Linn müügiks. Leslie Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Maxil hakkas sees keerama. Seda polnud kokpitis juhtunud sestpeale, kui ta õhujõudude päevil esmakordselt F-15sse istus… ühte varasemasse mudelisse, enne kui planeerimata rasedus ja perssekukkunud abielu nurjasid tema plaanid piloodiõpingutega ühele poole saada. „Ma ei suuda seda uskuda.”

      Ta ei tahtnud seda uskuda, kuid proua Coltrane paistis oma jutus kindel olevat. Grace oli kirjutanud temast terve portsu tiiraseid lugusid ja neid oma intellektuaalitsevate sõprade hulgas levitanud. See oli tõenäoliselt ka selgituseks, mispärast oli Maxist saanud Beverly Hillsi kuu maiuspala.

      „Kõvakaaneline raamat antakse välja novembris.”

      Maxi meelekohtades hakkas tukslema, kui öeldu tõsidus talle pärale jõudis. Peagi jõuab avalikkuse ette raamat, mille üks peatükk on täis räpaseid üksikasju tema kohta. Just nüüd, mil tal olid käsil läbirääkimised ülitähtsa ühinemise osas, mis viinuks teda kõrgemale tasandile.

      Jumal küll, kuidas ta soovis, et Grace Wellington poleks iial tema silma – ega käte – alla sattunud.

      „See on vale.”

      Reisija ei paistnud tema pahameelt tähele panevat. „Kui kollase ajakirjanduse kuulujutud tõele vastavad, siis peaks raamatul üsna hea minek olema.”

      Kollane ajakirjandus. Maxil läks süda pahaks.

      „Noh, kui te tõesti ei kavatse mulle mingisugust meelelahutust pakkuda, võite otsa sama hästi ka ringi pöörata. Ma tahan koju minna,” teatas proua Coltrane, hääl ärritusest kile.

      Max ei lasknud end kaks korda paluda. Poole tunni pärast olid nad maapinnal ja proua Coltrane marssis eralendude käsutuses oleva terminali poole. Max aga seisis bituumenkattel, mobiiltelefon käes, ja valis tuttavat numbrit.

      Tema vend Morgan – kes elas New Yorgis ja ajas perekonna rahaasju, kui ta just polnud parajasti mõnel fotosafaril metsikus looduses – teab kindlasti, mida teha. Või vähemasti kellele helistada. Ent niipea kui Morgan toru võttis, kuulis Max oma üllatuseks harilikult nii rahuliku ja vaoshoitud vanema venna hääles põnevusnoote.

      „Max. Sa juba kuulsid?”

      „Kuulsin.” Max kattis käega vaba kõrva, kui üks väike Lear läheduses mootori käivitas. „Kes on parim kirjandusasjade advokaat, keda sa tead?”

      „Kirjandusasjade?” Staatiline ragin häiris kuuldavust, siis arvas Max Morganit kuulvat: „…kinnisvaraadvokaat!”

      Ta sörkis lähima terminali sissepääsu juurde, kus oleks parem levi, rääkides samal ajal valjusti, et vend teda kuuleks. „Ma ei taha mitte tema maad ära osta, ma tahan selle paganama raamatu ilmumist takistada.” Kuna ta hoonesse sisenemise hetkel rääkis, pälvis tema vali hääl mitmete inimeste tähelepanu. Täna läks lihtsalt kõik viltu.

      „Raamat? Max, ma räägin sellest jamast, Trouble, noh.”

      Max astus erapilootide puhkeruumi, mis oli õnneks tühi. „Ära mitte räägigi. Ma tean isegi, et olen suures jamas.”

      „Oledki? Sa oledki seal? Siis sa oled teda juba näinud?”

      „Keda näinud?”

      „Vanaisa.”

      Vanaisa. Ah… see siis oligi Morgani elevuse põhjuseks. Kui miski tema tasakaalukat vanemat venda endast välja suutis viia, oli see nende meeletult tore taat, vanamees, kes oli neid pärast vanemate surma üles kasvatanud. „Kus ta on ja mida ta siis nüüd tegi?”

      „Ma ju just rääkisin sulle, kus ta on. Trouble.”

      „Jah, sain aru. Nii et ta on jälle paraja supi kokku keetnud.”

