Riia koerad. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnas ta. „Lähedalt, otse südamesse. Ma oletan, et see ongi surma põhjus.”

      „Ma sooviksin läbivaatuse tulemusi nii ruttu kui võimalik,” ütles Wallander. „Võid sa juba praegu kindlalt öelda, kui kaua nad on surnud olnud?”

      Mörth raputas pead.

      „Ei,” ütles ta. „Aga seegi on juba teatud mõttes vastus.”

      „Mis mõttes?”

      „Et tõenäoliselt on nad surnud olnud üsna kaua. Siis on surmahetke raskem kindlaks määrata.”

      „Kaks päeva? Kolm? Nädal?”

      „Ma ei saa sulle öelda,” vastas Mörth. „Ja ma ei taha oletusi teha.” Mörth kadus lahkamissaali. Wallander võttis jope seljast, pani kummikindad kätte ja hakkas läbi otsima surnute riideid, mis olid laotatud vanaaegset nõudepesulauda meenutavale mööbliesemele.

      Üks ülikond oli valmistatud Inglismaal, teine Belgias. Kingad olid Itaalia omad ja Wallanderi hinnangut mööda kallid. Särgid, lipsud ja aluspesu rääkisid sama keelt. Need olid kvaliteetsed ja kindlasti mitte odavad. Kui Wallander riided kaks korda läbi oli vaadanud, tõdes ta, et ta polnud leidnud ühtegi jälge, mida mööda edasi minna. Ainus, mida ta nüüd teadis, oli see, et rahapuuduse all need mehed ei kannatanud. Aga kus olid rahakotid? Laulatussõrmused? Kellad? Veelgi enam pani teda hämmastama asjaolu, et kummalgi mehel polnud tulistamise hetkel pintsakut seljas olnud. Pintsakutes polnud ühtegi auku ega jälgegi püssirohust.

      Wallander püüdis sündmuste käiku endale ette kujutada. Keegi tulistab kahte meest otse südamesse. Kui mehed on surnud, paneb kurjategija neile pintsakud selga ja viskab nad päästeparve. Miks?

      Ta vaatas riided veel kord üle. Siin on midagi, mida ma ei näe, mõtles ta. Rydberg, aita mind!

      Ent Rydberg vaikis. Wallander sõitis politseihoonesse. Ta teadis, et lahkamised võtavad mitu tundi aega. Esialgne lahkamistulemus jõuaks tema kätte kõige varem järgmisel päeval.

      Tema kirjutuslaual lebas teade Björkilt, kes pidas vajalikuks Interpoli asjassesegamisega mõni päev oodata. Wallander tundis, kuidas ta ärritus. Björki tarbetu ettevaatlikkus jäi talle sageli arusaamatuks.

      Kella kuuene koosolek ei kestnud kaua. Martinsson teatas, et kahte surnud meest kummiparves ei otsi keegi taga. Svedbergil oli olnud pikk jutuajamine Norrköpingi Ilmauurimiskeskuse meteoroloogiga, kes oli lubanud aidata, kuid Ystadi politsei pidi tegema ametliku järelepärimise.

      Wallander ütles, et nagu arvata võis, olid mõlemad mehed mõrvatud. Ta palus ka Svedbergil ja Martinssonil juurelda, miks surnutele nende pintsakud selga tagasi pandi.

      „Jätkame veel paar tundi,” lõpetas Wallander koosoleku. „Kui teil on muid ülesandeid, siis jätke need kõrvale või delegeerige kellelegi. See ei ole mingi tavaline juhtum. Ma kannan hoolt, et juurdlusrühma juba homme suurendataks.”

      Jäänud tuppa üksi, rullis Wallander merekaardi lauale lahti. Ta vedas sõrmega piki rannajoont Mossby rannani. Parv võis triivida kaugelt, mõtles ta. Või ka lähedalt. See võis triivida edasi ja tagasi. Sinna ja tänna.

      Telefon helises. Lühikese silmapilgu vältel kõhkles ta, kas vastata. Kell oli juba palju ja ta tahtis koju minna, et kõik rahus ja vaikuses läbi mõelda. Siis haaras ta toru.

      Helistas Mörth.

      „Juba valmis?” imestas Wallander.

      „Ei,” vastas Mörth. „Aga on üks asi, mis on minu meelest oluline ja mida võin sulle kohe öelda.”

