Painajalik leping. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

      Nõela naeratus kustub ja ta lööb silmad maha, kuid Joona pilk on endiselt terav ja keskendunud.

      “Kindlasti on sul õigus,” lausub ta.

      “Jah,” kostab Nõel. “Ja ma võin natuke spekuleerida, kui tahad. Carl Palmcrona oli ilmselt masendunud, sest tema küüned olid hoolitsemata ja mustad, hambaid polnud paar päeva pestud ja lõug oli raseerimata.”

      “Ma mõistan,” noogutab Joona.

      “Viska pilk peale, kui soovid.”

      “Ei, seda pole vaja,” vastab Joona ja tõuseb raskelt.

      Nõel naaldub ettepoole ja selgitab, ootusärevus hääles, nagu oleks seda silmapilku oodanud:

      “Täna hommikul nägin ma midagi hoopis põnevamat. On sul mõni minut aega?”

      Ta tõuseb toolilt ja viipab Joonale, et see järgneks talle koridori. Üks eksinud helesinine liblikas laperdab nende ees õhus.

      “Kas see sinu kutt on mujale tööle läinud?” pärib Joona.

      “Kes?”

      “See, kes siin enne oli, hobusesabaga ja…”

      “Frippe? Ei, kuripatt, tema ei tohi mujale minna. Ta sai vaba päeva. Megadeth mängis eile Globeni areenil ja Entombed oli soojendusbändiks.”

      Nad lähevad joonelt hämarasse saali, kus seisab roostevabast terasest lahkamislaud. Õhus on desinfitseerimisvahendite teravat lõhna. Nad liiguvad edasi jahedamasse ruumi, kus kohtumeditsiinilise uurimise all olevaid surnukehi külmutatult kastides hoitakse.

      Nõel avab mingi ukse ja süütab laevalgusti. Päevavalguslamp sähvatab põlema, kallates oma kuma üle valgete kahhelseintega saali ja plastiga kaetud pika lahkamislaua, mille mõlemas otsas asub kraanikauss ja kummaski küljes äravoolurenn.

      Laual lebab väga kaunis noor naisterahvas.

      Tema nahk on päevitunud, pikad mustad juuksed langevad paksude küütlevate kiharatena laubale ja õlgadele. Tundub, nagu piidleks ta hämmingu- ja kõhklusesegusel ilmel ümbritsevat.

      Naise suunurkades aimub suisa vallatuna mõjuv joon, mida võib täheldada inimeste juures, kes tihti naeravad ja naeratavad.

      Ent sära on naise suurtest tumedatest silmadest kadunud. Siin-seal on juba hakanud tekkima pruunikaskollaseid laigukesi.

      Joona seisatab ja silmitseb laual lebavat naist. Ta mõtleb, et too ei saa olla vanem kui kahekümneaastane. Alles hiljuti oli ta väike laps, kes magas vanemate kaisus. Siis sai temast pooleldi täiskasvanud koolitüdruk, ja nüüd on ta surnud.

      Naise rinna kohal, rinnakuluul asetseval nahal on näha kergelt kõverduv joon, just nagu halli värviga pintseldatud naerusuu, silma järgi kolmkümmend sentimeetrit pikk.