Linn müügiks. Leslie Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ roostest näritud mootorit ellu ärkama. Ta oli avastanud selle imelise vraki keset kunagist Pennsylvania Lastemaailma pooljuhuslikult, ühe oma igapäevase, terve mõistuse juurde jäämiseks vajaliku jalutuskäigu ajal nädala alguses. Miski selles paigas võlus teda, erinevalt ülejäänud Trouble’ist. Päris kindlasti erinevalt sellest kopitanud, käokelladest läbi imbunud lobudikust, kus ta elas praegu koos oma vanaisaga, kes oli rõõmus nagu mudaloigu avastanud põrsas.

      Linnaomaniku tütrepoja seisusest oli veidi kasugi, sest Maxil oli õnnestunud lõbustuspargi elekter sisse lülitada. Ehkki sellest kuigi palju kasu ei olnud. Kõigi nende päevade jooksul, mis Max siin nokitsenud oli, polnud vaene karussell isegi mitte ühtainsat hädist oiet kuuldavale toonud, kuigi leierkastist oli tal õnnestunud paar kaeblikku heli välja võluda.

      „Kullake, ma tean, et sa oled vana ja väsinud, aga ehk vead vähemasti veel ühegi ringi välja.”

      „Vabandust?”

      Tähelepanu juhtpaneelilt, mille avamiseks oli kulunud pea liitrijagu lukuõli, eemale viidud, kiikas Max üle õla selja taha. Keegi naine oli talle liginenud läbi tillukese, rohtukasvanud ja hüljatud lõbustuspargi, mis kunagi oli tehiskalliskivina kaunistanud Trouble’i kahtlase väärtusega krooni.

      Kalliskividest rääkides… Jeesus küll, see naine siin oli alles vaatamisväärsus. Blondiin. Naine oli blondiin. Tema täielik nõrkus.

      Naine oli ka pikk, kurvikate vormide ja just seesuguste huultega, mis panid mehe öös ihast ulguma.

      Ei. Ei mingit ulgumist. Üldse mitte mingit hundijuttu, mäletad?

      Oma libiidot alla surudes naeratas Max naisele. „Palun vabandust. Te ilmselt juhtusite kuulma, kuidas ma siin omaette räägin.” Ta tõusis ja pühkis käed pükstesse, jättes ühele reiele õlipleki. Ta astus naisele lähemale ja püüdis käituda sõbralikult, nagu naabrile kohane.

      Kuigi tegelikult tahtnuks ta olla hoopis seksikas ja ahvatlev.

      Naine naeratas vastu, samuti sõbralikult, ent mitte flirtivalt. Kahjuks. „Ma ei tahtnud teie tööd häirida.” Naine lükkas päikeseprillid pealaele, tuues nähtavale paari siresiniseid silmi.

      Pagan. Sinisilmne blondiin kauni naeratuse ja lopsakate huultega. Sile näolapp pehmete põskede ja pisikese, kangekaelsusele viitava lõualohuga. Helge, naeratav ingel, kes ilmus siia üksildasse põrgunurka just nagu päikesekiir hallil, pilvisel päeval…

      Max tahtnuks valjusti oiata. Kelle küll oli ta mõnes eelmises elus sedavõrd ära pahandanud, et talle saadeti selline kiusatus just nüüd, mil ta ei saanud – lihtsalt ei saanud – sellele järele anda?

      Naine vaatas teda pealaest jalatallani selle rahuliku süütu pilguga, mille taha nad alati oma huvi peidavad. Tema põsed roosatasid veidi ja ta keeleots libises üle huulte – nende huulte –, et neid pisut niisutada.

      Saada see välgunool juba teele ja saame selle asjaga ühele poole.

      „Omaette rääkimine võib ohtlikuks osutuda,” tähendas naine, hääl veidi sügavam kui Max tema õrna välimuse puhul oletada oleks osanud.

      „Nagu ka mõne terava, roostes metallitükiga kätte lõikamine.” Max muigas. „Peaksin teda vist pisut meelitama, et ta mulle küüsi ei näitaks.” Hmm… kas see kõlas kahemõtteliselt? Seda tal küll plaanis polnud.

      Ja-jah. Jäta, Taylor.

      Naise täidlased huuled tuksatasid ning ta vaatas mehe käsi. „Kas saite viga?”

