Palveränd. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nad seisatavad vastaskaldal, liivasel paljandikul. Siis võtavad nad end riidest lahti ja laskuvad vette. Mõlemal naisel on väga hele nahk. Marial on peenike piht ja ta kõhujoonest on näha, et ta ei ole veel sünnitanud. Tal on aadlidaami kohta liiga rasked rinnad. Kui ta vette astub, paisuvad nende nibud suureks. Ta sumab jõevoos paar sammu, keerab siis seljaga minu poole ja tõmbab kätega läbi juuste. Ta on mind näinud, aga ta ei tee sellest väljagi. Ma soovin, et mu käeulatuses oleks mõni hõbepeeker, kuhu ma tavaliselt veini kallan. Ma jooksin selle tilgatumaks. Nii, nagu kõrged isandad seda teevad. Möödaminnes, hoolimatu liigutusega.

†

      Isandad istuvad lauas ja on juba purju jäänud. Maria de Toulouse’il on igav. Ta silitab ühte krahvi hurtadest ja sosistab talle midagi.

      Krahvi mõtted on taas sõja juures. „Basileus Alexios on saadikud paavsti juurde saatnud. Et türklaste vastu sõjamehi värvata. Kreeklastel on rasked ajad.”

      „Kreeklased on nõrgad,” ütleb Bertrand de Toulouse põlglikult. „Miks nad muidu paavstilt abi paluvad.”

      „Kas ikka on?” kahtleb isand Ywain. „Normannide võitmiseks oli basileusel jõudu piisavalt.” Ta vaatab uurivalt üle laua. Maria de Toulouse’i pilk on suunatud kaugusesse.

      „Võib-olla peaksime meie Konstantinoopoli sõbra käest järele küsima,” ütleb Raimondus.

      „Meie valitsejad on aastasadu võõramaised sõdureid palganud,” ütleb ruuget habet kandev isand, kes on seni vait olnud. Ta pea ümber on kuldne võru ja ta tundub mulle tuttavana. Apostel Markus, meenub mulle. Mees lõviga.

      Võõras jätkab: „Nõrkusega pole sel midagi pistmist. Mitte selleks ei sõitnud ma Piacenzasse, et paavsti paluda. Mitte selleks ei ole ma praegu siin.”

      Bertrand de Toulouse küsib: „Milleks siis?”

      Võõras ägestub. „Et teile teenistust pakkuda. Ja kui see teid ei huvita, kõrgeaulised, siis lähen ma edasi.”

      Krahv Raymond noogutab hajameelselt. On näha, et ta ei jälgi vestlust juba ammu. „Palestiinasse on pikk tee,” pomiseb ta endamisi. „Pikk tee ja läbi paganate valduste. Slaavlased, ungarlased, saratseenid… Aga vaevalt seal väga palju hullem saab olla kui Hispaanias.” Ta tõstab peekriga käe. Märkan kohkumusega, et kann on tühjaks saanud.

      „Poiss, ära maga!” hüüab krahv kärsitult.

      Ma torman väljapääsu poole. Ukse ees põrkan ma kokku isand Charles’iga.

      Ma surun kallist jooginõud vastu rinda, et sellega midagi ei juhtuks.

      „Jookse, poiss, jookse!” hüüab isand Charles ja müristab naerda.

      Kui ma pärast pidu väsinult oma kambri poole suundun, tuleb mulle võlvkäigus vastu apostel Markuse välimusega mees. Teen talle möödumiseks ruumi. Võõras heidab mulle uuriva pilgu. Tal on tähelepanelikud silmad. Sellised, mis sinust läbi puurivad nagu kaks piiki.

†

      Järgmisel päeval kutsub majordoomus mind enda juurde. Majordoomuse nimi on Jean. Teenijatel laseb ta end isand Basompierre’iks hüüda. Tema isa on olnud lihtne mölder ja sellest tuleb üle saada. Majordoomusel on mitu palet: kõrgete senjööride juuresolekul kannab ta lihtsaid ühevärvilisi riideid ja räägib tasase häälega. Teenijarahva korrusel liikudes on ta piha ümber hõbepandlaga vöö ja sõrmes rubiinidega sõrmused. Samuti on ta hääletoon teistsugune. Sõjasulased ilguvad tema üle. Majordoomus jätab kõige suurema suuga mehed endale meelde.

