikamüsline kauss oli klaasi kõrval kraanikausis, vett täis. Mul polnud huvi söömise vastu, kuigi tütar oli jätnud lauale karbi hommikusöögihelvestega ning puhta kausi ja lusika. Mu lapsuke hoolitses mu eest, nagu oli teinud Jacki surmast alates, tuletades meelde, et pean sööma.

      Üleminek lapsest hooldajaks oli Jasi elus saabunud vara. Selle sundis peale ta isa surm neli aastat tagasi ja minu langemine leinamasendusse. Olin viimased kaks aastat talle kinnitanud, et minuga on nüüd kõik korras, kuid neid harjumusi, mis ta oli Jacki matuste järgsetel nädalatel hirmust omaks võtnud, näis olevat võimatu muuta. Puudutasin kaussi peaaegu naeratades, hingasin sügavalt sisse ja aeglaselt välja ning lasin sõrmedel maha libiseda. Hingasin taas sisse. Stressijuhtimine. See toimib. Kindel värk. Hingasin kolmandat korda sisse ja surusin õhu jõuga välja.

      Mul oli palju asju teha. Esimene asi oli maha istuda ja selgelt mõelda. See ei olnud just lihtne ülesanne pärast kaheteisttunnist vahetust, millesse mahtusid kaks jõukudevahelise arveteklaarimise ohvrit, kolme auto ahelavarii ja üks peaaegu uppunu. Kuid kiiret ei olnud. Mitte keegi ei sure, kui tõmban hinge ja kogun ennast veidi.

      Nii käisin duši all, määrisin paksult peale päikesekreemi, tõmbasin teksad jalga ja särgiku selga ning panin ühe oma mehe vana flanellsärgi peale, jättes särgisaba välja. Ratsutamisriided. Sellised rõivad, mida võiksin kanda päev läbi, kui vaja. Nuusutasin korraks särgiriiet. Olin pesnud paar Jacki riietuseset, mida tahtsin endale jätta, enne kui kõik muu kokku pakkisin ja sõpradele ja sugulastele saatsin. Särgil polnud enam Jacki lõhna. Panin jalga paksud sokid ja madala kontsaga ratsasaapad, leidsin kübara, haarasin kaasa väljaminekuks vajaliku ja väljusin taas hommikusse, tundes end nüüd paremini, kui olin otsustanud, mida teha.

      Päike paistis. Kindad ikka kaasas, suundusin talli poole ja kontrollisin, kas Johnny Ray oli ikka oma tööd teinud. Oli päevi, mil see kindel abiline oli nii pudeli küüsis, et ei ärganud üles. Just nii oli tema kaksikvend mitte kuigi kaua aega tagasi elust jäädavalt lahkunud. Täna oli Johnny Ray kaine, mis ei välistanud homset deliiriumi, kuid hetkel oli ta teovõimeline ja see oli praegu kõige olulisem. Mul oli teisi abilisi, kes olid kogu aeg kained, kuid Johnnyl polnud kusagile mujale minna. Kui ma ta lahti laseksin, lükkaks see ta kiiremini täieliku hävinguni. Pealegi, kainena oli ta suurepärane tallipoiss. „Hommikust, Johnny Ray,” ütlesin. „Palun sadulda mulle Mabel,” palusin teda, valinud vana friisi hobuse, kelle Jack oli ostnud aastaid tagasi.

      „Lähete ratsutama?” küsis ta üllatunult. „Oma lõbuks?”

      Vihkasin ratsutamist, nii et küsimus oli õigustatud. „Ei, mitte lõbu pärast,” ütlesin.

      Kuigi Mabel oli nii suur, et oleks jõudnud vedada täiskoormaga vankrit või kanda seljas relvastatud rüütlit raudrüüs, oli ta ometi rahulik hobune, lasi end häirimatult saduldada ja endale suuraudu panna. Ta oli raske töö jaoks liiga vana, kuid täna hommikul vajasin tema rahumeelset olekut. Kui Johnny Ray oli valmis, käskisin tal teised koerad sadularuumi lukustada, neile vett ja süüa anda ning Cheeksile pikk rihm panna. Kui ta arvaski, et mu käsud on kummalised, ei öelnud ta midagi, lihtsalt tegi ühe töö teise järel mingis ühtlases, vankumatus tempos. Kuni ta töötas, tegin esimese kõne politseile.

