Painajalik leping. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suureks üksildaseks soomlaseks,” vastas Joona malbelt. “Ma tahan sinuga olla.”

      “Ja mina tahan sind hammustada, tegelikult täitsa kõvasti. Suudad sa seda selgitada? Mu hambad hakkavad alati sügelema, kui ma sind näen,” naeris Disa.

      Joona sirutas käe välja, et teda puudutada. Ta teadis, et oli juba hiljaks jäänud kohtumisele Carlos Eliassoni ja riikliku mõrvakomisjoniga, kuid istus siiski Disa vastas edasi, lobisedes tühjast-tähjast ja mõeldes samal ajal, et temagi peaks minema Põhjala muuseumi saami pruudikrooni vaatama.

***

      Joona Linnat oodates oli Carlos Eliasson rääkinud riiklikule mõrvakomisjonile noorest naisest, kes leiti surnuna Stockholmi saarestikus triivivast kaatrist. Protokolli kirjutas Benny Rubin, et juurdlusega pole kiiret ja enne tuleks ära oodata merepolitsei enda uurimistulemused.

      Joona saabus viivuke hiljem ja oli vaevalt jõudnud koosolekut alustada, kui helistas John Bengtsson korrakaitseosakonnast. Nad tundsid teineteist juba palju aastaid ja mängisid üle kümne aasta koos saalihokit. John Bengtsson oli sümpaatne mees, ent eesnäärmevähi diagnoosi ilmsiks tulles kadusid peaaegu kõik tema sõbrad. Praeguseks oli John Bengtsson täiesti terve, kuid nagu paljudel inimestel, kes on tunda saanud surma ülemvõimu, heljus temagi ümber mingi helluse loor.

      Joona seisis koosolekusaali ukse taga koridoris ja kuulas John Bengtssoni aeglast juttu. Hääl oli tulvil vahedat väsimust, mis tekib mõni minut pärast ränka stressi. Ta kirjeldas, kuidas ta oli alles hiljuti leidnud strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektori tolle kodust pooduna.

      “Enesetapp?” küsis Joona.

      “Ei.”

      “Mõrv?”

      “Kas sa võiks siia tulla?” küsis John. “Sest ma ei saa sotti sellest, mida ma näen.”

***

      Koos Nathan Pollocki ja Tommy Kofoediga oli Joona äsja sedastanud, et tegemist on enesetapuga, kui Palmcrona koduukse taga kella anti. Pimedal trepimademel seisis pikka kasvu naine, toidukotid suurtes kämmaldes kõlkumas.

      “Kas võtsite ta alla?” küsis naine.

      “Alla?” kordas Joona.

      “Direktor Palmcrona,” kostis naine asjalikult.

      “Mida te allavõtmise all silmas peate?”

      “Andestust, ma olen ainult majapidajanna, ma arvasin…”

      Olukord muutis naise kohmetuks ning ta hakkas tagasi trepist alla minema, kuid seisatas järsult, kui Joona tema esimesele küsimusele vastas:

      “Ta alles ripub.”

      “Ahah,” sõnas naine ja pöördus Joona poole täiesti ilmetu näoga.

      “Kas te nägite teda täna varem seal rippumas?”

      “Ei,” kostis naine.

      “Mis sundis teid küsima, kas me oleme ta alla võtnud? Kas midagi on juhtunud? Kas märkasite midagi erakordset?”

      “Silmust väikese salongi lambikonksu küljes,” vastas naine.

      “Te märkasite silmust?”

      “Muidugi.”

      “Aga te ei kartnud, et ta seda kasutab?” küsis Joona.

      “Surra pole üldse hirmus,” vastas naine tagasihoitud naeratusega.

      “Mida te ütlesite?”

      Ent naine raputas üksnes pead.

      “Kuidas tema surm teie meelest välja nägi?” päris Joona seejärel.

      “Ma kujutan ette, et silmus tõmbus kaela ümber pingule,” kostis naine tasa.

      “Ja kuidas sai silmus kaela ümber?”

      “Ma ei tea, võib-olla kellegi abiga,” sõnas naine mõtlikult.

