Rasedusarmid. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      Rasedusarmid

      8. NÄDAL

      Huvitav, kas mu korteris on mingi võlupott või? Ükskõik, kas siin joodi viina või mitte, ikka oli keegi alati hommikul ropsimas. Mina ei joonud enam praktiliselt midagi, sestap ei ajanud ka oksele. Sirpa ei napsitanud üldse, aga igal hommikul lendas kaas pealt.

      Talutasin oma kehva enesetundega naise sohvale.

      “Aitäh, kallis.”

      “Võta heaks.”

      “Ma puhkan pisut.”

      “Minu meelest võiksid ka pikemalt puhata.”

      “Viitsid vahepeal linad ära vahetada?”

      “Muidugi.”

      Mu vastus hämmastas mind. Kas minust on saamas mingi kuradi toatüdruk? Mu enda korteris. Otsustasin endamisi raseduse ajal kas või pea peal põrgata, aga pärast seda läheme tagasi võrdõiguslikku päevarütmi.

      Võitlesin tekikotiga. Kuradi tekk vajus muudkui koti põhja. Üritasin seda sealt välja õngitseda nagu kivi merepõhjast. Kui nurgast kinni sain, oli tekk loomulikult põiki kotis. Olin just lillelist tekikotti kaltsumaterjaliks rebimas, kui elutoast kostis Sirpa värskenenud hääl:

      “Too poolteist kilo soolakurki!”

      “Poolteist kilo! Kurat, see on ju kilekotitäis kurke.”

      Sirpa tuli magamistoa uksele ja patsutas oma seni veel mitte ümaramaks muutunud kõhtu.

      “Issi, too meile poolteist kilo soolakurki. Ma võin seni meile voodi valmis teha.”

      Tõmbasin jope selga ja läksin hiiglasliku ostunimekirjaga poodi. Pärast seda, kui Sirpa Kovala, mu ülemus taksofirmas, ütles mulle, et ootab minult last, viskas mu elu täieliku kukerpalli. Taksofirma tegelik omanik, Sirpa ema, teadis asjast, aga oma lähedased olen hoidnud kogu sellest sõust õndsas teadmatuses. Kõhklesin veel pisut Sirpa kommentaari pärast isakandidaatide kohta: “Siin on kaks võimalust, kas sina või Püha Vaim…”

      Poodi jõudes otsisin pakiliselt soolakurke. Lõpuks haarasin müüjal varrukast ja küsisin, kus nad oma delikatesskurke peidavad.

      “Vene omi või tavalisi?” küsis müüja.

      “Vene? Ma otsin kurke, mitte venelasi.”

      “Need on seal vaadis,” osutas müüja suurele tammevaadile.

      “Mida kuradit? Kas vaadis ei käi mitte viski?”

      Müüja lasi laia perse õõtsudes jalga. Ta kuulis mu küsimust, aga mina vastust mitte. Ladusin tohutusse kotti kurke. Mobiil helises. See oli Sirpa.

      “Too apteegist kaltsiumi ka.”

      “Kaltsiumi? Seda müüakse aianduspoodides.”

      “Too apteegist kaltsiumi või ma söön vannitoa seinast plaadid ära!”

      Sirpa urahtas nii veenvalt, et mul kukkus kurgikott vaati.

      “Vittu küll…” vandusin.

      “Mida sa ütlesid?”

      “Kott kukkus kurgivaati.”

      “Kas need on ikka Vene kurgid?”

      Kiikasin vaadi külge.

      “Jep.”

      Ei olnud muud teha, kui käärida käis üles ja õngitseda kott ärakistud munne meenutavate roheliste juppide seast välja. Üks keskealine, üdini uudishimulik eit tuli imestades minu juurde ja küsis:

      “Kas põhja pool on paremad?”

      “Jah, nad naelutavad kõige paremad kurgid sinna põhjalaudade külge. See on vana vene komme.”

      Mutt kiikas umbusklikult kurgivaati. Lõpuks sain koti kätte ja läksin teisi sisseoste kärusse kuhjama.

      Kassajärjekorras nuuskis rahvas arusaamatult mu hapnenud küüslaugu järele haisva käe lehka. Kuulasin natuke sosistamist ja nuhutamist. Viimaks mu kannatus lõppes.

      “Küllap imestate, kuidas mu käsi küll kaenlaaluseni välja nii imelikult haiseda võib?”

      Inimesed taandusid. Lisasin etteastele veel paar detsibelli.

      “Ärge laske end sellest häirida. Ma olen kunstseemendaja ja üks lehm oli nii sitaks tiirane, et see hais ei läinud isegi tärpentiniga ära. Käsi haiseb ühtmoodi muide kaenla alla välja. Tulge kõik ilusti siia minu juurde sabasse, siis saate kõik kordamööda nuusutada.”

      Otsekohe märkasin end järjekorras üksi olevat. Teised läksid veel midagi juurde ostma. Kassapidaja, lihav neljakümnene naine, vaatas imestades mu kurgikotti.

      “Siin on poolteist kilo. Kas peabki olema?”

      “Jep. Mu daam on täiesti rahuldamatu.”

      Kassapidaja tundus olevat kiire taibuga proua. Ta vaatas hetke hindavalt mu kurke ja arvas:

      “Oleksite võinud ju ometi natuke suuremaid võtta.”

      “Kas teil on ses suhtes kogemusi?”

      Kassapidaja haaras mul varrukast ja tõmbas mu lähemale.

      “Mulle ei piisa isegi suvikõrvitsast,” sosistas ta ja pilgutas silma.

      Mulle hakkas poeskäimine meeldima.

      Tormasin, kaks suurt toidukotti kaenlas, apteeki.

      “Seda et, kas teil on mingit rohtu sitamaja seinaplaatide isu vastu? Naisele.”

      Umbes viiekümnene hoolikalt meigitud proviisor vaatas mind huvitatult ja küsis:

      “Kas ta on juhuslikult rase?”

      “Möh? Kust te seda teadsite? Nõid olete või? Siis selline kena nõid…”

      Naist ajas naerma.

      “Olen ise kolm korda rase olnud ja kahel korral kaltsiumihimus küüneviiliga betoonseina kraapinud.”

      “Jätke jama. Andke kohe neid pille, enne kui ta mu korteri nahka pistab! See on üürikas.”

      Kihutasin, suur purk kaltsiumi ja kaks kotti toitu ühes, oma kodu päästma.

      Võtmeid otsides kuulatasin seinaplaatide kriginat. Korter oli hiirvaikne. Avasin ukse ja panin kotid esikusse maha. Tormasin vetsu ja tõmbasin ukse lahti.

      “Jumal tänatud.”

      Sirpa tuli mu selja taha ja kiikas üle mu õla.

      “Mis on?”

      “Ma kartsin, et sa oled mu vetsu ära söönud. See on üürikorter.”

      Sirpa itsitas.

      “Äkki peaksime sellest sinu poissmeheboksist natukeseks ajaks minu juurde kolima ja hakkama suuremat korterit otsima?” pani Sirpa ette ja koukis kurgikotti välja.

      “Mis siin siis viga on?”

      Sirpa СКАЧАТЬ