Palveränd. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Inimene, kel rääkida lastakse, võib oma kõige suuremad saladused välja laduda. Ilma et ta sellest arugi saaks.”

      Siis ma taipan. „Sa tegeled saladustega.”

      „Kõige muu seas,” ütleb Raimondus. „Sa oled terane poiss. Ma räägin sulle midagi olulist. Enamus saladusi on ajalised. Nad vananevad kiiresti. Elus tuleb otsida igavikulist. Vähemalt tuleb üritada.”

      Ma küsin, mis on igavikuline.

      „Kirjutamine. Käsikirjarullid on need, mis jäävad. Lõppkokkuvõtteks on nemad kõige tugevamad.”

      Tugevamad kui märtrid ja kangelased? küsin.

      „Jah,” ütleb Raimondus.

      Saladuste maailm tundub mulle põnevam. Ma tahan sellest rohkem teada.

      „Mulle tehakse ülesandeks midagi välja uurida. Ma teen seda. Mulle makstakse selle eest.”

      Ma mõtlen ta sõnade üle järele. Pikka aega olen ma arvanud, et mu õpetaja on vaimulik. Ma saan aru, et see ei ole nii. Raimondus ainult mängib vaimulikku, et segamatult ringi liikuda. Samal ajal võib ta olla ka õpetlane ja kaupmees ja muistsete käsikirjade koguja. Minu isand on mees, kel on mitu nägu.

†

      „Me läheme koju,” ütleb Raimondus ühel päeval. „Provence’i. Toulouse’i krahvi õukonda. Tema on minu käskija.”

      See üllatab mind. „Ma arvasin, et sul ei ole isandat.”

      „Meil kõigil on,” ütleb Raimondus tõsiselt. „Ja isandatel on jälle omad isandad. Nii on see maailm kord juba seatud.”

†

      Ja kuna Raimondus on minu isand, siis astun ma Toulouse’i krahvi teenistusse. Krahvi nimi on Raymond. Ta on kuuekümnele lähenev, pikka kasvu ja kõhn. Tal on üksainus silm, teise on ta kaotanud Hispaanias mauridega võideldes. Mõned räägivad, et need olid hoopis saratseenid, kes ta silmamuna paljaste kätega välja kiskusid, kui krahv Pühal Maal palveränduritele ette nähtud maksu tasumisest keeldus, aga see ei vasta tõele. Krahv Raymond ei ole Palestiinas käinud. Uskmatute sõjapidamisest teab ta seevastu nii mõndagi ja sellest on meile hiljem palju abi.

      Krahv Raymond ei ole tavaline senjöör. Ta on sündinud käsutama. Peamine on ta hääl – sellel on eriline külgetõmbejõud. Inimesed, kes on temaga mõnda aega koos viibinud, hakkavad endalegi aru andmata krahvi kõnepruuki üle võtma. Üha rohkem õukondlasi pöördub endast madalamate poole väljendiga „kulla mees”, täpselt nii, nagu isand Raymond seda teeb.

      Krahv peab igal pool esiplaanil olema. See, kes räägib, see, kes nalja viskab, ja see, kelle naljade üle naerdakse. Piisab mõnel ta lähikondlasel või külalisel liiga kauaks rääkima jääda, kui krahv teda mõne vaimuka repliigiga katkestab. Isand Raymond on mees, kelle kohta lihtrahvas ütleks: igas pulmas peig ja igal matusel kadunuke. Krahv võib seda endale lubada. Tema sõnal on meelevald ja kes võiks talle öelda: „Mis sa teed?”

      Isand Raymond on kärsitu ja tujukas. Sama kärmelt, kui ta inimesi enda külge liidab, ta neist ka tüdineb. Ja siis võib ta ootamatult halvasti öelda. Neid, kes krahvi peale vimma kannavad, on päris palju. Kõrge puu heidab pika varju. Üks on selge – krahv Raymond on Languedoc’i kõige vägevam mees. Ja ka põhjapoolsetel aladel on temast võimsamad ainult Burgundia hertsog ja Prantsuse kuningas.

†

      „Mul on sulle tähtis jutt,” ütleb Raimondus. „Sooviksid sa saladustega leiba teenida?”

      Loomulikult ma soovin.

      „Krahvi õukonnas on vabanenud veinivalaja koht. Ma tahan, et sa selle vastu võtaksid.”

      Ma olen pettunud. „Mida ma tegema pean?”