      „Veel mitte. Aga mul on tunne, et nii see läheb, enne kui selle vana kullakese tööle meelitan.”

      Blondiin kiikas karusselli poole ja tema kaunikujuline kulm kerkis kulunud vrakki silmitsedes. Ainuke terveksjäänud osa oli kõige üleval asuv tilluke mini-karussell, mille peegelkatus saatis laiali valgussähvatusi, kui päike sellele õige nurga alt paistis. Aga ülejäänud… kõik kunagi kirevavärvilised tsirkuseloomad olid nüüd enamasti hallikat tooni, mille alt kumasid vaid üksikud rohelised või punased laigud. Sebra oli esijalgadest ilma jäänud ja lõvi lakast oli alles vaid kaks sakiliste servadega teravikku. Iga looma taga näitasid vanaaegsed peeglid – räpased ja mõrased – moonutatud kujutist ümbrusest, võimendades ja rõhutades iga haletsusväärse eluka nukrust veelgi.

      Maxil polnud aimugi, mida võõras vaatas – kuid kas naine oskas seda näha? Ta lihtsalt pidi endalt küsima, kas blondiin võis näha sedasama kaeblevat, kurba ilu, mis oli teda ennastki paelunud, kui ta esmakordselt selle teest eemal, rohtukasvanud unustatud lagendikul asuva paiga avastas.

      „Ma ei suuda uskuda, et seda romu veel päris maha pole lõhutud.” Naine rääkis nii vaikselt, otsekui olnuks sõnad vaid talle endale mõeldud.

      „Mina samuti mitte,” tunnistas Max. „Kasutusmärkmete põhjal ütleksin, et see pandi kinni seitsmekümne kaheksandal aastal.” Mis tähendas, et karussell oli ilmselt sama vana, kui see naine siin. Täpselt õiges vanuses.

      Et teda eirata. Max sundis end raamatule keskenduma ja tuletas endale meelde, et oli siin naabripoisi rollis. Mitte mõni saaki varitsev hunt.

      „Ma nägin silmanurgast üht sähvatust ja ei suutnud jätta asja lähemalt uurimata. Vean kihla, et paljud siitkandi lapsed on sama tundnud.”

      „Mina oleksin ka, kui ma veel laps oleksin.”

      Naine vaatas Maxile otsa ja tema sinisilmad särasid. Tema naer oli niisama sügav kui ta häälgi, kui ta tunnistas: „Mina niisamuti.”

      Naeratus ja vihje vallatule lapsepõlvele üllatasid Maxi.

      Blondiin astus ettevaatlikult tööriistakasti juurde, mis avatuna maapinnal lebas, täis pealtnäha suvalist kola.

      See polnud Maxi oma, vaid pärines vanaisa majast. Maxi tööriistakast oli laitmatu. Oli asju, mille üle nalja ei heideta. Näiteks tööriistad.

      Ja see naine siin.

      „Ma arvan, et metallikõlksatused, mida maanteele kuulsin, olid ilmselt osa teie meelitustööst haamriga?”

      „Oli see kõik, mida te kuulsite?”

      „Seda ja veidi muusikat.”

      „Huh. Hea, et te mu lõugamist ei kuulnud, nüüd vähemalt ei pea ma kartma, et kipuksite seebitükiga mu suuvärki kasima.”

      Naise pilk libises mehe suule. Seepeale kuumenes Maxi veri veel kraadi võrra ja tema teksad muutusid numbri jagu kitsamaks.

      „Te ei taha ometi öelda, et needsite oma kullakest.”

      „Olen süüdi. Kannatlikkus pole just mu tugevaim külg.”

      Ta oleks tahtnud naisele öelda, milline on tema tugevaim külg, kuid see tundus ohtlik mõte. Kui naisele olid ohud meeltmööda, teadis ta juba isegi, millest mees räägib, ning jätkab nende põgusaist vihjetest tulvil vestlust.

      Naine astus karussellile lähemale ja silmitses seda pingsalt, üldse mitte nagu ohte armastav inimene. Ehk oli nii paremgi.

      „See on vrakk,” sosistas naine, silitades käega üle päevinäinud hobuse külje; looma sabast oli alles vaid lühike jupp. „Kuid omal moel on… on see kõigest hoolimata peaaegu ilus.”

      Naine СКАЧАТЬ