Punane Kuninganna. Victoria Aveyard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ turuplatsil Suures Aias tuleb neid summasid kümnega korrutada. Koos oma emandaga õmbleb Gisa pitsi, siidi, karusnahka, isegi vääriskive ning loob nii seljaskantavat kunsti kuningaperega kõikjal kaasas käivale Hõbedasele eliidile. Õde nimetab seda ise paraadiks – kenitlevate paabulindude lõputu paraad, üks uhkem ja naeruväärsem kui teine. Kõik Hõbedased, kõik tobedad, kõik staatusehullud.

      Täna vihkan neid veelgi rohkem kui tavaliselt. Nende kogemata kaotatud sukk oleks ilmselt piisavalt kallis, et mind, Kilorni ja poolt Vaiaküla väekohustusest päästa.

      Juba teist korda tänase õhtu jooksul tabab mind selgus.

      „Gisa, ärka üles.” Ma ei sosista. See tüdruk magab nagu nott. „Gisa.”

      Õde liigutab ja ägab patja. „Mõnikord tahaksin su maha lüüa,” mõmiseb ta.

      „Kui armas. Nüüd ärka üles!”

      Kui hüppan ja suure kassi kombel õele selga maandun, on ta silmad veel suletud. Enne kui ta jõuab kisama, vinguma ja emale kaebama hakata, surun käe ta suule. „Lihtsalt kuula, muud ei midagi. Ära räägi, ainult kuula.”

      Gisa turtsub tigedalt mu käe all, kuid noogutab siiski.

      „Kilorn…”

      Tüdruku nahk värvub poisi nime kuuldes tulipunaseks. Ta isegi itsitab, kuigi tavaliselt ei tee ta seda kunagi. Ent mul ei ole õe kooliplikaliku armumise jaoks praegu aega.

      „Lõpeta, Gisa.” Hingan värinal sisse. „Kilorn kutsutakse väeteenistusse.”

      Ja siis ta naer lakkab. Väeteenistus ei ole mingi nali, mitte meie jaoks.

      „Olen leidnud võimaluse ta siit minema saada ja sõjast päästa, kuid vajan selleks sinu abi.” Seda on valus öelda, kuid kuidagimoodi pressin sõnad huulte vahelt välja. „Vajan sind, Gisa. Kas aitad mind?”

      Ta vastab kõhkluseta ja ma tunnen, kuidas süda armastusest õe vastu paisub.

      „Jah.”

      Õnneks olen lühike, muidu poleks tagavaraks mõeldud Gisa vormiriietus mulle ealeski selga mahtunud. Kangas on paks ja tume ega sobi suvepäikesesse vähimalgi määral. Tundub, nagu läheksid selle nööbid ja lukud kuumuse käes kõrbema. Seljakott mu seljas nihkub paigast ning kangaste ja õmblustarvikute kaal tõmbab mu peaaegu siruli. Ka Gisa kannab kotti ja ahistavat vormiriietust, kuid need ei näi teda raasugi häirivat. Ta on raske töö ja raske eluga harjunud.

      Suurema osa maast seilame Gisa ammuse sõbra, heatahtliku talumehe pargasel nisuvakkade vahele pressituna ülesjõge. Siinsed inimesed usaldavad teda nii, nagu nad mind ealeski usaldada ei saaks. Talumees laseb meid kaldale paari kilomeetri jagu eemal, Summertoni suunduva käänulise raja juures, mis on täis linna suunduvaid kaupmehi. Nüüd liigume üheskoos vaevaliselt paiga poole, mida Gisa kutsub Aiaväravaks, kuigi mulle ei jää silma ainsatki aeda. Tegelikult on see sillerdavast klaasist värav, mis meid juba enne sisse astumist pimestab. Näib nagu ülejäänud sein oleks samast materjalist, kuid ma ei suuda uskuda, et Hõbedaste kuningas oleks nii rumal, et end klaasseinte taha varjaks.

      „See ei ole klaas,” selgitab Gisa. „Või vähemalt mitte tervenisti. Hõbedased leidsid mooduse teemandi sulatamiseks ja muude materjalidega segamiseks. See on täiesti purustamatu. Isegi pomm ei saaks sellest jagu.”

      Teemantseinad.

      „Kõlab vajalikult.”

      „Hoia pea maas. Las mina räägin,” sosistab õde.

      Püsin tal kannul, pilk teel, mis muutub tasapisi mõranenud mustast asfaldist valgeks kivisillutiseks. See on nii sile, et peaaegu libastun, kuid Gisa haarab mu käsivarrest ja aitab tasakaalu hoida. Kilornil ei oleks oma madrusejalgadega mingit vaeva selle peal tatsuda. Ent Kilorn ei oleks muidugi üldse siin. Ta on juba alla andnud. Mina ei kavatsegi.

