Varjude allee. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda justkui mängides, nagu oleks tegemist väikse lapse või siis nukuga,” rääkis Luule, kui tüdrukut kuuldekaugusel polnud. „Ja mulle on ta suureks abiks, saan sel ajal rahuliku südamega väljas talitada.”

      „Eks haige vanainimesega ole küll raske, nii palju hoolt ja tüli,” kahetses Lehti. „Kas te pole kaalunud tema hooldekodusse panemist?”

      „Imelik, et räägite Meeriga nii ühtemoodi. Ei, meil pole kordagi sellist mõtet olnud. Hella-tädi pakkus meile oma kodu ja temagi peab oma koju jääma,” rääkis Luule, „ja me saame hästi hakkama. Mulle pole ju lapsi antud, kelle eest hoolitseda. Nii võin selle tühja koha täita, et Elduri tädi eest hoolt kanda. Annan oma helluse ülejäägi nüüd temale.”

      Hellust jagub sul ka minu lapse jaoks, mõtles Lehti, seekord kiivuseta, ka tema täidab su tühjaksjäänud kohta.

      Nad vaikisid viivu, siis ütles Luule: „Meerile mõjub ju ka Helve lahkumine.”

      „Ta ei sõida ju maailma otsa, Pärnu on lähedal.”

      „Seda küll, kuid siin sai tihtipeale tütart ja ta lapsi näha. Aga Helve suhtes oli see õige samm, ehk saab seal oma elu jälle korda.”

      Greta oli kividel keksides taas nende juurde jõudnud ja nagu tal kombeks, sekkus kohe juttu: „Mul on kahju, et Krislin ja kaks Peetrit siit ära kolivad! Nad on nii vahvad! Aga tädi Luule ütles, et me võime neile tihti külla sõita, eks emme!” Greta võttis kleidisaba, mille laine oli äsja märjaks pritsinud, pihku ja väänas seda asjalikult.

      „Eks näe,” vastas Lehti, kinnitades iseendale, et püüab seda igati takistada, see rõõm jäägu Ränil küll saamata.

      „Sul on ju siin ka sõpru,” ütles Luule, „üks vähemalt luurab juba tükk aega leppade vahel.”

      „Ma ei pannud tähelegi! Olev, tule siia!” viipas tüdruk põõsaste varju hüpanud poisikesele.

      Hüütu, kes osutus linalakaks rannapoisiks, tuligi pikkamööda ning pilku maas hoides, lähemale.

      „Ta nimi on Olev,” tutvustas Greta oma sõpra emale.

      „Rõõm sinuga tuttavaks saada, Olev,” noogutas Lehti poisile, kelle niigi päevitunud nägu nüüd veelgi tumedamaks värvus. „Mul on heameel, et Greta siin ühe toreda sõbra leidis!”

      „Üks teine sõber on veel,” ütles poiss ja osutas käega teisele poole, kus samasuguse heleda peaga tüdruk luuras, kes tema poole vaadates otsekohe jooksu pistis.

      „Sinu õde või?”

      „Ei, Taali pole mitte minu õde. Taali elab selles hallis viilkatusega majas metsa ääres,” vastas poiss, „kuid tema pelgab võeraid.” Ehkki poisi elukoht oli ainult paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal, oli tema kõnes rannamurret tunda, kuna ta sõnad olid enamasti kolmandas vältes.

      „Taali pelgas algul ka mind,” täiendas Greta, „mitu päeva ei julgenud sõnagi lausuda. Aga nüüd saame temaga ka hästi läbi ja tal on kahju, kui ma jälle linna ära sõidan.”

      „Kellel siis poleks,” ütles Olevgi häbelikult.

      Seepeale kõhistas Greta meelitatult naerda. „Mine tea, kui suureks saan, ehk tulen siis päriselt siiakanti elama. Tädi pärandab niikuinii maja minule.”

      „Mida sa kõik välja ei mõtle?” ei meeldinud Lehtile tütre kuraasikas toon.

      „Ei mõtle välja, Ella-tädi ise ütles nii!”

