Linn müügiks. Leslie Kelly

Чтение книги онлайн.

      Õnnetuseks tähendas seks Sabrina jaoks just nimelt suhete arendamist ja ta ei saanud sinna midagi parata. Veidike väävlituld lõõmas tema sisemuses veel pikka aega pärast seda, kui oli kodulinna tolmu ja kasvatuse endalt maha pühkinud ja suurde linna ülikooli läinud. Tema ainus, paari aasta eest aset leidnud üheöösuhe tekitas temas nii tugevat süütunnet, et ta viskas minema nood seksikad, litsakad kingad, mida oli tol õhtul baari minnes kandnud.

      Süütunde küüsis.. hm, vanaisa tunneks vast uhkust. Pärast seda, kui on ta üheöösuhte eest hukka mõistnud.

      Sabrina judises, mõeldes vanamehele, kellega tema, tema ema ja nooremad õed-vennad olid elanud sestsaadik, kui Sabrina oli kaheteistkümneaastane. Kuid temal oli isegi vedanud. Vaid kolmandik tema lapsepõlvest oli nõme. Esimesed kaksteist aastat olid olnud imelised. Tema õde Allie oli samuti küllalt vana, et mäletada noid häid aegu ja tihtipeale arutasid nad, kui õnnelikud nad olid.

      Õnnetuseks ei olnud nende vend ja noorem õde kunagi nende tõelisest pereelust osa saanud, sellest ajast, mil nad elasid New Yorgis ja nende isa veel elus oli. Isa oli surnud, kui nemad veel tited olid ja nemad said kogeda vaid oma emapoolse vanaisa halvakspanevat kitsarinnalisust. Võib-olla seetõttu olidki Sabrina ja Allie sedavõrd sarnased – mässulised ja põgenemishimulised –, sellal kui kaks nooremat olid tõelised viisaka käitumise mustereksemplarid.

      Jumal, tal oli neist kahju.

      „Sa pead mehe patutegudele meelitama. Vähemasti nii sa ütlesid, kui selle poolearulise ideega minu juurde tulid.”

      „Ära tuleta mulle seda meelde,” ütles Sabrina tumedaid mõtteid alla surudes. „Ma mõtlen siiamaani, mis hullumeelsushoog mulle peale tuli.”

      Nancy kõkutas. „Ära end odavalt müü. Sa saad hakkama küll… sa oled täpselt tema tüüpi.”

      „Elus ja hingan?”

      „Just. Aga peale selle veel ka ilus ja tundlik. Nii et miks mitte pisut patustada, kui asjaks läheb?” küsis Nancy.

      „Mul pole plaaniski selle playboy’ga tiiba ripsutada,” jäi Sabrina endale kindlaks.

      „Ja-jah. Sina otsid ju kedagi, kes oleks hea.”

      „Täpselt. Korralik, lõbus. Segu Jimmy Stewartist, Tom Hanksist ja kõigist isadest kõigist vanadest mustvalgetest filmidest telemaastikul alates aastast 1950.”

      „Igav.”

      Sabrina jätkas, nagu poleks Nancy midagi öelnud. „Niisuguseid, kes on truud ja ustavad.”

      „Muretse endale labrador.”

      „Õrnad,” lisas Sabrina.

      „Otsi endale sõbranna.”

      „Hea varustusega.”

      „Osta vibr…”

      „Jäta,” keelas Sabrina. „Ma eelistan meessuguorganeid, mis on kenasti keha külge kinnitatud.”

      „Strap-on?”

      Sabrina oigas abitult ja pomises: „Mehe keha külge.”

      Nancy ohkas. „Küll mõni võib alles valiv olla!”

      Üks oli kindel – järgmine tõsiseltvõetav mees tema elus pole igatahes niisugune tüüp, kes juhul kui naine otsustab suhte lõpetada, hullupööra vihastab ja kurja kättemaksu haub. Näiteks võrgutab tema noorema süütu õe, teeb talle lapse ja laseb siis jalga.

      Sabrina õde Allie oli parajasti seitsmendat kuud rase ja elas Sabrina korteris. Kogu Allie elu oli rikutud tänu totrale kättemaksule, mille korraldas tüüp, kelle Sabrina maha jättis.

