Riia koerad. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tänavalatern kõikus vinge tuule käes. Üksikud lumehelbed tantsisklesid ta silme ees. Termomeeter näitas kolm külmakraadi. Ehk oli lumetorm kaugemale lõunasse suundunud? Ta tõmbas ruloo plaksuga ette ja puges teki alla. Ta uinus peaaegu silmapilkselt.

      Järgmisel päeval tundis ta end väljapuhanuna. Juba veerand kaheksa istus ta taas politseihoones oma kabinetis. Öö oli möödunud üllatavalt rahulikult, välja arvatud paar kergemat liiklusõnnetust. Lumetorm oli vaibunud enne, kui jõudis õieti alatagi. Ta läks sööklasse, noogutas tervituseks paarile liikluspolitseinikule, kes tülpinult oma kohvitasside juures konutasid, ja valas endale plasttopsikusse kohvi. Juba ärgates oli ta nõuks võtnud käesolevat päeva kasutada pooleliolevate raportite lõpetamiseks. Nende seas oli üks jõhker peksmisjuhtum, millesse olid segatud paar poolakat. Kõik süüdistasid kõiki, nagu tavaliselt. Puudusid ka usaldusväärsed tunnistajad, kelle tunnistused oleksid kokku langenud. Raport tuli aga lõpuni kirjutada, kuigi paistis, et külmavereliselt kaasinimese lõualuu purustanud mees pääseb karistuseta.

      Pool üksteist pani ta raporti käest ja läks uue tassi kohvi järele. Tagasiteel kuulis ta oma laual telefoni helisemas.

      Helistajaks oli Martinsson.

      „Kas sa parve mäletad?” küsis Martinsson.

      Wallander mõtles paar sekundit, enne kui taipas, millest jutt.

      „Mees, kes helistas, teadis, mida rääkis,” jätkas Martinsson. „Mossby randa triivis parv kahe laibaga. Selle leidis üks naine, kes oli koeraga jalutamas. Ta helistas ja oli täiesti endast väljas.”

      „Millal ta helistas?” uuris Wallander.

      „Nüüdsama,” vastas Martinsson. „Pool minutit tagasi.”

      Kahe minuti pärast oli Wallander teel läände, Mossby randa. Ta sõitis oma isikliku autoga. Tema ees kihutas sireeni huilates politseiauto Petersi ja Noreniga. Nad sõitsid piki mereäärt ning kaldale paiskuvad külmad lained ajasid Wallanderile judinad peale. Tahavaatepeeglist paistis kiirabiauto ja selle taga veel üks politseiauto Martinssoniga.

      Mossby rand seisis mahajäetuna. Kiosk oli suletud ja kiiged kõikusid kettide kriiksudes. Autost välja astudes puhus talle näkku lõikavkülm tuul. Ülal järsakuserval vehkis keegi käega. Koer tema kõrval kargles ärevalt rihma otsas. Wallander kiirendas sammu. Nagu alati, oli ta eesootava vaatepildi pärast närvis. Ta ei suutnud iial surnukehi nähes ükskõikseks jääda, sellega polnud võimalik harjuda. Nii nagu elavad inimesed, olid ka surnud alati igaüks isemoodi.

      „Seal!” karjus naine hüsteeriliselt. Wallander läks talle näidatud suunas. Veepiiril õõtsus punane päästeparv. See oli pika supelsilla juures kivide vahele kinni jäänud.

      „Oodake siin,” ütles Wallander naisele.

      Siis komberdas ta nõlvakust alla ja tõttas üle rannariba. Ta läks sillale ja vaatas parve. Selles lebas kaks surnud meest, käed-jalad segamini, näod kaamed. Ta püüdis vaatepilti fotona fikseerida. Paljude politseis töötatud aastate jooksul oli ta õppinud, et esmamulje oli äärmiselt tähtis. Surnud inimene oli tihtipeale pika ja keeruka sündmusteahela lõpplüli. Mõnikord oli see ahel juba algusest peale aimatav.

      Martinsson, kellel olid kummikud jalas, ronis vette ja tõmbas parve kaldale. Wallander kükitas ja uuris surnud mehi. Kiirabiauto juhid seisid lõdisedes ja tujututena eemal ning ootasid kanderaamidega. Wallander tõstis pilgu ja nägi Petersit hüsteerilist naist rahustamas. Siis mõtles ta, milline õnn see oli, et parv ei triivinud randa suvel, kui see on täis mängivaid ja suplevaid lapsi. Tema ees ei avanenud just kuigi meeldiv vaatepilt. Surnud mehed olid juba roiskuma hakanud – tugevast tuulest hoolimata oli laibalehka ilmeksimatult tunda.

      Ta võttis jopetaskust kummikindad ja hakkas ettevaatlikult meeste taskuid läbi otsima.

