Varjude allee. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta usaldus inimeste vastu oli viimastel päevadel suuresti kahanenud.

      „Ega see asi nii lihtsalt ka käi. Lähen kõigepealt ikka Pritsalasse! Pärast näeme siis!”

      Lehti ei mõiganud, mida õemees talle öelda tahtis või kuhu läks. Ta seisatas korraks värava taga, avas juba haagigi, et läbi aia randa minna ja vaatas maja poole, mis oli kahe aasta eest ta õe koduks saanud. Tädi Hella toa aken oli lahti ja valge pitskardin hõljus sealt aeg-ajalt välja, otsekui kellelegi signaali andes. Ja Lehti peast lipsas läbi, et koerad hakkavad teda nähes tingimata haukuma ja häirivad sellega haige rahu. Nii sulges ta haagi ning hakkas astuma mööda väikest jalgrada, mis kulges otse lipikaia kõrval ja lookles rannakivideni välja. Teisel pool laius karjamaa, mis rikkalikus värvigammas kirendas.

      Lehti noppis mõned nurmenukud, tõstis siis nina juurde ja hingas suure sõõmu nende ainuomast ja kirbet lõhna. Kui ilus on suvi, mõtles ta, päris kahju, et pole olnud aega ja küllap ka tahtmist seda nautida. Peaks tõesti mõneks ajaks koos Valloga maale tulema, otsustas ta. Samas liigahtas midagi hingesopis, see oli küll valus, kuid samal ajal ka kergendav – kui hea, et ta ei jõudnud Vallole veel midagi rääkida. Loodetavasti jääbki see kõik igavesti Vallole teadmata. Kuigi ta ise peab selle süütundega edasi elama. See ei saa kindlasti kerge olema. Jääb ju Räni vari alatiseks nende vahele.

      Kirju lehm sõi aplalt võililli. Kui Lehti temaga kohakuti jõudis, tõstis loom pea ja jäi möödujale otsa jõllitama, võilillevarred vuntsidena suust välja rippumas.

      „Ära lase end häirida, head isu!” rahustas Lehti ja naeris omaette. See maamiljöö mõjub tõepoolest tervendavalt. Lehm tegigi ta nõuande järgi ning pühendus jäägitult mälumisele.

      Randa jõudes märkas Lehti silm võimsa kivi otsas kolme kogu. Suur hoidis pisema ümbert kinni ja väikese käsi oli omakorda koera karvasel kaelal.

      Lehti tundis armukadedust, nüüd juba tütre pärast. Kuid püüdis samas sellest lahti saada. Ta peaks hoopis õele tänulik olema, et too ta tütrest nii palju hoolis. Millal õpib ta ükskord oma lähedasi hindama? Ta soovis nii väga kõik ebameeldivad mõtted ja tunded oma hingekambrist otsekui prahi välja pühkida ning kui mitte just uueks, siis veidigi paremaks inimeseks saada.

      Esimesena märkas randa saabujat koer. Vist oli tuulehoog tema tundlikku ninna võõra inimese lõhna kandnud. Nüüd keerles koer vurrina kivil, haukus ärritatult, kuid kivilt alla tulla ei julgenud. „Emme!” juubeldas Greta ja hüppas kivilt suure plärtsuga vette, pritsides sellega nii iseenda, Luule kui ka koera märjaks. Ja juba ta jooksiski ema juurde.

      Luule aitas koeragi kivi otsast alla, kes klähvides lapsele järele tormas ja ruttas siis samuti õele vastu. Ja kui ta rannale jõudis, rippus Greta juba ema kaelas. Koer aga kargles rõõmsalt nende najale.„Jätajärele, hullvaim,määridteise heledakleidi ära!” tõreles Luule algul koeraga ja siis noomis last: „Ja sina, putukas, teed oma ema päris märjaks! No tere tulemast!”

      „Tere!” ütles Lehti rõõmsalt ja selgitas: „Ei puhas merevesi tee heale riidele midagi, selle ilmaga kuivab ta kohe ära ja kui jääbki mõni plekike, siis pesen selle kodus nagu niuhti ära. Sellepärast on krimpleen küll üks väärt riie.”

      „See beež värv hakkab sulle hästi,” kiitis Luule.

      „Jah, sa oled üldse üks ilus naisterahvas,” tähendas ka Greta vanainimeselikult, mispeale täiskasvanud muigasid.

      „Onu Eldur läks mere peale mõrdu püüdma!” teatas Greta.

