Varjude allee. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Lehtit kummastas, et õel jätkus töökäsi kõige jaoks. Vaevalt, et õemees teda aitas. Tema käis ju tööl ja Luule jutust kajas läbi, et mees tuli tavaliselt hilja koju.

      „Sa oled nüüd vaid kodusel tööl. Aga kuidas sina oma pensioniaastad ükskord, kui aeg käes, täis saad?” kerkis küsimus Lehti keelele.„Mapolesellelemõelnud.Õnneksaegaveelon,”kõlasrahulik vastus.

      Kuidas Luule sai küll kõike sellise stoilise rahuga võtta? See otse häiris ta nooremat õde, kellele just vastupidi, iga pisemgi asi ärritavalt mõjus. Lapsepõlves oli Luule hoopis teistsugune. Kuidas küll vangipõlv inimest muuta võib!

      Nad sisenesid majja.

      Hella-tädi nägu näitas rõõmu külalise üle. Ta püüdis seda ka sõnadega väljendada, kuigi rääkimisviis oli tal vaevaline. Ja Lehti mõtles, et pole midagi imestada, et kärsitu Greta ei jõua tädi juttu lõpuni kuulata. Oma õele pidi ta jällegi au andma, kuna haige oli nagu nartsissidki – puhas ja hoolitsetud.

      „Ma jätan teid veidi omapead ja siristan lehma ära. Seks ajaks on Eldur kaladega valmis ja lööme nad pannile,” rääkis Luule. Ja silitades korraks tädi pead, lahkus toast.

      „Luule… on… nii… lõpmata… kuldne tüd-tüdruk,” rääkis haige vaevaliselt. „Ja… kuldsete… kätega… Ta nimi… peaks… olema Kulla…”„Matõinpaberijanüüdmenäitamesulle, kuihästitädijuba vasaku käega kirjutada oskab!” katkestas teda Greta ja asetas lauatüki paberiga tädi rinnale. Ja ta enese rõõmukilgete saatel algas demonstreerimine.

      Luule läks õue, võttis kaevuäärelt lüpsiku ja sammus lauda poole. Nagu juba harjumuseks saanud, seisatas ta korraks jalgrajal, mis otse mereni välja viis. Siin tervitas ta tavaliselt pilguga sinavat veevälja ja meri vastas talle erineva tujukusega – kas vaikse sillerdusega, laine silmapilgutusega või korskava vahuhooga. Ja iga kord mõtles ta neile, kes olid läinud üle mere siit kaugele.

      Nii seisis ta nüüdki mõtetes ja korraga märkas, et merd ei paistagi. Kõik oli uttu vajunud. Taevas ja maa olid üheks saanud. Kuidas nii ruttu kõik muutuda võib? Alles oli ju taevas säranud päike, nüüd oli ta silmnägu udulooriga kaetud.

      Kõik siin elus on muutlik, mõtles Luule. Nagu tema enda elugi. Ammuks see oli, kui ta noore neiuna saksa noormehesse kõrvuni armus. Ja kui õnnetu ta oli, kui Ulrich ära sõitis. Ainsaks lohutuseks noormehe kirjad ja tõotused, et kui ärevad ajad mööduvad, sõidab ta Ulrichi juurde ja siis nad abielluvad. Kuid Luule sõit tuli tapirongiga ja hoopis teise ilmakaarde. Just noormehe kirjad talle saatuslikuks said, nende pärast ta arreteeritigi ning oma elu paremad aastad vangilaagrites veetis. Luule väristas õlgu, ta ei tahtnud sellest enam mõelda, õnneks oli see möödanik. Kuid Ulrichile mõtles ta tihti, eriti viimastel päevadel, pärast Meeri külaskäiku, kes rääkis, et Ulrich elab Berliinis. Alla olevat teda kohanud ja sellest kirjutanud. Miks Alla talle endale ei kirjutanud, küsis Laine Meerilt. Meeri vabandas õe eest, et Alla ei tahaks vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Nagu nad kunagi kinni kasvanud oleks, oli siis Luule mõelnud.

      Ehk annab elu meile veel ühe võimaluse, ehk kohtume ükskord ikkagi, unistas Luule, puurides silmadega uttu, nagu näeks sealt mõnda udukujutist.

      Lehma nõudlik ammumine tõi mõttesse vajunud naise reaalsusesse tagasi ning ta ruttas oma kohustusi täitma, nii loomade kui inimeste ees.

