Punane Kuninganna. Victoria Aveyard

Чтение книги онлайн.

      Meie maja on isegi Vaiaküla standardite järgi tilluke, kuid vähemalt avaneb meile vaade. Enne viga saamist ehitas isa ühel sõjapuhkusel nii kõrge maja, et näeme siit jõe teisele kaldale. Isegi suvises kuumavines võime silmata lagedaid maatükke, kus kunagi kasvas nüüdseks kaduvikku raiutud mets. Need näevad välja kui haiguskolle, kuid põhja ja lääne suunas asuvad puutumata mäekünkad mõjuvad rahustava meeldetuletusena. Maailmas on nii palju enamat. Enamat kui meie, enamat kui Hõbedased, enamat kui kõik, mida tean.

      Ronin redelist majani üle kulunud puidu, mida on vorminud päev päeva järel üles-alla turnivad käed. Sellelt kõrguselt näen paari ülesvoolu suunduvat paati, millele on heisatud uhkeldavad eredad lipud. Hõbedased. Vaid nemad on nii rikkad, et isiklikku transporti kasutada. Sel ajal, kui nemad naudivad ratastel sõiduriistu, lõbulaevu ja isegi kõrgustes kihutavaid turbolennukeid, peame meie läbi ajama vaid omaenda kahe jala või õnne korral tõukerattaga.

      Laevad suunduvad ilmselt väikelinna Summertoni, mis kuninga suveresidentsi ümber ellu ärkab. Ka Gisa abistas seal täna õmblejannat, kelle käe all ta töötab. Kuninga külaskäigu ajal müüvad nad sageli turul oma näputööd kaupmeestele ja ülikutele, kes kuningasoost rahvale pardipoegadena järgnevad. Palee ise kannab Päikesekoja nime ja on kuuldavasti tõeline meistriteos. Mina ei ole seda oma silmaga kunagi näinud. Ma ei mõista, miks vajab kuninglik pere ka teist kodu, kui nende põhipalee on nii peen ja kaunis. Ent nagu Hõbedased ikka, ei tegutse nad vajadusest lähtudes. Neid kannustab tagant kapriis. Ja seda, mis neile pähe tuleb, nad ka saavad.

      Enne kui ukse avan ja tavapärasesse kaosesse astun, patsutan verandalt alla laperdavat lippu. Kolm punast tähte kollakaks tõmbunud kangal – üks iga venna eest, ja ruumi veel jätkub. Minu jaoks. Sellised lipud on enamikul majadel, mõnel neist tähtede asemel hukkunud lapsi vaikivalt meenutavad mustad triibud.

      Toas higistab ema hautist segades pliidi ääres ja isa silmitseb teda ratastoolist. Gisa tikib laua ääres, luues midagi nii kaunist ja peent, et mina seda mõista ei suuda.

      „Olen kodus,” ütlen otseselt kellegi poole pöördumata. Isa vastab lehvitusega, ema noogutab ja Gisa ei tõsta oma siidiribalt pilkugi.

      Lasen varastatud kraami täis kotikese tema kõrval lauale kukkuda, püüdes võimalikult kõvasti müntidega kõlistada. „Seda on ehk piisavalt, et isale sünnipäevaks korralik kook hankida. Ja veel akusid, mis kogu kuu vastu peaks.”

      Gisa silmitseb halvakspanevalt kulmu kortsutades mu pauna. Ta on vaid neliteist, kuid oma ea kohta terane. „Ühel päeval tulevad inimesed ja võtavad kõik, mis sul on.”

      „Kadedus ei sobi sulle, Gisa,” pragan õe pead patsutades. Ta käed sööstavad üles täiuslike läikivate juuste juurde ja siluvad need tagasi veatusse krunni.

      Olen endale alati selliseid juukseid igatsenud, kuigi ma ei tunnistaks Gisale seda kunagi. Kui tema juuksed lõõmavad nagu leek, siis minu omad on jõepruunid, nagu tavatseme öelda. Juurtest tumedad, otstest heledad – stressirohke elu Vaiakülas imeb värvi isegi meie juustest. Enamik külaelanikke on lühikeste juustega, et halle otsi varjata, kuid mitte mina. Mulle meeldib meelde tuletada, et isegi juuksed teavad, et elu ei peaks niisugune olema.

      „Ma ei ole kade,” puhiseb tüdruk töö juurde tagasi pöördudes. Ta tikib lõõmavaid lilli, igaüks neist oivaline niidist leek läikivmusta siidi taustal.

      „See on imeilus, Gee.” Libistan sõrmega üle ühe õie ja naudin selle siidisust. Õde heidab üles mu poole pilgu ja paljastab õrnalt naeratades ühtlase hambarea. Tülidest hoolimata teab ta, et on minu väike silmatera.

      Ja kõik teavad, et kade olen hoopis mina, Gisa. Ma ei oska muud kui varastada inimestelt, kes suudavad midagi oma kätega teha.

      Kui Gisa väljaõppe lõpetab, saab ta oma äri avada. Kõikjalt saabuvad Hõbedased, kes on valmis maksma СКАЧАТЬ