Vereõed. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

      Ei, ei, see on täiesti hullumeelne, idiootlik mõte. Lihtsalt palju kokkulangevusi, ma pean sellest loobuma.

      Naist embuses hoides mõtles ta läbi rea valikuvõimalusi. Tundus, nagu jalad ei kannaks teda.

      Aga võibolla on kiire. Mõtle, kui juhtub veel midagi, mida mina oleks saanud takistada?

      „Mis on?“ küsis Lena.

      „Jah, kuule,“ ütles ta, „ma pean kohe ühte asja kontrollima.“

      Ta lasi naisest lahti, läks esiku töölaua juurde ja pani arvuti käima. Ta käed värisesid.

      Cathrine Driesseni kohta oli Google’is kaksteist viidet. Enamik neist juhatasid erinevate orienteerumisvõistluste tulemuste juurde. Neli viidet oli saksa keeles, millest ta aru ei saanud, ja üks sisaldas ühe 18. sajandil elanud naise lühikest elulugu. Ta ei suutnud tema nime Facebookist, Twitterist ega hitta.se-st leida. Seevastu leidus veel kolm inimest, kelle nimeks oli Driessen. Ta helistas kähku neile järjest. Esimene ei vastanud, teisel võttis vastu saksakeelne automaatvastaja, kolmas oli üks vanem naine Älvsjöst, kes ütles, et tema ei tunne suguvõsas ühtki Cathrine’i.

      Kallis valge Audi? Kena jõukas naine. Kuidas see mõjus! Pole palju, millest lähtuda.

      Ta pani telefoni taskusse ja läks kööki, kus Lena avatud külmkapi ees seisis ja vaagnalt lihapalle sõi.

      „Kuule … eeh … ma pean vist Göteborgi sõitma.“

      „Misasja?“

      Naine pani külmkapiukse kinni.

      „Göteborgi.“

      Ta tegi pausi.

      „Ma pean vist praegu sõitma. Otsekohe, täna niisiis, niipea kui saab. Kindlasti ei ole enam ühtegi lendu ega ka rongi. Mul tuleb autoga minna. Ma pean kohe Göteborgi sõitma!“

      „Miks siis?“

      Ta kohtas naise pilku ning tal oli raske hingata.

      „Ma ei oska seletada,“ ütles ta. „Sellel võib olla seos õnnetustega. Ma pean ainult ühe inimese sealt kätte saama. Ma peaks nüüd kohe sõitma. Oh, issand jumal.“

      Ta tundis, kui kahtlustavalt naine teda vaatas.

      „Kes see on, kelle sa pead kätte saama?“

      „Ma ei oska seletada. Ma usun vaid, et tean, kuidas õnnetused võisid juhtuda. Kui ma sinna ei sõida, võib neid ehk veel tulla.“

      Naine vahtis ainiti mehe poole. Mehele paistis, nagu naine vaataks teda nagu patsienti.

      „Aga millest sa räägid? Ja sa ei tohi ju meid praegu siia üksi jätta, Arvid!“

      Mees rehmas saamatult kätega, teadmata, mida öelda, kuid märgates samas, et ta nutab.

      5

      Tsiu. Tsiu-tsiu. Tsiu-tsiu vi-diit!

      Tsiu vi-diit. Tsiu-tsiu!

      Ida istus ja sulges silmad, päikesekiir langes üle madala liivakivist müüri otse ta näole.

      Ma pean mõtlema millelegi mõttetule. Ma pean teesklema, et mind ei ole siin. Nüüd ma teen oma peas restardi. Tühjendan kõik, et kogu see meeleheitlik hirm ära kaoks.

      Tsiu-tsiu. Tsiu-tsiu vi-diit!

      Õrn, selge linnusädin piiras teda igast suunast. Ta keskendus mõttele, et polnud olemas midagi muud peale selle sädina. Ei mingit survet peas ega kabuhirmu kõigi mälestuspiltide pärast, mis jälitasid teda öösiti unenägudes: surnud radioaktiivsed inimlooted, mis teda taga ajasid; valla pääsenud korjused, kes järsku silmad ja lõuad avasid ning ulgusid ja puresid; relvastatud meeste rühmad, kes jahtisid teda küll Stockholmis, küll Rovaniemis, küll Rooma tunnelites … Sellest toibumine võttis mõnikord terve päeva.