      Jah, Sabrinal oli kõrini seesugustest lurjustest. Nüüdsest peale tulid kõne alla vaid kenad, viisakad mehed. Pahelistel täkkudel mitte tülitada.

      Seega pidi tema peaaegu kõikehõlmav vajadus toda Max Taylorit näha olema puhas uudishimu, ei midagi enamat. Sabrina lihtsalt ei suutnud uskuda, et ükski mees võis olla tänapäevane kombinatsioon Valentinost, James Bondist ja pornostaarist – nagu Grace väitis.

      Kahtlused ja uudishimu, tuletas Sabrina endale meelde. Ei mingit huvi. Iialgi mitte.

      Ta tahtis selles osas veel arutleda, kuid mingi heli juhtis tema tähelepanu kõrvale. Pärastlõunases õhus kaikus metalne kõlksatus. See kostis paremalt, jändrike puude tagant. Sellele järgnesid valjud, tuttavlikud leierkastihelid – nukker kutse tsirkusesse.

      Sabrina vaatas sinnapoole, kust kostsid helid ja tema pilku paelus ere sähvatus – kaunis valgussädelus, mis näis sellel hallil maastikul kuidagi täiesti kohatu.

      Sabrinale meeldisid säravad asjad – eredad tuled, suurlinnad, vali muusika, lõbus olemine. Veel üks mälestus varajasest lapsepõlvest koos toreda, hoolitseva isaga, mida elu vanaisa seltsis ei olnud kustutada suutnud.

      Ta lõpetas kõne, torkas telefoni kotti ja astus autost välja. Muusika ja värvid kutsusid teda.

      Ja uudishimu ei lubanud tal tagasi Trouble’isse suunduda, kuni ta polnud kindlaks teinud, kust need tulid.

      TEINE PEATÜKK

      Linnakese nimi võis küll tüli või jama tähendada, kuid Maxi arvates oleks Hullumaja märksa paremini sobinud. Pärast kaht nädalat selles Pennsylvania maanurgas, mida vanaisa oma kuningriigiks nimetas, oli ta valmis kisendades sillalt alla hüppama. Peaasi, et pääseda kuulmast, kuidas rahvas taati päästjaks või lurjuseks nimetas, kuidas nende autode kolvirõngad logisesid või – ja see oli veel kõige hullem – tosina käokella painajalikku säutsumist, kui need kõik korraga kukkuma hakkasid, niipea kui minutiseier keskpäeva näitas.

      Kellad. Need piinavad põrgulised ajasid lausa hulluks. Maxi vanaisa majas, kus Max peatus, rippus igas toas vähemasti üks – aga enamasti mitu – neist vastikutest asjakestest. Ja vanaisa armastas neid samavõrd kui tolmust mööblit, mille oli ostuga kaasa saanud.

      Muhkliku diivaniga võis veel leppida, aga paari tosina sädistava linnuga mitte. Need peletasid ta varahommikul majast välja, otsima rahu ja vaikust, midagi, mis tema mõtted kõigelt sellelt kõrvale juhiks. Ükskõik mida.

      Maxi suureks meelehärmiks ei tohtinud see aga olla mõni naisterahvas. Ta oli siin selleks, et oma mainet puhastada, mitte seda veelgi rohkem määrida.

      Trouble’isse tuleku eesmärgiks polnud mitte ainult veenda vanaisa, et see võtaks tagasi mäekõrguse rahasumma, mille oli sellesse põhjatusse auku kühveldanud. Lootusetud juhtumid ja nutulaulud olid vanamehe nõrkuseks ja ilmselgelt oli see väike, ühe nutika suli pankrotti aetud linn talle südamelähedane.

      Max ei suutnud unustada ka oma teist eesmärki – püsida varjus, kuni tema advokaat selle Grace Wellingtoni jama korda ajab. Sellepärast oligi ta siin juba arvukaid päevi veetnud, ilma et oleks kordagi vaadanud mõnd ümarat naisetagumikku.

      Oli veel vaid kaks asja, mis Maxile sama palju meeldisid – või millega ta sama hästi hakkama sai kui naistega. Lendamine. Ja masinavärkide kallal nokitsemine.

      Ta oli täna hommikul lendamas käinud ning nagu alati oli lõputu sinitaeva vabadusest ja ilust abi olnud. Mõne valge pilvetupsu vahel pikeerimine СКАЧАТЬ