      III

1

      Inimesed ruttasid, kas paariviisi või mitmekesi, läbi Kadrioru pargi, kõigil üks ja sama siht – lauluväljak. Meeri, kes oli selles rahvasummas üksinda, ei rutanud. Tema kasutas iidse pargi alleed just selleks, milleks see loodud oli – ta jalutas. Tema ei kiirustanud lauluväljakule, ta ei olnud veel kindel, kas lähebki sinna. Ta veidi pelgas sellisesse rahvamurdu, kus igaühel on keegi käekõrval, üksipäini minna. Ehkki ta oli viimastel aastatel pidanud üksindusega harjuma, oli midagi muud olla üksinda kodus, kui tunda üksindust rahvamassi keskel. Ta oli viimase hetkeni lootnud, et Helve kutsub teda kaasa, pidid nad ju terve perega laulupeole minema. Kui kutset ikkagi ei tulnud, püüdis Meeri solvumistunde maha suruda ja katsuda mõistev olla. Hiljaaegu sai ju tütar oma abielukriisist üle ja küllap tahab nüüd mehe ja lastega omaette olla. Samas aga mõtles ta, et Helve kolib juba paari päeva pärast Pärnusse – arvatavasti alatiseks – ja siis saab ta kogu aeg mehega koos olla, ema aga näeb harva. Kas ta hakkab tütrest puudust tundma? Kindlasti, ehkki Helvel oli alati kiire ja ta tuli tema juurde enamasti jooksujalu, tihti tuues oma lapsi talle hoida. Kuid hea oli teadmine, et tütar elas samas linnas ja võis teda kas või põgusalt alati näha, ning see andis kindlust. Oleks tütar oma probleemidest talle varem rääkinud ja ehk nõugi küsinud, poleks tema, Meeri, küll pooldanud mehega ära leppimist ja Pärnusse kolimist. Ta oleks hoopis tütrele soovitanud truudusetu mees maha jätta, sest ta teadis ju oma elukogemuste varal, et soojendatud supp läheb varem või hiljem ikkagi hapuks. Kuid tütar teatas emale oma plaanist alles siis, kui asi juba otsustatud oli, andes emale veel ülesandegi küsida sugulastelt kui maja kaasomanikelt, kas neil pole midagi selle vastu, et Helve pere sinna elama asuks. Ehkki nii Helve kui Meeri olid kindlad, et sugulased annavad oma nõusoleku, ei olnud tema õlule pandud kohustus just meeldivate killast. Pidi ta ju kõigile selgitama ka ümberkolimise põhjust ja seegi oli veidi piinlik.

      Meeri mõtles nukralt, et tütre ärasõiduga kaotab tema elu jälle oma rõõmsamad värvid. Ta oli juba liiga palju oma elu jooksul armsaid inimesi kaotanud ja paratamatusega leppima pidanud. Miks see küll nii oli? Praegu tundis ta eriti puudust oma õest Gretast, kes oli iga järjekordse kaotuse puhul tema kõval seisnud, teda toetanud ja trööstinud. Kui palju kordi oli ta Greta õla najal end välja nutnud ja lohutust saanud. Gretale oli küll Looja poolt kaasa antud eriline anne oma lähedasi raskeil hetkeil lohutada ja ka halvas midagi head leida. Isegi haigetega oskas ta niiviisi ümber käia, et pärast tema külaskäiku tundis haige end alati paremini. Meerile meenus, et kui nad veel vanematekodus elasid ja mamma haigeks jäi, siis tahtis ta oma haigevoodi ees ainult Gretat näha. Meeri muigas, kui meenusid mamma sõnad, et tema ja Alla on liiga kärsitud haige eest hoolt kandma, seevastu vanem õde Olli jälle liiga flegmaatiline.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAjoDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAAYDAQEBAAAAAAAAAAAAAAMEBgcIAQIFCQoL/8QAZxAAAQMCBAQDBAUGCwUDBwEZAQIDBAURAAYSIQcTMUEIIlEUMmFxCRUjQoEWkZahsfAKGBlSU1diwdHT1SQzcuHxFzVDJSY0dYKSorRVY7LCGicpNkRFRmVz0jhUZ3SGl7bU1uLl/8QAHwEAAAYDAQEBAAAAAAAAAAAAAAIDBAUGAQcICQoL/8QAaREAAQMCAwUDBwYHCwgGBwIPAgEDBAAFBhESBxMhIjEyQUIIFFFSYWLwFSNxcoGRCYKSoaKxwRYYJDNUlbLC0dLTFxlDV9Th4vE0U3SUs/IKJTVWY2RzkyY2RoM3VYSjw0SWtNU4dcT/2gAMAwEAAhEDEQA/APAVKdSiomwCQdkgi56+a/UH4Y9fBTlzT СКАЧАТЬ