Vereõed. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma ei oska isegi korralikult suigatada.

      Ida uuris ümbrust. Väikese siseõue keskel oli kitsas ja pikliku kujuga tiik kuue üksteise kõrval asetseva purskava veekaarega, millest moodustus hõre sädelevate võlvide jada. Purskkaevu ümbritsesid omakorda põlvekõrguseks pügatud mirdihekkidega teed ning siin-seal seisvad küdooniapõõsad ja lõvikujud. Tiigi teisel küljel, üksikute turistigruppide vahel, köhatas Lasse uuesti. Ta seisis sihvakatest topeltsammastest ühe juures ning vaatas alla oma kokkumurtud brošüüri poole.

      Valge pikeesärk, helesinised chinod, vöökott ja suured ümmargused päikeseprillid. Ja see uus soeng, bakenbardidega.

      Peaaegu kõige tagaotsitavam rootslane maailmas, mõtles ta.

      Kohe minu järel.

      Ei, ka mina ei tunneks teda kunagi ära. Eriti selle vana juhiloapildi järgi, mis Rootsi meedias ringleb ja millel ta on kümme kilo kergem, ilma habemeta ja lühikeste juustega.

      Ida ise kandis jilbab’i, mille ta oli saanud Mirandalt, et sulanduda moslemi turistina brittide ja jaapanlaste hulka. Ta vaatas üles Alhambra lossi võimsa sisefassaadi poole, seejärel jälle Lasse poole. Nüüd Lasse noogutas talle, vaatas ettevaatlikult ringi ja hakkas aeglaselt ümber purskkaevu minema, vaadeldes samal ajal üleval seintel ja võlvil asuvaid kahhelmosaiike.

      Nad ei olnud omavahel kokku puutunud ega ainsatki korda palee territooriumil teineteisega rääkinud, vaid liikunud kumbki omaette. Endastmõistetav ettevaatusabinõu, nagu Alma oli teel siia väljendunud. Nad olid parkinud lossi peasissekäigust enam kui kilomeetri kaugusele ja siis üksteise järel mõneminutiliste vahedega auto juurest lahkunud. Kas see ei olnud üle pakutud? Politsei otsis neid, arvatavasti. Interpol täiesti kindlasti. Aga tavalised inimesed? Maailmas oli nii palju juhtunud. Koolipõleng Austrias, enesetapupomm Frankfurdis, massirahutus Ateenas … Uudised vajuvad kiiresti unustushõlma. Rootsis oli ta kindlasti jätkuvalt Nobelimõrvar, kuid siin ei olnud teda ühelgi ajalehenumbrit reklaamival kuulutusel näha.

      Ikkagi tundus Idale, nagu kõik jõllitaksid teda, nagu kõik tunneksid ta ära ja valvurid tuleksid iga hetk joostes.

      Ta vaatas vargsi eemale Alma poole, kes nagu temagi kandis hijab’i. Ta seisis ja vaatas ühte tasapinda seina ülaosas, kus laius ebatavaliselt keerukas muster. Kas see seal on võtmeks sümmeetria asukohale? Moslemi 13. sajandi mustrijoonistajad siin, Alhambras?

      Ei. ei. Ma pean jälle restardi tegema. Ma pean naasma nende Eimiski kohta käivate ridade juurde. Eimiski juurde, sädistamise juurde.

      Aga siis vaatas Ida jällegi Alma poole. Alma nägi pisut hämmeldunud välja, jah, peaaegu eksinud ja abitu.

      Alma, see uskumatult omapärane ja sama uskumatult andekas inimene. Nii pöörane ja kontrolliv – ja talumatu. Ja ikkagi, kuidas saab ennast tema läheduses just sellepärast turvalisemalt tunda. Turvaline ja vastikult kinnine.

      Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse.

      Tsiu-tsiu! Tsiu-tsiu vi-diit. Kui muretu võib elu tunduda, kui ainult silmad sulgeda. Tsiu-vi-diit. Tsiu-tsiu-vi-diit! Nii kaugel Rootsi lindudest, ja siiski on see sama liik, Hirundo rustica. Hispaania suitsupääsukesed. Nime saanud mõistagi Carl von Linnélt.

      Ei, ma ei jaksa praegu temast mõelda, ma pean restardi tegema. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, mõistmine, aju … Peale sädistamise, mida ma praegu veel mõistan?

      Ta mõtles järele.