      “Mida te abi all silmas peate?”

      Naise silmad pöördusid pahupidi ja Joona arvas, et ta minestab, kuid naine toetas käe vastu seina ja vaatas taas Joonale otsa.

      “Abivalmis inimesi on igal pool,” vastas ta poolihääli.

      8. Nõel

      Politseimaja ujula on vaikne ja inimtühi, klaasseina taga valitseb pimedus ja kohvikus pole ühtki külastajat. Suur sinine bassein on peaaegu peegelsile. Vesi on altpoolt valgustatud ja virvendused võnguvad aeglaselt mööda seina ja lage. Joona Linna ujub ühe basseinipikkuse teise järel, hoides ühtlast tempot ja korrapärast hingamisrütmi.

      Ujumise ajal tulvab läbi tema teadvuse erisuguseid mälestusi. Disa nägu, kui naine lausus, et tunneb teda vaadates hammastes kihelust.

      Joona jõuab basseini servani, pöörab vee all ümber ja annab jalgadega uut hoogu. Ta pole teadlik, et hakkab ujuma kiiremini, kui seisab mõtetes korraga Grevgatanil Carl Palmcrona korteris. Taas silmitseb ta nööri otsas kõlkuvat keha, uriiniloiku, kärbseid laiba näol. Surnul olid olnud seljas üleriided, mantel ja kingad, kuid ta oli ometigi võtnud endale aega, et panna muusika mängima.

      Joona ujub kiiremini, pöörab ringi ja lisab veel tempot, nähes vaimusilmas, kuidas ta läbi Palmcrona korteri esiku sammub ja pärast ootamatut kellahelinat ukse avab. Kuidas silmab ukse taga pimedal trepimademel suurte kätega pikka kasvu naist.

      Joona peatub hingeldades basseiniservas ning toetub käsivartega äravoolurenni katvale plastvõrele. Hingetõmbed muutuvad peagi rahulikumaks, kuid piimhappest põhjustatud raskustunne õlalihastes kasvab endiselt. Ujulasse tuleb rühm dressides politseinikke, kaasas kaks päästenukku, lapsnukk ja ülekaaluline nukk.

      “Surra pole üldse hirmus,” oli naine naeratades öelnud.

      Joona ronib basseinist välja, imelik surutis sisemust pitsitamas. Ta ei tea, millest see tuleb, kuid Carl Palmcrona surmajuhtum ei anna talle asu. Mingil põhjusel näeb ta vaimusilmas jätkuvalt seda tühja valgusküllast tuba. Kuuleb tasast viiulimuusikat segunemas kärbeste laisa suminaga.

      Joona teab, et tegu on enesetapuga, ning püüab endale kinnitada, et riikliku kriminaalpolitseiga pole sel juhtumil mingit pistmist. Siiski tahaks ta joosta sündmuskohale ja seda uuesti vaadata, uurida, käia läbi kõik toad, teha kindlaks, ega ei olnud midagi kahe silma vahele jäänud.

      Majapidajannaga vesteldes oli ta mõelnud, et naine on vapustatud, et šokk ümbritses teda tiheda uduna, muutes ta segaseks ja kahtlustavaks, pannes vastama veidralt ja seosetult. Nüüd proovib Joona seda mõtet teistpidi pöörata. Võib-olla polnudki naine vapustatud ega šokis, vaid vastas küsimustele nii konkreetselt kui suutis. Sel juhul kinnitas majapidajanna Edith Schwartz, et Carl Palmcronat abistati silmuse sidumisel, et leidus abikäsi, abivalmis ligimesi. Sel juhul oli naise sõnum, et Palmcrona surm ei olnud tema enese põhjustatud ja et mees ei olnud surmahetkel üksi.

      Miski siin ei klapi.

      Joona teab, et tal on õigus, kuid ei suuda tundele täpset nime anda.

      Ta kõnnib meeste riietusruumi, keerab kapi lahti, võtab telefoni ja helistab peapatoloog Nils Åhlenile.

      “Ma СКАЧАТЬ