      Wallander pidas hinge kinni.

      „Need kaks meest ei ole rootslased,” ütles Mörth. „Nende hambaid pole parandanud Rootsi hambaarst. Pigem Vene.”

      „Vene?”

      „Jah. Vene hambaarst. Või igatahes mõne idablokimaa oma. Nad kasutavad hoopis teistsuguseid meetodeid kui meie.”

      „Oled sa päris kindel?”

      „Muidu ma poleks helistanud,” kostis Mörth ning Wallander tajus ta hääles ärritust.

      „Ma usun sind,” ütles ta kähku.

      „Üks asi veel,” jätkas Mörth. „Vähemalt sama oluline. Need mehed olid ilmselt päris õnnelikud, kui nad maha lasti. Vabanda mu küünilisust. Neid nimelt piinati enne surma põhjalikult. Põletati, nüliti nahka, murti sõrmi, ühesõnaga tehti kõiksugu jubedusi, mida võib ette kujutada.”

      Wallander istus sõnatult.

      „Kuuled ikka või?” küsis Mörth.

      „Jaa,” vastas Wallander. „Kuulen. Ma lihtsalt mõtlen selle peale, mida sa praegu ütlesid.”

      „Ma olen endas kindel.”

      „Selles ma ei kahtle. Aga sellist asja ei juhtu iga päev.”

      „Just sellepärast ma pidasingi vajalikuks kohe helistada.”

      „Õigesti tegid,” ütles Wallander.

      „Homme saad lõpliku raporti,” ütles Mörth. „Välja arvatud mõned laboriproovide vastused, mis võtavad kauem aega.”

      Sellega kõne lõppes. Wallander läks sööklasse ja kallas endale masinast viimase kohvitilga. Ruum oli tühi. Ta võttis ühe laua ääres istet.

      Venelased? Piinatud mehed mõnest idablokiriigist? Küllap arvaks isegi Rydberg, et sellest tuleb pikk ja vaevaline juurdlus.

      Pool kaheksa pani ta tühja kohvitassi nõudepesulauale.

      Siis istus ta autosse ja sõitis koju. Tuul oli vaibunud ja ilm järsult jahenenud.

      3

      Veidi pärast kella kahte öösel ärkas Kurt Wallander ägeda valu peale rinnakorvis. Ta lebas pimedas ja mõtles, et kohe saabub surm. See oli pika ja kurnava politseitöö tagajärg. Tasumise tund oli käes. Teda valdas meeleheide ja häbi selle pärast, et kõik oli läbi, elu oli kasutult mööda libisenud. Ta lamas liikumatult pimedas, ängistus ja valu läksid aina suuremaks. Kui kaua ta seal niimoodi hirmust halvatuna lamas, ei teadnud ta hiljem isegi. Kuid vähehaaval saavutas ta taas enese üle kontrolli.

      Ta tõusis ettevaatlikult voodist, pani riidesse ja läks välja auto juurde. Valu andis veidi järele, see kordus tuikavate hoogudena, hargnes edasi käsivartesse, kaotades sealjuures osa esialgsest ägedusest. Ta istus autosse, veenis end rahulikult hingama ja sõitis läbi öiselt tühjade tänavate haigla kiirabi vastuvõttu. Üks sõbralike silmadega õde kuulas ta ära ning suunas edasi, kusjuures ta ei vaadanud teda sugugi nagu mõnd hüsteerilist ülekaalulist tegelast ega pidanud tema hirmu pelgaks ettekujutuseks. Ühest palatist kostis joobnud mehe räuskamist. Kurt Wallander lamas kanderaamil, valuhoog kordus iga natukese aja tagant. Siis märkas ta enda kõrval seismas noorepoolset arsti. Ta kirjeldas uuesti valusid rinnas. Kanderaam sõidutati protseduurituppa ja ta ühendati EKG-aparaadiga. Tal mõõdeti vererõhku ja pulssi ning ta raputas eitavalt pead küsimuse peale, kas ta suitsetab. Ka polnud tal varem selliseid valusid olnud ja tema teadmist mööda ei esinenud nende suguvõsas südamehaigusi. Arst uuris masinast tulnud EKG-kõverat.

      „Ei midagi märkimisväärset,” СКАЧАТЬ