Punane Kuninganna. Victoria Aveyard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu vankriust nõjatudes. Ta ohkab raskelt ja heidab pilgu selja taha vankripimedusse. Hetke pärast pöörab mees taas ringi ja kutsub mu viipega sisse. Kuuletun meelsasti.

      „Aitäh sulle, Will,” hakkan vadistama. „Sa ei kujuta ette, kui tähtis see mulle on…”

      „Istu ja ole vakka, tüdruk,” kamandab hele hääl.

      Vankripimeduses tõuseb jalule Willi ainukese sinise küünla tuhmis valguses peaaegu märkamatuks jääv naine. Õigupoolest tüdruk, sest on vaevu minust vanem. Ent palju pikem ja vana sõdalase hoiakuga. Võõra puusale, päikesekujutistega punase seotava vöö vahele torgatud relv ei ole kindlasti ametlikku luba saanud. Tüdruk on Vaiakülast pärinemiseks liiga blond ja kahvatunahaline. Tema nägu katva kerge higi järgi otsustades pole ta tapva kuumuse ega niiskusega harjunud. Ta on väljast, võõramaalane, ja kõigele lisaks ka lindprii. Just selline inimene, keda näha soovin.

      Ta kutsub mu viipega vaguniseina sisse uuristatud pingile istuma ja võtab istet alles minu järel. Will on meil tihedalt kannul ning peaaegu variseb räbaldunud toolile, silmad minu ja tüdruku vahet vilamas.

      „Mare Barrow, see on Farley,” pomiseb vanamees ja tüdruku lõug tõmbub pingule.

      Ta vaatleb ainiti mu nägu. „Soovid kaubatransporti.”

      „Mulle ja poisile…”, ent tüdruk tõstab suure mõhnalise käe ning katkestab mind poolelt sõnalt.

      „Kauba,” sõnab ta uuesti paljutähenduslikul pilgul. Mu süda hüppab rinnas. Sellest Farley-tüdrukust võib asja saada. „Ja mis on sihtkoht?”

      Ragistan ajusid, püüdes mõnda ohutut kohta välja mõelda. Mu silme ees ujub klassiruumi vana maakaart oma ranniku ja jõgede, linnade, külade ning kõigega, mis jääb nende vahele. Harbor Bayst läänes kuni Järvemaani, põhjatundrast kuni kiiritatud tühermaadeni Rusulinnas ja Uhtlas – kõikjal varitsevad meid ohud.

      „Mingi koht, mis on Hõbedaste eest kaitstud. Muud ei midagi.”

      Farley pilgutab mulle silma, kuid ta ilme ei muutu. „Ohutusel on hind, tüdruk.”

      „Kõigel on hind, tüdruk,” nipsan samal toonil. „Keegi ei tea seda minust paremini.”

      Vagunisse laskub pikk vaikus. Tunnen, kuidas öö käest kulub ja Kilornilt väärtuslikke minuteid röövib. Farley ilmselt tajub mu ebamugavust ja kannatamatust, kuid ei tõtta sõna võtma. Näib, nagu kuluks terve igavik enne, kui ta viimaks suu avab.

      „Ergav Kaardivägi on nõus, Mare Barrow.”

      Läheb tarvis kogu mu enesevalitsemist, et mitte rõõmust istmelt püsti karata. Ent miski sikutab mind ega lase naeratust näole tekkida.

      „Makse tuleb tasuda kogusummas, väärtuses tuhat krooni,” jätkab Farley.

      See lööb mul peaaegu hinge kinni. Isegi Willi kohevad valged kulmud kaovad üllatusest juuksepiiri alla. „Tuhat?” suudan kähiseda. Vaiakülas ei arvelda keegi selliste summadega. Sellest saaks kogu mu pere aastaks söönuks. Paljudeks aastateks.

      Ent Farley pole lõpetanud. Mind valdab tunne, et ta naudib seda. „Tasuda võib kupüürides, tetrarhides või vastavas vääringus kaubavahetusega. Ühiku kohta, loomulikult.”

      Kaks tuhat krooni. Varandus. Meie vabadus maksab terve varanduse.

      „Teie kaup läheb teele ülehomme. Siis peate tasuma.”