      Väravale lähemale jõudes kissitan helklevas valguses silmi, et teisele poole näha. Kuigi Summerton eksisteerib vaid hooajati ja hüljatakse enne esimest halla, on see suurim linn, mida olen kunagi näinud. Seal on rahvarohked tänavad, baarid, majad ja tagahoovid, mis kõik on suunatud teemantklaasist ning marmorist sätendava hiiglasliku jõleduse poole. Ja nüüd ma tean, mille järgi see nime sai. Päikesekoda särab kui täht ja selle läbipõimunud tornide ning sildade rägastik sirutub mitmekümne meetri kõrgusele. Mõned selle osad tumenevad pealtnäha juhuslikus järjestuses, pakkudes elanikele privaatsust. Ei saa ju lasta matsidel kuningat ega õukonda näha. See võtab hingetuks, pelutab, on suurejooneline… ja siiski vaid suvemaja.

      „Nimed,” haugatab räme hääl ja Gisa jääb sammupealt seisma.

      „Gisa Barrow. See on mu õde Mare Barrow. Ta aitab mul emandale kaupa tuua.” Õde ei kaota närvi ja ta hääl püsib ühtlane, peaaegu igavlev. Korrakaitsja noogutab mulle ja ma teen kompsu kohendamisest korraliku näitemängu. Gisa ulatab meie räbaldunud ja räpased ID-kaardid, mis püsivad vaevu koos, kuid ajavad siiski asja ära.

      Meid kontrolliv mees vist tunneb Gisat ega heida ta kaardile peaaegu pilkugi. Minu oma puurib ta põhjalikult, võrreldes mu nägu ja pilti tubli minuti jagu. Mõtlen omaette, kas ka tema on lausuja ja suudab mu mõtteid lugeda. See teeks meie väikesele ekskursioonile väga kiire lõpu ja tooks mulle ilmselt ka silmuse kaela.

      „Randmed,” ohkab ta meist juba tüdinult.

      Olen hetkeks segaduses, kuid Gisa sirutab pikemalt mõtlemata parema käe välja. Teen sedasama ja suunan käe ametniku poole. Mees lajatab meie randmete ümber punased paelad. Võrud tõmbuvad koomale, kuni on sama tihedalt naha vastas kui ahelad – neid ei ole võimalik omal jõul eemaldada.

      „Minge edasi,” viskab ohvitser ja viipab laisalt. Kaks noort tüdrukut ei ole tema silmis mingi oht.

      Gisa noogutab tänutäheks, kuid mina mitte. See mees ei vääri minult grammigi tunnustust. Hiiglaslikud väravad avanevad haigutades ja me marsime edasi. Hoopis teise maailma sisenedes summutab kõrvades taguv veri kõik muud Suure Aia helid.

      Ma ei ole ealeski sellist turgu näinud – täis lilli, puid ja purskkaevusid. Punaseid on napilt ning nad liiguvad endavalmistatud kaupa müües ja asjatoimetusi tehes kiirelt ringi, kõikidel verev pael randme ümber. Kuigi Hõbedased paela ei kanna, on neid lihtne märgata. Nad on tihedalt vääriskive ja – metalle täis riputatud, igaühe seljas terve varandus. Üks väike tõmme konksuga ja mul on koju minnes kõik, mida kunagi vajan. Hõbedased on pikad, kaunid ja külmad. Nad liiguvad aeglase graatsiaga, mida Punane kunagi saavutada ei suuda. Meil lihtsalt pole aega niiviisi liuelda.

      Gisa juhib mind mööda pagariärist, mille koogid on kaetud kullapuruga. Kaupmehest, kes on välja pannud eredavärvilised puuviljad, mida ma kunagi varem näinud ei ole. Ja isegi rändloomaaiast, mis on tulvil metsloomi, keda ei oska ettegi kujutada. Väike, riietuse järgi otsustades Hõbedane tüdruk söödab täpilisele jaburalt pika kaelaga hobusetaolisele olevusele õunatükke. Paar tänavat edasi sillerdab juveelikauplus kõikides vikerkaarevärvides. Panen selle mõttes kõrva taha, kuid siin on raske pead selgena hoida. Tundub nagu õhk pulseeriks, oleks elust tulvil.

      Siis, kui arvan, et midagi sellest kohast fantastilisemat enam olla ei saa, uurin Hõbedasi lähemalt ja mäletan täpselt, kes nad on. Väike tüdruk on telki, kes kergitab õuna pikakaelalise eluka toitmiseks kolme meetri kõrgusele. Lillekaupmees libistab sõrmedega läbi lillepoti ja valged väädid viskavad silmapilkselt kasvus juurde, lainetades ümber ta küünarnukkide. Tema on rohevardja, taimede ja maa mõjutaja. Purskkaevu kõrval istub paar СКАЧАТЬ