      „Meile tuleb homme tähtis külaline,” alustab ta ilma pikema sissejuhatuseta. „Tema Pühadus Urbanus II isiklikult. Ma ei hakka sulle rääkima, kui suurt au selline visiit endast kujutab, sest neist asjadest ei jaga sa midagi. Sind puudutab ainult üks. Pontifex Maximus peab lugu headest veinidest. Kas said aru?”

      Ma noogutan. See on mu töö.

      Majordoomus ütleb: „Sellest, kuidas Tema Pühadus võõrustamisega rahule jääb, sõltub väga palju. Rohkem, kui sa arvata võid.”

      Ma luban oma parima anda.

      „On suur asi selle ilma vägevate silma all olla,” kostab isand Basompierre juba lahkemalt. „On mehi, kes on oma tiitli pidusaalis välja teeninud. Sellal, kui teised lahinguväljal piike murravad ja santidena tagasi tulevad. Pea seda meeles.”

      Ma luban, et pean.

†

      Ma olen tõmbunud seina äärde ja jälgin Urbanust. Mind üllatab, kui vähe ta sarnaneb kõigi nende vaimulikega, keda olen kohanud. Pigem meenutab ta mõnda krahvi või parunit, oma frankide kombel õlgadeni ulatuvate juuste ja lühikeseks pöetud habemega. Urbanus ei olegi tavaline jumalasulane. Ta on sama kõrgest soost nagu isand Raymondki ning tema käitumises on ülikule omast rahu ja kindlust. On näha, et kui see mees midagi ette võtab, siis läheb ta ka lõpuni. Praegu on paavst tulnud oma plaane selgitama. Ta teeb seda kiirustamata, sõnade vahel pause pidades. Ta räägib provanssaali kummalise hääldusega, nii nagu normannid ja burgundlased seda teevad. Kurguhäälsete r-dega ja sõnalõppe venitades.

      „Taolises idees pole midagi uut,” ütleb ta. „Juba õnnis Gregorius VII rääkis kristlikest sõjameestest, kes oma patte mõõgaga lunastavad. See kõik peaks teile Hispaania-päevilt tuttav olema. Jutud provanslaste vägitegudest levisid omal ajal päris kaugele. Minu eelkäija nägi teis, mu krahv, kristluse esirüütlit. Ja ka mina olen teile tänu võlgu. Cluny uus katedraal, mille ma augusti kalendide ajal sisse õnnistasin, on ehitatud Toleedo sõjasaagist.”

      „Mina sõdisin Jumala au nimel,” ütleb krahv Raymond.

      „Ja nüüd avaneb teil selleks veelkord võimalus. Ja märksa võimsama armee ridades. Sellise, nagu maailm veel näinud ei ole.”

      „Ülimalt huvitav,” lausub krahv viisakalt. „Ja kes oleks selle armee ülemjuhatajaks?”

      „Vaimseks juhiks oleks mõistagi…” Urbanus teeb käega elegantse liigutuse.

      „Paavst,” lõpetab isand Raymond ta lause. „Enesestmõistetavalt. Kõik me allume Pühale Kirikule. Aga igal armeel peab olema ka sõjaline juht. See, kes väed oma standardi all lahingusse viib.”

      „Selline juht peaks olema teistest võimsam. Ja sõjaasjanduses kogenum. See, kellele teised oleksid nõus alluma. Üks ülikutest näib mulle eriliselt hästi sobivat.”

      „Ja kes ta on, Teie Pühadus?”

      „Raymond, mu poeg. Kes on suurnikest mõjukaim?”

      „Teie Pühadus ei vastanud mu küsimusele.”

      „Kas tõesti? Mulle tundub, et ma just tegin seda.”

      „Ja kuidas loodab Teie Pühadus sellist väge kokku saada?”

      „Mina?” kergitab Urbanus kulme. „Mina olen vaid hüüdja hääleks. Aga ma arvan, et sõnum kajab võimsamalt vastu, kui me arvame. Ma olen mõelnud pattude andeksandmise peale. Kui inimene on oma elu hävingut ja vägivalda külvates mööda saatnud, siis võiks talle anda võimaluse pääsemiseks. Eriti kui ta hukka peaks saama. Kuigi ma ei pea päris õigeks, et palverännus osalemine võimaldaks surmapatte andeks saada,” lisab ta.

      „Asjatult elatud elu on võimalik Jumala eest langedes parandada. Sain ma õigesti aru?”

      „Miks siis kohe nii süngelt, СКАЧАТЬ