      “Šerifi büroo.”

      „Olen Ashlee Davenport ja ma…”

      „Tere Ash. Kuidas läheb?”

      „Buzzy?”

      „Mina see olen. Tunneme haiglas sinu järele puudust. Siin pole üldse enam endine, sellest ajast kui meilt ära suurde linna tööle läksid. Mida saan su heaks teha?”

      „Tänan, Buzzy. Olen farmis ja täna hommikul tõid koerad mulle midagi. Punase lastejalatsi, sees osa jalast.”

      Buzzy jäi tummaks. Selle pika vaikuse ajal kõndisin tallist eemale, hoides mobiili vastu kõrva. Buzzy oli parameedik, kes töötas poole kohaga kiirabis ja mitmes korrakaitseametis dispetšerina. Kui dispetšerile helistasid, oli suur tõenäosus, et kõne võtab vastu Buzzy. „Kas sa ikka kuuled mind?”

      „Jah, kuulen küll. Nalja teed või? Midagi seoses selle kriminalistikakursusega, kus käisid?”

      „See ei ole nali. Soovin, et oleks. Leidsin selle kell 7.52. King ja asitõendid on mu vana sportauto pagasiruumis kottides, juures kuupäev ja kellaaeg, diktofonil kirjeldused ja ametlikud vormid.”

      „Sul on king koos osaga jalast. Laipa ei ole?”

      „Ei, siin mitte,” ütlesin, nii et mu hääl kõlas irooniliselt ja tülpinult, mitte pisarate äärel. „Aga mul on mõned mõtted, kus see võiks olla.”

      „Kuidas…? Ükskõik.” Ma kujutasin elavalt ette, kuidas Buzzy pead kratsib ja mõtleb, kuidas varvast uurida ja üle kuulata. „Saadan uurija nii ruttu kui võimalik sinu juurde. Võib-olla ka kriminalistika meeskonna?” Ta oli endiselt hämmelduses. Mul oli olnud temast rohkem aega taibata, mis edasi saab, ja seda, et siin ei olnud kuriteopaika. Varvas oli kõik, mis mul oli.

      „Koerad, Buzzy. Teenistuskoerad. Et leida laip. Mul on siin sada kuuskümmend hektarit. Ida ja lõuna pool on farmid, lähedal on ebaseaduslik prügila. Rääkimata kiirteest I-77, kust võidi laip visata.”

      „K-9 teenistuskoerte meeskond on Fordi maakonnas, aitavad jälitada pangadirektori tulistamises ja röövi katses kahtlustatavat. Aga saan välja saata kriminalistika meeskonna.”

      Ohkasin. „Buzzy, ma lähen laipa otsima. Mul on siin üks Ethridge’i poiste vana jälituskoer, see on töötanud K-9s. Suundume talli juurest läände. Cheeks on varem hobustega kokku puutunud, nii et lähen ratsa. Mul on mobiil kaasas.”

      „Miks lääne poole?”

      „Plaatanileht,” ütlesin ma. „Kingapaelte vahel oli plaatanileht.” Enne kui ta küsis, ei olnud ma isegi juurelnud selle üle, miks lääne poole minna, ja jäin üllatunult vait. „Minu maadel ei ole väga palju plaatane, aga üks väike salu on umbes neli… Lihtsalt tallist lääne poole, Buzzy. Las kriminalistid võtavad auto pagasiruumist kinga ja diktofonilindi. Digifotod annan hiljem.”

      „Hästi. Meeskond on teel.”

      Klõpsasin telefoni kinni ja pistsin taskusse. Andsin Mabelile ja Cheeksile märku, võtsin ohjad ja koerarihma. Koos kõndisime auto juurde, kust võtsin koti kohtuekspertiisi tarvetega, panin juurde pudeli vett, kompassi, päikesekreemi ja paki küpsiseid ning seadsin koti üle sadula.

      Teades, et kõik vajalik on kaasas ja et koer hoiab korralikult hobuse jalge eest eemale, vaatasin üles sadula poole. Ainuüksi mõttest, СКАЧАТЬ