      „Ei.” Venna häälest kostis kannatamatust. „Sa ikka ei saa aru. Vanaisa on Trouble’i-nimelises väikelinnas.”

      Max purskas naerma. Sest kui mõni paik oli Mortimer Pottsile nagu loodud, siis kahtlemata mõni kahtlase nimega linn. „Okei. Nii et ta tutvub mingi veidra linnaga. Selles pole midagi uut.”

      „Ta ei läinud puhkusereisile,” ütles Morgan. „See on tema oma, Max.”

      „Misasja?”

      „Meie vanaisa ostis endale terve linna. Ta on Pennsylvanias asuva Trouble’i ametlik omanik. Keegi meist peab jalamaid sinna lendama ja püüdma ta sellest jamast välja tirida.”

      Keegi meist. Venna hääletoonist ei jäänud vähimatki kahtlust, mida selle keegi meist all mõeldi. Ja päris kindlasti ei olnud tegu Morgani enda või nende noorema venna Mike’iga.

      Ta tahtis juba keelduda, teades, et eelseisva ühinemise tõttu oli kaalul liialt palju, et ootamatult puhkust võtta. Siis mõtles ta asjade üle järele. Võib-olla teeb mõneks ajaks linnast minema pääsemine hoopis head. Ta võiks kaduda – eemale hullumeelsetest tiirastest vanadest tengelpungadest nagu proua Coltrane. Ja vahepeal laseb ta parimal advokaadil, kelle leiab, Grace’i raamatu ilmumisele kriipsu peale tõmmata.

      Pealegi oli vanaisa päris lõbus sell. Ja praegu kuluks talle natuke lõbu ära küll… rääkimata vaheldusest, mis mõtted sekeldustelt kõrvale juhiks. Ja varjunimi kuluks talle samuti ära, vähemasti niikauaks, kuni see raamatu-asi saab joonde aetud.

      Ja lonks alkoholi ei teeks samuti paha.

      Unusta see. Ta ei tee seda enam – ei saa seda enam teha. Mitte iialgi.

      Kui vanal ekstsentrikul, kes ta üles oli kasvatanud, asjad viltu kippusid minema, oli Max nõus tema heaks pea kõike tegema. Ka tema vennad olid pea kõigeks valmis. Lõppude lõpuks olid nad neljakesi ju perekond. Olid seda olnud tervelt kaheksateist aastat, sestpeale, kui Max, Morgan ja Mike kaotasid isa Lahesõjas ja ema võitluses vähiga.

      „Olgu peale. Saab tehtud,” ütles ta, püüdes asjade helget poolt näha. „Praegu on mul pealegi üsna kasulik Dodge’ist jalga lasta.”

      „Mis lahti? Kas midagi on pahasti?”

      Äkitselt ei tahtnud Max vennale Grace Wellingtoni ettevõtmisest rääkida. Arvestades seda, kuidas vanem vend oli teda juba noorest peast kõikvõimalike naistega seotud jamade pärast hurjutanud, ei saanud ta talle seda rahulolu pakkuda.

      Loo iroonia ajas teda naerma. Vanaisa uue linna nimi sobis ka Maxile. Kuigi ta oli viimaste aastate jooksul teinud kõik, et igasugu sekeldustest eemale hoida, näis ta ikkagi otse keset tülinaid maanduvat.

      „Minuga on kõik korras,” vastas ta viimaks. „Kui olen siin mõned asjad joonde ajanud, tirin vanamehe sest jamast välja. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.”

       Kaks nädalat hiljem

      Sabrina Cavanaugh oli kuulnud vana ütlust paiga kohta, mis oli nõnda väike, et võisid sellest mööda põrutada, kui korrakski silmi pilgutasid. Kuid ta ei oleks iial arvanud, et see võis terve linna puhul paika pidada.

      Ta ei saanud ju sõita läbi Trouble’i, ilma et oleks seda tähele pannud? Too kummaline kogum lagunemakippuvaid maju, kinnipandud ärisid ja nukravõitu inimesi ei olnud ometi tema sihtpunkt? Sest kaheteistkümne tuhande inimesega pisitilluke Ohio linn, kust ta ise pärit oli, paistis ometigi suurem kui see siin.

      Rendiauto tee kõrvale juhtinud, СКАЧАТЬ