      Ära! Et see kõik ära kaoks!

      Ma olen nüüd rahulik, mõtles Ida. Olen oma väikeses keldriurkas. Ta manas silme ette pildi oma väikesest laealuse keldriaknaga magamistoast, mille ees asuvas küdooniapõõsas sädistasid varblased. Selles toas ärkas ta alati koidikul kruusateelt kostvate sammude peale, kui Alma ja Miranda läksid talli laborisse, mille nad viimastel kuudel olid üles ehitanud. Ta tundus nii lahke, see vana lastetu taluperemees, kellelt nad hacienda’t rentisid ning kes oli müünud oma andaluusia hobused, et vahetada taluelu Belicena lähedal pika Austraalia ja Bali reisi vastu. Sama lahke nagu vanaisa Manfred. Ta ei paistnud sugugi aimavat, et õigupoolest peeti nende seltskonda pärast Rooma sündmusi „terroristideks“ ning aasta esimestel nädalatel pidid nad kodutuna elama päevinäinud SEAT mahtuniversaalis. Selle auto oli Miranda ostnud pealtnäha viletsal järjel pereisalt kohe pärast seda, kui Itaalias renditud helikopter oli maandunud Hispaania pinnal ühes väikeses külas Malaga lähistel.

      Ainsaks naabriks oli kilomeetri kaugusel elav talumees Carlos, keda oli näha vaid siis, kui ta kõrvaloleval väljal traktoris oma kaasavõetud einet sõi. Ta oli neid tõepoolest hästi juhtinud, see Miranda. Aga ei Ida ega Lasse kavatsenud temaga rääkida. Mitte rohkem kui hädavajalik.

      Depressioon oli jõud, mis Idat hämmastas – see oli tõesti füüsiline, peaaegu koomiline väsimus, oma passiivses pimeduses samas ka ahvatlev. Justkui palavik. Mitte millekski ei olnud jaksu. Alles suure keelitamise peale oli ta nõustunud sõitma sellele lõbusõidule, et tutvuda vaatamisväärsustega, nagu Alma ilmse irooniaga oli öelnud.

      Kõigest veel üks kaval võte, mõtles Ida. Alma tahab õppida vanu moslemi mustreid, seda niinimetatud viiekordset sümmeetriat, ja ta ei julge mind üksi jätta.

      Ja ühegi arstiga ei ole nad mind ka aidanud. Ei sõnagi ämmaemandast ega sellest, et mind peab läbi vaatama, et mitmes nädal mul üldse on? Ma ei kavatse sellega kuigi kauaks leppida, lõpuks pean ma ju midagi tegema.

      Jah, ja see väsimus – olen üdini väsinud! Kas tõesti ei ole olemas midagi, mida nimetatakse üdiväsimuseks? Ja siis veel mu sees kasvav ärevus, embrüo, prügi. Kui ma ometi oleks puu, mis seisaks liikumatult. Üks kõva metallist puu. Ei, nüüd roogin ma kõik välja – nüüd teen ma restardi. Kallis aju, tee endale restart, sa oled ju ometi nii väsinud!

      Jäta ainult sädin alles!

      Kui palju neid linde võib olla? Kümmekond? Üks istub igatahes väga lähedal, vist täiesti minu jalgade juures. Aga ma ei ava silmi. Ma pean jääma selle mulli sisse, vähemalt veel hetkeks.

      Eimiskit, ma tahan Eimiskit.

      Ida mõtles ühele Eva kirjadest, ühele tekstilõigule, mille ta oli pähe õppinud. Mitte seepärast, et see oli teda puudutanud, vaid seepärast, et selle abstraktsus lihtsalt kõlas nii silmatorkavalt ilusasti. Ja ta pomises seda endamisi:

      Alguses oli Eimiski, aga Eimiski on ebastabiilne. Eimiski koosneb järelikult kvantmehaanilistest kõikumistest, energiatest, mis konstantselt üksteist hävitavad. Seejärel tekib hälve, üks mull. Ka see lõhkeb ja hävineb hetkega. Aga mulli sees tekivad üheks silmapilguks loodusseadused ja aeg ja ruum, meie universum, mida meie kogeme lõputuna, kuid mis on ainult lühike …

СКАЧАТЬ