      „Sa võid siiakanti mehele ka saada,” ütles nüüd Olev, kratsides teeseldud ükskõiksusega oma sääsekuplais jalasäärt, et keegi teda kosilaseks olemises kahtlustama ei hakkas.

      „Mulle meeldiks, jah, maale jääda! Ma võtaksin endale kindlasti kaks korraga!” kilkas Greta kivilt kivile keksides.

      „Kaks meest!” imestas Luule.

      Ka Lehti tundis end ebameeldivalt puudutanuna.

      „Mitte kaks meest, kaks koera hoopis!” naeris Greta.

      „See on juba teine asi. Aga praegu on vist vara neid asju arutada…” leidis Luule ja viipas käega piki rannajoont. „Vaadake, kui palju kajakaid!”

      Kõik keerasid pilgud näidatud suunas ja nägid, et rannaäärt mööda kõndis mees, kes kandis käe otsas ämbrit, pea kohal aga liugles otse nimbusena kajakaparv.

      Nad uudistasid tulija kontuure, mis lähemale jõudes selginesid Luule abikaasaks Elduriks.

      „Kust sa selle kajakaparve kinni püüdsid?” tahtis Greta kangesti teada.

      „Tal on panges kalad, tollepärast kajakad teda silmist ei lase,” seletas maapoiss linnatüdrukule asja selgeks.

      „Kuidas sa nii ruttu kalad said, alles läksid võrke vette panema?” imestas Luulegi.

      „Mina pole veel merele jõudnudki. Hea naabrimees tuli oma saagiga vastu ja ma ütlesin, et meil on linnaproua külas, kellele tahaks värsket lesta pakkuda ja ta siis laenas mulle ämbritäie. Teine päev annan oma võrgust tagasi.”

      „Ma hakkan siis kohe puhastama!” sirutas Luule käe ämbri järele.

      „Ei anna midagi! Sina lõbusta külalist. Pealegi läheb see minu käes hulga libedamini!”

      „Küll nüüd suurustab. Aga olgu peale, lähme siis tuppa ja joome tassi kohvi.”

      „Las emme ikka vaatab, kuidas onu Eldur kalu puhastab. See on hirmus huvitav!” tahtis Greta emale uut huvitavat elamust pakkuda. Kalade puhastamine oli siinotsekui mõni rituaal. Sedatehti ikka vana lagunenud muuli otsas, kajakaparve valvsate silmade all, kes üksteise võidu õhust neile visatud kala rappeid napsasid. Saatemuusikaks mitmes toonis kriiskeid.

      Linnatüdruk Greta ei väsinud kunagi sellest erakordsest vaatepildist.

      Ent ta ema näitas varsti tüdimuse märke, mis ta õele kahe silma vahele ei jäänud, kes tal käe alt kinni võttis ning otsustavalt ütles: „Hakkame nüüd tõepoolest minema, Hella-tädi ehk vajab midagi!”

      Greta keksles nagu vasikas nende kõrval.

      Maapoiss kõhkles, kas minna kaasa või jääda muulile. Oleks tahtnud minna, kuid otseselt ju ei kutsutud. Lõpuks leidis kuldse kesktee, öeldes nagu möödaminnes: „Lähen vaatan, kuhu see Taali siis ka jäi!”

      „Mine, jah,” leidis ka pisi-Greta, kes ei osanud veel armukadedust tunda ja hakkas hüpeldes minema. Teda vaadates tundus, nagu tüdruku jalad ei puudutakski maapinda. Keksimise pealt napsas ta maast väriheina ja nii ema kui tädi pidid mõistatama, kas sealt tuleb kukk või kana, noor või vana.

      Lehti seisatas, võttis rihmikkinga jalast ja puistas kinga sattunud kiviklibu välja. Suur varvas oligi juba millegi vastu hõõrdunud ja punetas nüüd lakitud varbaküüntega võidu.

      „Ega meie randa maksa kõpskingaga tulla,” nentis õde ja viipas oma jalavarjudele, milleks osutusid päevinäinud tennised, „sellised on kõige mugavamad.”

      Lehti ei öelnud midagi, imestas vaid endamisi, kuis ta lihane õde nii vähenõudlik olla saab.

      Tuulehoog СКАЧАТЬ