Vereõed. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pool üksteist väljuma,“ jätkas ta, „aga me jäime natuke hiljaks.“

      Mees tõmbas jälle hinge ja naine jõudis öelda:

      „Aga miks sa seda kõike küsid?“

      „Lihtsalt et mul kõik see täielikult selgeks saaks,“ ütles mees ja tegi väikese pausi. „Kell kümme nelikümmend, see tähendab täpselt siis, kui kell seisma jäi, asusid sina lennukis, mis oli just Brommalt lahkunud?“

      „Jah. Küllap me olime just siis startinud, otse üles õhku tõusnud.“

      Mees mõtles kiiresti järele.

      „Kas ma tohin midagi täiesti muud küsida? Sa tead seda Årsta rongiõnnetust.“

      „Jah, see on ju täitsa õudne. Mõelda, et samal nädalal juhtub kaks sellist õnnetust. See on täiesti hullumeelne!“

      „Jah, ma tean. Aga kas sa mäletad, kus sa siis olid, kui rongiõnnetus juhtus?“

      „Eeh, jah. Ma mäletan küll, kus ma olin, kui sellest kuulsin. Ma olin Nybodahöjdenil, seal Årstadalis. Miks sa seda teada tahad? Kuule, mu mobiil on hirmus kehv, ma vaevalt kuulen midagi. Kas mina ei või sulle hiljem helistada?“

      „Aga ma pean veel mõnda asja küsima! Sa rääkisid, et sul oli sugulane, kes oli olnud selle Itaalia laeva pardal, mille nimi oli Andrea Doria? Kas oli nii?“

      „Jah, just nii! Nii oli selle nimi, jah.“

      „Tead sa,“ katkestas ta. „Kui see ehk oli nii, et üks kelladest kuulus varem kellelegi teisele sugulastest, kes …“

      „Nüüd ei kuule ma sind üldse,“ katkestas naine. „Kuulmiseni hiljem!“

      „Ei, oota!“ hüüdis ta telefoni. „Halloo, halloo!“

      „Ma ei kuule midagi!“

      Kõne katkes.

      Pagan võtaks!

      Ta üritas uuesti helistada, kuid telefon ei hakanud enam kutsuma. Ta katsetas üha uuesti, kuid tal ei õnnestunud isegi kõnepostiga ühendust saada.

      Ta seisis nõutult ja vaatas vanduma hakates erinevatesse suundadesse.

      Mida naine arvab? Pööraseks inimeseks peab, muidugi!

      Aga meid, kellasseppi, peetakse ju ikka hullumeelseteks!

      Mida teha, mida teha …

      Siis avastas ta, et oli ühele bussipeatusele väga lähedal. Lindhagensplan.

      Mida naine ütleski? Årstadal?

      Ta läks bussipeatuse varjualusesse, seisatas Stockholmi südalinna bussiliinivõrgustiku kaardi ees ning otsis pilguga.

      Ta leidis Södermalmi.

      Siin, siin ma olin – ta osutas kaardil oma töötoale – ja seal, seal on Årstadal.

      Ta puhus kähku klaasi uduseks ja tõmbas nimetissõrmega nende kahe punkti vahele sirgjoone.

      Täpselt nende punktide vahekohas seisis see.

      Årstabroni sild.

      Maapind tema jalge all õõtsus. Ta tundis, et pulss tõusis ja et ta higistas.

      Esimene kell jäi seisma, mõtles ta aeglaselt, täpselt kolmteist ja kolmteist. Täpselt siis, kui rong rööbastelt välja jooksis.

      Ta tõmbas uue joone Ringvägeni lähedal asuvast töötoast üle …

      Valgustunneli?

      Brommasse.

      Ta piilus üles õhku. Kui naine oleks üleval lennukis, mis just Brommalt õhku on tõusnud? Ja mina oleks maa peal Ida-Södermalmis, siis tähendab see, et üks joon meie vahel viib otse üles …

      Ta vaatas jälle kaardile.

      Otse üles õhku. Õhus, täpselt seal, kus lendavad kõik lennukid, mis Brommal maanduma hakkavad.

      Ta neelatas.

      Jah. Ja teine kell jäi seisma kell kümme nelikümmend. Täpselt kakskümmend enne ühtteist.

      Täpselt siis, kui lennuk alla kukkus.

      Kurat, see on tobe!

      Ta ei teadnud, millises suunas peaks vaatama.

      Rongid Portugalis, Andrea Doria …

      Rahune maha, Arvid!

      Ei, see, kurat, on tobe!

      Ta hingas jõuliselt, vahtis taas üksisilmi kilekotis taskukella – mis neetud vastik põrgukell see siin tegelikult on? Ta pidi selle just autosilla alla murule viskama, aga hoidis siiski ennast tagasi ja keeras selle hoopis üles, läbi kilekoti, kiirete sõrmeliigutustega üm-ber nupu – ei tohi jälle seisma jääda, ei tohi seisma jääda!

      Ta juurdles edasi, vaadates samal ajal minutiosuti liikumist. See on tõesti tobe. Kas olen mina hull või? Jah, ma olen hull. Ma pean hull olema!

      Ta mõtles kiiresti edasi, kuid ei suutnud mõtteid koondada, nähes jälle tumedat suitsusammast ja kuuldes eemalt päästeautode sireene. Ta proovis taas telefoni.

      Ma tean, kuidas see toimub, mõtles ta, kui kutsung kohale läks. Üksteise järel. Ma tean, kuidas õnnetused aset leiavad!

      Driessen ei vastanud.

      Ta proovis uuesti.

      Sama asi: mitte mingit vastust.

      Veel üks katse.

      Aga mitte midagi.

      „Kurrraaaat!“ hüüdis ta kogu hingest ja hakkas kiiresti roosa krohvitud fassaadiga Fridhemi kooli poole jooksma.

      Kui ta läbi koduvärava sisenes, proovis ta jälle Driesseni numbril helistada.

      „Kõnet ei ole võimalik ühendada. Palun proovige hiljem uuesti.“

      Uudis on levinud. Võrk ülekoormatud, kogu Rootsis, mõistagi.

      Ta tegi välisukse lukust lahti.

      Lena seisis köögi ukseavas, Linus süles.

      Poiss magas.

      „Oh, seal sa oledki,“ ütles naine ja hakkas kohe nutma. „Linuse koolist ühe tüdruku isa on kadunud. Ta töötab Brommas ühes laos. Ma nii kardan, et juhtub veel midagi.“

      Ta embas naist ja silitas teda rahustavalt seljale.

      „Rahu, rahu …“

      Ta silitas poisi juukseid, naine nuttis ägedalt. Ta ise oli ikka veel hingetu.

      Mida ma teen, kui ma Driessenit kätte ei saa? Räägin politseile?

      Ajalehtedele? Meediale?

      Ei, СКАЧАТЬ