      Oma istmikku muidugi. Jaheda kivi tunnet oma tagumiku all. Aga mis signaali saadab minu maks neerudele just praegu? Mida soovivad kõik need miljonid närviimpulsid, millega minu aju pommitatakse? Ei, seda pole mul võimalik teada. See on minu keha ja aju vaheline asi.

      Mõtted läksid taas uitama. Keset päikesevalgust tundis Ida end pingutusest ja murest roidununa.

      Tänan igatahes sädistamise eest, hoolimata kõigest. Tänan, väike suitsupääsuke. Sina, kes sa alati ka minu lapsepõlve Jämtlandis olemas olid, kus sa tulikakarjamaade ja kellukakraavide kohal pillerkaaritasid ja alla sööstsid. Sina, kes sa oma pesa aida katuseharja sisse mätsisid, nii et pesa lõpuks justkui gravitatsiooniseadust narritama hakkas. Nagu allpoololev maapind olnuks midagi kõrvalist, mida keegi ei pea tõsiselt võtma.

      Suitsupääsuke. Jaa. Ka nii võib nimetada midagi, mis kõlab nii ilusasti. Palun mitte Hirundo rustica. Ei, ainult suitsupääsukesena oled sa vaba teaduse kuivast, jahedast tahumatusest.

      Läheduses kõlises miski ja kõik pääsukesed lendasid minema. Ida aga hoidis oma silmad suletuna.

      Te lennake kõrgel! Ja püüdke soojades vastutuultes putukaid!

      Vaevalt oli sädistamine lakanud, kui teised helid kostsid selgemini.

      Sammude krigin kruusateedel. Arusaamatutes keeltes vaiksed vestlused, mis kajasid nõrgalt sammaskäikudes. Giid, kes köhis hääle puhtaks ja kogus grupi kokku. Tuuleiil, mis kahistas loorberipuudes ja agaavitaimedes.

      Ja siis veel üks heli: veevulin. Purskkaevust.

      Et ma seda algusest peale ei kuulnud. Nirisemine ja tilkumine kogu aeg, see ju kõlabki siin kõigest valjemini. Nii ongi, meie, inimesed, oleme viletsad nägema ja kuulma. Kõik on otse meie ees, kuid meie keskendume ülearu pingsalt sellele, mis hiilgab kõige rohkem, ja kuulatame ahnelt seda, mis kõlab kõige valjemini.

      Vesi, millest me kõik pärineme. Põlismerest. Vesi – minu emakas.

      Ei, ei, ei.

      Seal sees on ainult … üks väike prügi.

      Ida vaatas korraga otse üles pilvede poole, kus merelinnud vastutuules liuglesid.

      Ja suured kajakad. Lahustav aine, mis on juba teel loodusesse. Solve, mis muudab DNA struktuure potentsiaalselt vastuvõtlikeks millistele ühenditele tahes. Aine, mis avab evolutsiooni selgroo nagu tõmblukuga.

      Ta asetas käe oma kõhule, kus ei olnud veel näha mingisugust kumerust.

      Laps ei vääri karistust elada soovimatuna. Muide, mis maailm see on, kuhu ta sünnib?

      Kõik prügi.

      Ida tundis ennast täiesti selgena ja mitte enam nii uimasena. Jah, küllap tänane lahkumine hacienda’st tegi mulle tõesti head.

      Lasse tuli aeglaselt ümber tiigi ja andis talle peaaegu nähtamatult märku. Kohe, kui ta oli Kahe Õe saali viivasse sammaskäiku kadunud, tõusis Ida ja läks talle järele.

      Nad läksid koos, ühtlase vahemaaga aeglaselt lonkides. Kui nad olid möödunud Mirtide õuest, nägi Ida taas vilksamisi Alma kergelt ettepoole kummardunud profiili.

      Ta läks infotahvli juurde ja luges hajameelselt sealset teksti, jälgides samas, mida Lasse ja Alma tegid.

      Mauri viimane ohe. Kuulus Alhambra vanasõna. Pärast pikka piiramist sunniti viimast mauri valitsejat Boabdili lahkuma linnusest aastal 1492. Siis ütles tema ema talle: „Nuta nüüd nagu naine selle pärast, mida sa ei suutnud kaitsta nagu mees.“

      Ta nägi, et Alma oli avastanud nii tema kui ka Lasse. Ebamääraselt žestikuleerides liikusid nad ühiselt samas suunas, kuid jätkuvalt üksteisest valvsal kaugusel. Nad sisenesid järgmisse siseõue, kus ootas veelgi enam võlve ja sambaid. Ka Miranda, kes kandis laia valget päikesekübarat, liitus seal nendega.

      Ühtegi СКАЧАТЬ