Pimedas pimedas metsas. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

      VAATASIME Ninaga teineteisele otsa. Mu süda peksis nagu uksekoputi kaja, kuid püüdsin säilitada rahulikku ilmet.

      Kümme aastat. Oli ta muutunud? Kas mina olin muutunud?

      Neelatasin.

      Kõrgest aatriumist kostis Flo sammude kaja ja siis metallikrigin vastu metalli, kui tüdruk avas raske ukse, millele järgnes häältesumin, kui uksele prõmmijad sisse astusid.

      Kuulatasin hoolega. Clare’i moodi nad ei kõlanud. Tegelikult tundus mulle, et kuulsin Flo naeru taustal midagi, mis kõlas selgelt … mehelikult?

      Nina keeras end voodil ringi ja toetus ühele küünarnukile. „Niinii … tundub, et saabus Y-kromosoomiga Tom.“

      „Nina …“

      „Mis on? Miks sa mind niimoodi vahid? Kas lähme alla ja tutvume kukega kanakarjas?“

      „Nina! Ei!“

      „Mis ei?“ Nina heitis jalad põrandale ja tõusis püsti.

      „Ära pane meid piinlikku olukorda. Teda.“

      „Kui meie oleme kanad, on tema kahtlemata kukk. Kasutan terminit puhtalt zooloogilises tähenduses.“

      „Nina!“

      Aga läinud ta oligi, lippas sukis mööda klaasist treppi alla ja ma kuulsin ta häält trepikäigus kajamas.

      „Tere, me ei ole ilmselt kohtunud …“

      Me ei ole ilmselt kohtunud. Noh, Clare see siis küll ei olnud. Hingasin sügavalt sisse ja järgnesin Ninale koridori.

      Esmalt nägin nende väikest salgakest ülevalt. Välisukse juures seisis kuklasse sõlme seotud siledate läikivmustade juustega tüdruk – ilmselt Melanie. Ta naeratas ja noogutas Flo jutu peale, kuid tal oli mobiil käes ja ta tippis hajameelselt ekraanil isegi siis, kui Flo rääkis. Teisel pool seisis tüüp, Burberry kohver käes. Tal olid siledad kastanpruunid juuksed ning laitmatud rõivad: ilmselt pesumajas pestud valge särk – sest ükski normaalne inimene ei suuda varrukatele niisuguseid viike sisse triikida – ja hallid villased püksid, mis lausa kisendasid Paul Smith. Trepil minu samme kuuldes vaatas ta üles ja naeratas.

      „Tere, mina olen Tom.“

      „Tere, mina olen Nora.“ Sundisin end viimasest paarist astmest alla minema ja sirutasin käe. Tomi näos oli midagi uskumatult tuttavat, püüdsin käteldes selgusele jõuda, mis nimelt, kuid ei suutnud. Selle asemel pöördusin tumedapäise tüdruku poole. „Ja sina oled siis … Melanie?“

      „Hmm, tere, jah.“ Tüdruk vaatas üles ja naeratas segaduses. „Vabandust, ma just … ma jätsin oma kuuekuuse beebi esimest korda elukaaslasega koju. Ma tahtsin tõesti koju helistada ja kontrollida. Kas siin pole üldse levi?“

      „Eriti mitte,“ ütles Flo vabandavalt. Ta punastas, ma polnud päris kindel, oli see närvidest või erutusest. „Vabandust. Vahel on võimalik aia tagumises otsas või rõdudel mingi signaal kinni püüda, oleneb, mis operaator sul on. Aga elutoas on lauatelefon. Ma näitan sulle.“

      Flo juhatas teed ja mina pöördusin taas Tomi poole. Mul oli endiselt kummaline tunne, et olen teda kusagil näinud.

      „Nii, kust sina Clare’i tunned,“ küsisin kohmetult.

      „Ah, tead, teatrisuhted. Kõik tunnevad kõiki! Alguses tegelikult oma abikaasa kaudu – ta on lavastaja!“

      Tomi selja taga tegi Nina mulle teatraalselt silma. Kortsutasin tigedalt kulmu, kuid Tomi hämmastust nähes manasin taas näole normaalse ilme.

      „Palun vabandust, lase edasi,“ ütles Nina tõsiselt.

      „Igal juhul kohtasin ma Clare’i Royal Theatre Company korraldatud heategevusüritusel. Bruce lavastas seal midagi ja me lihtsalt sattusime lobisema.“

      „Oled näitleja?“ uuris Nina.

      „Ei, näitekirjanik.“

      Alati on kummaline teise kirjanikuga kohtuda. Tsunfti solidaarsus, mingi ühtekuuluvus. Huvitav, kas torumeestel on teisi torumehi kohates samasugune tunne ja kas raamatupidajad vahetavad kohtudes salaja teadvaid noogutusi. Võib-olla ka seepärast, et me kohtume suhteliselt harva; kirjanikud veedavad suurema osa oma tööelust üksi.

      „Nora on kirjanik,“ teatas Nina. Ta vaatas meile mõlemale otsa pilguga, nagu oleks äsja kaks kärbeskaallast poksiringi lastud, et nad omavahel asjad selgeks teeksid.

      „Oi, kas tõesti?“ Tom heitis mulle pilgu, nagu näeks mind esimest korda. „Mida sa kirjutad?“

      Uhh. Seda küsimust ma vihkan. Ma pole ikka õppinud oma kirjutamisest vabalt rääkima – pole kunagi saanud üle tundest, et inimesed sobravad mu isiklikes mõtetes.

      „Noh … ilukirjandust,“ vastasin ebamääraselt. Tegelikult kriminaalromaane, aga kui seda öelda, tahavad inimesed hakata süžeesid ja mõrvamotiive soovitama.

      „Tõesti? Mis nime all?“

      Viisakas variant küsimaks: „Olen ma sinust kuulnud?“ Enamik inimesi seda nii peenelt СКАЧАТЬ