      „Mõrraga kalu püüdma,” parandas Luule.

      „Jah, ma kohtasin teda juba ja ta rääkis, et läheb enne kuskile imeliku nimega kohta, oli nagu Matsalka moodi, ma polnud kuulnudki…”

      „See on hoopis Pritsala!” hüüdis Greta.

      „Sina ka kõike tead,” imestas Lehti. „Mis koht see siis on?”

      „Ma olen seal ju onu Elduriga käinud, seal hoitakse tara taga paate ja püssimees valvab neid, et keegi ära ei varastaks, noh!”

      „Ja üle mere Rootsi ei põgeneks,” täiendas teda Luule poolsosinal. „Nii käib see Vene võimu ajal. Sinna tara taha viidi ka Elduri tädi paat.”

      „Kas ka oma paadi kasutamiseks tuleb neilt luba küsida?”

      „See kuulub nüüd kõik kolhoosile. Ja kui merele minekuks loa saad, siis antakse mõni suvaline paat,” selgitas Luule ja küsis narritlevalt: „Sa nagu polekski siit maalt pärit?”

      „Olen linnast,” vastas Lehti samasuguse tooniga.

      „Sealt saab mõrrad ka!” täiendas Greta omakorda, „enne aga peab allkirja andma.”

      „Sa lähed siin maal juba liiga targaks!” imestas Lehti ja vaatas oma tütre rõõmsat põselohkudega nägu ning mõtles, et too läheb iga päevaga rohkem oma isa moodi. Ja ka iseloom on sarnane, tüdruk ju otse pulbitseb energiast. Jääb ainult loota, et laps pole oma isa kergemeelsust pärinud, mõtles Lehti veidi kibestunult, mõlema vanema kergemeelsust.

      „Oled sa tähele pannud, kelle sarnane Gretake on?” ütles Luule. See pani Lehti lausa võpatama.

      Et oma kohmetust varjata, kummardus ta ja leides maast paraja lutsukivi, lennutas selle vette.

      Kas oli viskajal hea käsi või oli see tõeline lutsukivi, sest ta sulpsas kui kala, jättes hetkeks veepinnale kümmekond lutsurõngast virvendama.

      „Sul on osav käsi!” kiitis Luule.

      „Arvad?” Lehti naeratas, peaasi, et ta oli oma tasakaalu taas kätte saanud. Kuid kuna mainitud küsimus ikka veel õhus hõljus, tahtis ta asjaga ühele poole saada: „Kelle nägu siis sinu arvates Greta on?”

      „Shirley Temple’i. Eriti nüüd, kui ta juuksed lühikeseks lõigatud on. Mäletad tema filme Väike Heidy ja Väike printsess?”

      „Võib-olla tõesti,” tundis Lehti suurt kergendust, „tahaks neid filme veel kunagi näha. Aga seda aega vist enam tagasi ei tule. Nagu paljugi muud.” Seda öeldes mõtles ta nukrusega – kui hea oleks oma õele kõigest sellest rääkida, mis kogu aeg meeles mõlkus ja südant nagu tulise oraga torkas. Kuid seda ta ei julgenud, eriti pärast seda, kui Luule teda keerutamise ja valetamise pärast noominud oli.

      Luule pilk eksles mere avarusel ja ta mõtles noorema õega peaaegu et ühtmoodi – küll tahaks praegu Lehtile südant puistata ja rääkida Meerilt kuuldud suurt uudist. Kuid temagi suu jäi lukku. Mine tea, kui üks õde oleks end teisele avanud, ehk oleks teinegi samaga vastanud.

      „Mulle meeldib maal ja ma tunnen maaelu!” kiitles tüdruk. „Ükspäev lüpsin juba Mustikut. Kui ta poleks nii rahutu olnud, siis oleksin piima välja ka saanud. Notsule viin tihti just mina süüa! Ja koeri söödangi mina!”

      „Nii et oled tädi Luulele abiks?”

      „Muidugi olen. Ja kui sa näeksid, kui hästi ta Hella-tädi eest hoolitseb,” kiitis Luule.

      „Ma loen talle iga päev raamatust ette! Tead, emme, ma õpetan tädile vasaku käega kirjutamist. Talle meeldib see. Ja ta saab juba natukene hakkama, käekiri on küll hirmus. Sa ju tead, et ta parem käsi ei tõuse enam üldse.”

      „Tean ja see on väga kurb. See on sinust ilus, et sa temaga СКАЧАТЬ