      „Peekreid täitma,” ütleb Raimondus. „Mida siis veel. Ühtlasi hoiad silmad ja kõrvad lahti ja jälgid, mis isand Raymond’i lähikonnas toimub. Muidugi mõista ei jahi me krahvi saladusi,” lisab ta kiiresti. „Isegi selline mõte peab meile võõraks jääma. Meie kohuseks on hoopis neid saladusi kaitsta. Sa pead tähele panema, mida krahvi külalised omavahel sosistavad. Mida nad siis ütlevad, kui krahv neile selja keerab või mõne teise külalisega tegeleb. Sa seisad ju sealsamas kõrval. Ja veinivalajat ei oska keegi kahtlustada. On ju nii?”

      Mul jääb üle ainult temaga nõustuda.

      „Muidugi mõista ei keela sul keegi ka seda meelde jätmast, mida isand Raymond ühes või teises küsimuses arvab,” ütleb Raimondus mõtlikult. „Kuna me oleme krahvile truud, siis tuleb see kõik talle ainult kasuks.”

      Ma saan aru, et mu õpetajal on mitu käiku ette mõeldud. Nagu selles isandate mängus, kus puna-valgeid figuure must-valgetel ruutudel edasi tõstetakse. Mängus, millest ma aru ei saa.

†

      Selleks ajaks on mul endal üks saladus, millest ma kellelegi rääkida ei kavatse. Saladuse nimi on Maria de Toulouse. Ta on kakskümmend kolm talve vana. Tal on nisukollased juuksed, küpseid mureleid meenutavad huuled ja kõrgi joonega kulmud. Ta soontes voolab Sitsiaalia normannide veri ja seda on ta näojoontest näha. Need näojooned ütlevad: mina olen suurnike maailmast ja sina mitte. Ma võin sinuga kena olla, aga see ei tähenda midagi. Kui ta teinekord krahvi lauas toimuvat vestlust kuulates mõtteisse jääb, ilmub ta näole ükskõikne ja peaaegu julm ilme. Järgmisel hetkel võib ta silmipimestavalt naeratada ja siis sulab kõik lahti. Maria de Toulouse on kõige erilisem naine, keda ma olen näinud. Ilusaid naisi on maailmas piisavalt. Isegi külatüdrukud võivad ilusad olla, seni kuni maatöö ja laste sünnitamine nende kehasid ära pole räsinud. Maria de Toulouse ei ole ilus. Ta on kaunis. Kaunis ja kättesaamatu.

      Maria on krahvi vennapoja Bertrand de Toulouse’i kaasa. Nad kohtusid Roomas, kui Provence’i rüütlid paavstile appi tõttasid. Isand Bertrand on julge nagu lõvi, irvitavad kannupoisid. Guiscard’i soost piigaga ühte heita… Pole ime, et mees on näost nii kahvatu. Tüdruk lõikab tal kõri läbi, kui voodis midagi valesti läheb. Ma ei taha neid lugusid kuulata. Ma piidlen Mariat, kui ma krahvi lauas parajasti veini ei kalla. Paari päeva eest tuli mul talle endale veini kallata. Mu käsi värises ja süda tagus nii tugevasti, et ma kartsin, et rinnakorv puruneb. Maria de Toulouse vaatas mind kummalise naeratusega ja asetas nimetissõrme huultele. Kaks tumepunast vagu. Niiskus nende vahel. Kui ta ei oleks nii kõrgest soost, siis arvaksin, et ta on mu ära nõidunud. Provence’i tulevane käskijanna, Maria de Toulouse.

†

      Sel ajal hakkavad Languedocis levima kuuldused metsikustest, mida seldžukid Pühal Maal kristlaste kallal toime panevad. Krahv Raymond’i puudutavad need väga. Veinilauas on uskmatud nüüd peamine kõneaine: „Kuulake, mida Toulouse’i piiskop mulle rääkis. Pärslased on tunginud Palestiinasse ning selle tule ja mõõgaga ära laastanud. Piiskop teadis rääkida, et nad on kristlastel kõhud lõhki raiunud ja soolikad puu külge naelutanud. Seejärel on nad neid õnnetuid piitsahoopidaga tagant kihutanud.”

      Kõik jäävad vait.

      „Kas need ei olnud mitte pärslased, vaid seldžukid, kõrgestisündinu?” küsib isand Ywain, kitsa näo ja ronkmustade krässus juustega mees, krahvi sõjaline nõustaja.

      „Khm,” köhatab näost punetav isand Charles, kes on suur ja tugev ja meenutab välimuselt lihunikku. „Khm. Kui juba soolikad on puu külge kinnitatud, siis ei ole enam vaja piitsa anda. Inimene jookseb end ise tühjaks.” Kõik kuulavad. Isand Charles saab sellest enesekindlust juurde: „Aga vaat minuga juhtus ükskord Toleedo all selline lugu: panin maurile piigiga otse persse. Lendas СКАЧАТЬ