Palveränd. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

      „See oli allegooria,” seletasin talle. „Võrdluspilt. Targad mehed on öelnud, et maailma on võimalik seletada neljal moel: nii nagu see on, allegooriliselt, analoogiliselt ja metafüüsiliselt.”

      „Mesasja?”

      „Ei midagi.”

      Mõnda aega ratsutasime vaikides.

      „Mis sa arvad, kas seda sõjaretke on võimalik võita?”

      „Miks mitte. Kui on head mehed ja mitte väga lollid juhid.”

      See sõjasulane ei olegi nii rumal, kui esmapilgul tundub, mõtlesin.

      „Dieter ei ole ju provansi nimi. Kust sa pärit oled?”

      „Germaaniast. Saksimaalt.”

      „Kuidas sa siis Toulouse’i sattusid?”

      „Minuga juhtus Saksimaal igasuguseid asjasid. Oli parem, kui ma sealt mõneks ajaks jalga lasin. Teenisin keisriärra väes. Sattusin kuulma, et Hispaaniasse on mehi vaja, mauridega sõdima. Sattusin krahvi otsa. Raiusime maure tükkideks. Kogu lugu.”

      „Tead, Dieter,” ütlesin. „Tahaksin minagi sõjaretkest osa võtta. Sellest suurest palverännust, millest Urbanus Clermont’is rääkis.”

      „Või nii.”

      „Ma tahan Püha Maad näha. Ja Kristuse Haua vabastamisele kaasa aidata. Ma tunnen, et midagi suurt on liikvele läinud. Ja me läheme sellega kaasa nagu jäätükid kevadise tulvaveega.”

      „Ma arvan ise ka, et ega meil pääsu ole. Krahviärra on minemas ja siin ei ole teist valikut. Jäätükkidega või ilma.”

      Järgmisel päeval pärast seda, kui olime pärast värskes õhus võetud einet jalgu sirutanud, võtsin ma sõjakäigu teema uuesti üles. „Ma olen kuulnud, et meie relvad on paremad kui mauridel. Vastab see tõele?”

      Dieter kehitas õlgu ega öelnud midagi.

      „Ja kui kerges relvastuses ratsaniku mõõgatera kohtub…”

      „Kas proovime järele?” katkestas sõjasulane mind poolelt sõnalt.

      „Mida me järele proovime?”

      „Kuidas need terad kohtuvad. Kerged ja rasked.” Dieter läks hobuse juurde ja tõmbas reisipauna alt mõõga. Ta viskas selle mulle. Võtsin asendi sisse.

      „Vale,” ütles Dieter.

      „Mis on vale?”

      „Kõik on vale. Sa oled surnud, noorärra. Meil pole vaja alustadagi.”

      „Kuidas nii?”

      „Lihtsalt,” ütles Dieter. „Sa ei tea mõõgast midagi.”

      Krahv kuulas mind tülpinud näoga. Nagu oleks ta toimunust juba ammu ja märksa põhjalikumalt kuulda saanud. Hiljem sain teada, et pärast meie lahkumist jõudis Clermont’i isand Raymond’i sõnumitooja, kes andis teada, et ta senjöör on otsustanud palverännuks ristimärgi võtta. Nii võimsa üliku liitumine andis kogu ettevõtmisele hoopis teise tähenduse, mida Urbanusel vaja oligi.

      Ilmselt nägi krahv mu näol pettumust, sest ta lasi isand Basompierre’il mulle tubli teenistuse eest kolm denaari välja maksta. Otsustasin neid Dieteriga jagada.

      „Kaks sulle, üks mulle,” ütlesin.

      Üle Dieteri näo libises vaevumärgatav vari. Sain aru, et mingil põhjusel käib raha vastu võtmine talle au pihta. Mulle tuli päästev mõte.