      Ta ei leidnud midagi. Kuid ühe mehe pintsakuhõlma pöörates avastas ta, et valge särgi rinnaesine oli üleni verine. Ta vaatas Martinssonile otsa.

      „See ei ole õnnetusjuhtum,” ütles ta. „See on mõrv. Vähemalt seda meest on tulistatud otse südamesse.” Ta tõusis püsti ja astus paar sammu kõrvale, et Noren saaks parve pildistada.

      „Mida sina arvad?” küsis ta Martinssonilt.

      Martinsson vangutas pead.

      „Ma ei tea,” kostis ta.

      Wallander tegi surnuid vaadeldes aegamisi tiiru ümber parve. Mõlemad mehed olid blondid ja vaevalt üle kolmekümne aasta vanad. Käte ja riietuse järgi otsustades ei tegelnud nad füüsilise tööga. Kuid kes nad olid? Miks nende taskutes midagi polnud? Ta tegi parve ümber tiir tiiru järel. Aeg-ajalt vahetas ta Martinssoniga mõne sõna. Poole tunni möödudes leidis ta, et on näinud piisavalt. Tehniline personal oli juba rutiinse ülevaatusega algust teinud. Parve kohale oli tõmmatud väike kiletelk. Noren oli fotografeerimise lõpetanud, kõik külmetasid ja tahtsid juba rutem minema pääseda. Wallander nuputas, mida küll Rydberg oleks öelnud. Mida oleks Rydberg märganud, mis temal kahe silma vahele jäi? Ta istus autosse ja käivitas mootori, et sooja saada. Meri oli hall ja tema peas valitses täielik tühjus. Kes need mehed küll olid?

      Mitu tundi hiljem võis külmast lõdisev Wallander lõpuks ometi kanderaamidega kiirabimeestele märku anda. Neil tuli kõvasti väänata ja sikutada, et mehi teineteise embusest lahutada. Kui laibad ära viidi, otsis Wallander parve hoolikalt läbi. Kuid seal ei olnud midagi, isegi aere mitte. Wallander vaatas merele, otsekui peitunuks lahenduse võti kusagil horisondil.

      „Küsitle seda naist, kes parve leidis,” ütles ta Martinssonile.

      „Ma juba küsitlesin,” vastas Martinsson imestunult.

      „Põhjalikult,” ütles Wallander. „Sellise tuule käes ei saa põhjalikult rääkida. Vii ta jaoskonda. Ja las Noren hoolitseb selle eest, et parv jõuaks kohale samas seisukorras, mis praegu. Ütle talle edasi.”

      Siis läks ta oma auto juurde. Praegu oleks Rydbergi tarvis, mõtles ta jälle. Mida tema näeks, mida mina ei näe? Mida tema mõtleks?

      Ystadi politseihoonesse jõudnud, läks ta otseteed politseiülem Björki kabinetti. Ta kandis Mossby rannas nähtust lühidalt ette. Björk kuulas murelikult. Wallanderile näis sageli, nagu tunneks Björk end isiklikult puudutatuna, kui tema piirkonnas mõni raskem kuritegu toime pandi. Samas suhtus Wallander oma ülemusse lugupidamisega. Too ei sekkunud kunagi juurdluse käiku ega olnud kitsi julgustama, kui mõne juhtumi uurimine ähvardas ummikusse joosta. Tema tujukõikumistega oli Wallander harjunud.

      „Võta sina see asi käsile,” ütles Björk, kui Wallander lõpetas. „Martinsson ja Hanson aitavad sind. Ma arvan, et siin läheb mitut meest vaja.”

      „Hanson tegeleb ju vägistajaga, kelle me paar ööd tagasi kinni nabisime,” väitis Wallander vastu. „Kuidas oleks Svedbergiga?”

      Björk noogutas. Jäi nii, nagu Wallander ütles. Nõnda see harilikult oligi.

      Björki kabinetist lahkudes tundis ta, et on näljane. Kuna tal oli kalduvus tüsenemisele ja ta pidas võitlust liigse kehakaaluga, oli tal kombeks lõuna vahele jätta. Kuid kaks surnud meest kummiparves tekitasid temas rahutust. Ta sõitis keskusesse, parkis auto nagu tavaliselt Stickgatanile ja läks mööda kitsaid käänulisi tänavaid Fridolfi kohvikusse. Seal sõi ta mõned võileivad ja jõi klaasi piima. Samal ajal võttis ta mõttes kõik uuesti läbi. Eelmisel päeval, veidi enne kella 18.00, oli keegi tundmatu mees politseisse helistanud ja anonüümselt teatanud, mis varsti aset leiab. Nüüd oli selge, et mees rääkis tõtt. Punane СКАЧАТЬ