      Suudan vaevu hingata. Vähem kui kaks päeva, et saada kokku summa, mis ületab kogu elu jooksul varastatu. Täiesti võimatu.

      Tüdruk ei jäta mulle protesteerimiseks aega.

      „Kas oled tingimustega nõus?”

      „Vajan rohkem aega.”

      Ta raputab pead ja nõjatub ettepoole. Tunnen ta nahal püssirohu lõhna. „Kas oled tingimustega nõus?”

      See on võimatu. See on rumal. See on meie parim võimalus.

      „Olen tingimustega nõus.”

      Järgmised hetked mööduvad kui udus, kui läbi poriste varjude kodu poole vantsin. Mu mõte otsib palavikuliselt viisi, kuidas saada enda valdusesse midagi vähemalt ligilähedaseltki Farley hinna väärilist. Vaiakülas ei ole midagi, see on kindel.

      Endiselt pimeduses ootav Kilorn näeb välja nagu väike eksinud poisike. Eks ta vist olegi.

      „Halvad uudised?” küsib sõber ja ponnistustest hoolimata aimub ta häälest värinat.

      „Põrandaalune liikumine saab meid siit minema toimetada.” Tema nimel püüan selgitades rahu säilitada. Kaks tuhat krooni võib olla sama hea kui kuninga troon hankida, kuid räägin sellest nagu tühiasjast. „Kui keegi üldse sellega hakkama saab, oleme need meie. Saame hakkama.”

      „Mare.” Poisi hääl kõrvetab külmemalt kui talv, kuid veelgi hullem on tühi pilk ta silmis. „Kõik on läbi. Kaotasime.”

      „Aga kui me…”

      Kilorn haarab mu õlgadest ja hoiab endast käsivarre kaugusel kindlas haardes. See ei tee haiget, kuid ehmatab sellegipoolest. „Ära tee minuga nii, Mare. Ära pane mind uskuma, et sellest leidub väljapääs. Ära anna mulle tühja lootust.”

      Tal on õigus. Julm tundub anda lootust olukorras, kus seda olla ei saa. Sellest saab vaid pettumus, vimm, raev – tunded, mis muudavad elu veel raskemaks, kui see juba on.

      „Lase mul sellega lihtsalt leppida. Võib-olla… võib-olla saan siis oma pea klaariks, omandan korraliku väljaõppe, tagan endale seal mingisugusegi võimaluse.”

      Leian ta randmed ja hoian neist kõvasti kinni. „Räägid, nagu oleksid juba surnud.”

      „Võib-olla olengi.”

      „Mu vennad…”

      „Su isa hoolitses selle eest, et nad teaksid juba ammu enne lahkumist, mida nad tegema peavad. Ja tuleb kasuks, et nad kõik on majasuurused.” Poiss manab näole punnitatud naeratuse, püüdes mind naerma ajada. Tulutult. „Olen hea ujuja ja meremees. Neil on mind järvedel tarvis.”

      Alles siis, kui ta mu embamiseks käte vahele haarab, mõistan, et värisen. „Kilorn…” pomisen vastu ta rinda. Ent rohkem sõnu ei tule. Tema asemel peaks olema mina. Kuid ka minu aeg läheneb kiirelt. Võin vaid loota, et Kilorn suudab piisavalt kaua elus püsida, et teda kasarmus või kaevikus uuesti kohtaksin. Võib-olla siis leian õiged sõnad. Võib-olla siis saan aru, mida tunnen.

      „Aitäh, Mare. Kõige eest.” Ta tõmbub tagasi ja laseb minust liiga rutakalt lahti. „Kui säästma hakkad, on sul piisavalt ajaks, mil leegion sulle järele tuleb.”

      Tema nimel noogutan. Paraku pole mul vähimatki kavatsust lasta tal üksinda võidelda ja surra.

      Kui end tagasi asemele sätin, tean, et täna ma und ei saa. Pean midagi ette võtma ja kavatsen lahenduse välja mõelda isegi siis, kui mul kulub selleks terve öö.

      Gisa köhib unes – see on viisakas, imevaikne heli. Isegi teadvusetult suudab ta daamilik olla. Pole ime, et ta nii hästi Hõbedaste sekka passib. Ta on kõik, СКАЧАТЬ