Pimedas pimedas metsas. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

      Nina heitis mulle pilgu, mis kutsus muigama. Ma poleks iial arvanud, et leidub inimesi, kes ütlevadki „Mul on au“ või kui, siis sunnitakse neid selleks koolis või teevad nad seda mõnitavalt ülikoolis. Võib-olla on Flo karmim tädi.

      Flo raputas entusiastlikult Nina kätt ja pöördus siis säravalt naeratades minu poole. „Sellisel juhul oled sina … Lee, jah?“

      „Nora,“ ütlesin mõtlikult.

      „Nora?“ kibrutas ta segaduses kulmu.

      „Minu nimi on Leonora,“ selgitasin, „koolis olin Lee, aga nüüd eelistan Norat. Ma nimetasin seda ka oma meilis.“

      Lee nime olin alati vihanud. See oli poisi nimi, nimi, millest sai teha mõnitavaid riime: Lee Lee needs a wee. Lee Lee smells of pee. Ja siis veel mu perekonnanimi – Shaw: We saw Lee Shaw on the seashore.

      Lee oli surnud ja maha maetud. Vähemalt seda ma lootsin.

      „Õigus jah! Mul on Leonora-nimeline sugulane. Teda me kutsume Leoks.“

      Püüdsin võpatust varjata. Mitte Leo. Mitte iial Leo. Ainult üks inimene nimetas mind nii.

      Vaikus venis pikale, kuniks Flo selle kergelt rabeda naeruga katkestas. „Haha! Tõsi. Oi, küll meil saab lõbus olema! Clare pole veel kohal, kuid pruutneitsina tundus mulle, et minu kohus on esimesena kohale jõuda!“

      „Mis õudused sul siis meie jaoks varuks on?“ küsis Nina kohvrit üle ukseläve vinnates. „Sulgboad? Šokolaadipeenised? Hoiatan, et olen nende suhtes allergiline – saan anafülaktilise šoki. Ära sunni mind oma allergiarohtu välja võtma.“

      Flo naeris närviliselt. Ta vaatas minu poole ja siis uuesti Ninale otsa, püüdes välja peilida, kas too teeb nalja. Ninast on raske aru saada, kui teda ei tunne, aga mina taipasin, et ta sondeerib pinda, kui kaugele võib konksu visata.

      „Kena, mmm … maja,“ kohmasin, püüdes Ninat tõrjuda, kuigi tegelikult polnud kena küll see, mida mõtlesin. Kuigi kahelt poolt puudega ümbritsetud, oli koht ikkagi piinavalt nähtaval, paljastades oma klaasfassaadi kogu orule.

      „Kas pole?“ säras Flo, taas kergendust ja kindlat pinda jalge all tundes. „See on tegelikult mu tädi teine kodu, aga talvel ta siin eriti ei käi – liiga eraldatud. Elutuba on siin …“ Flo juhatas meid piki majakõrgust kajavat koridori pikka madalasse ruumi, mille üks sein oli kogu ulatuses klaasist ja avanes metsa poole. Selles oli mingi kummaline alastus, nagu oleksime näitlejad, kes mängivad meid metsast jälgivate pealtvaatajate silme ees. Võbisedes keerasin end seljaga klaasi poole ja vaatasin toas ringi. Pikkadest pehmetest sohvadest hoolimata tundus ruum veidralt tühi – ja hetke pärast mõistsin, miks. Asi polnud segaduse puudumises ega minimalistlikus sisekujunduses, vaid asjaolus, et kogu hoones polnud ainsatki raamatut. See ei tundunud isegi nagu suvila – kõigis suvekodudes, kus ma käinud olin, oli vähemalt üks riiul täis Dan Browne ja Agatha Christiesid. See siin tundus pigem nagu näidiskodu.

      „Lauatelefon on siin,“ osutas Flo vanamoodsale kettaga telefonile, mis näis selles modernistlikus keskkonnas kummaliselt kohatu. „Mobiililevi on väga katkendlik, seega kasutage seda.“

      Aga ma ei silmitsenud telefoni. Tumeda kaasaegse kamina kohal rippus midagi veel kohatumat – seina sisse puuritud puittappidel kõlkus poleeritud kaheraudne, nagu külakõrtsist toodud. Oli see päris?

      Mõistes, et Flo rääkis edasi, püüdsin pilku püssilt lahti rebida. „… ja üleval on magamistoad,“ lõpetas ta. „On teil kohvritega abi vaja?“

      „Ei, kõik on korras,“ ütlesin samal ajal, kui Nina venitas: „Noh, kui sa juba pakud …“

      Flo paistis üllatuvat, kuid haaras mänglevalt Nina hiiglasliku ratastega kohvri ja hakkas seda jääklaasist astmetega trepist üles vinnama.

      „Nagu ma ütlesin,“ hingeldas ta, kui trepi keskpostist möödusime, „magamistube on neli. Mõtlesin, et meie Clare’iga oleme ühes ja teie teises, Tom saab loomulikult eraldi toa, norm?“

      „Norm,“ kinnitas Nina tõsise näoga.

      Olin väga hõivatud uudisega, et pean tuba jagama. Olin eeldanud, et saan omaette toa, kuhu kõrvale tõmbuda.

      „Siis jääb veel Mels – Melanie, teate küll – ka ilma paariliseta. Kuna tal on kuuekuune beebi, arvasin, et tema on tüdrukutest kõige rohkem omaette toa ära teeninud!“

      „Mida? Ega ta titte ometi kaasa ei võta?“ Nina tundus selgelt häiritud.

      Flo naeris kaagutades ja tõstis siis käe suu ette, summutamaks piinlikku häälitsust. „Ei! Lihtsalt ma arvasin, et tema vajab korralikku ööund rohkem kui keegi teine.“

      „Ah, hea küll.“ Nina piilus ühte magamistuppa. „Milline siis meie oma on?“

      „Tagumised kaks on kõige suuremad. Te võite Leega parempoolse võtta, kui soovite. Seal on eraldi voodid. Teises on kaheinimese baldahhiinvoodi, aga mul pole Clare’iga ühte heitmise vastu midagi.“

      Flo peatus hingeldades trepimademel ja osutas heledast puidust uksele paremal. „Olge lahked.“

      Toas oli kaks korralikku valget voodit ja madal tualettlaud, täiesti isikupäratud nagu hotellitoas, ja voodite vastas õõvastav kohustuslik klaassein, kust avanes vaade põhjapoolsele männimetsale. Siin oli seda veelgi raskem mõista. Maja taga kerkis künkanõlv, seega polnud imetleda mingit vaadet nagu maja ees. Pigem mõjus klaustrofoobselt – tumeroheline sein, mis hakkas päikeseloojangul juba sünkjaid varje heitma. Mõlemas nurgas rippusid rasked kreemikad kardinad ning pidin tõsiselt endaga võitlema, et neid mitte hiiglaslikule klaasseinale ette vedada.

      Minu selja taga lasi Flo Nina kohvri mütsuga põrandale kukkuda. Pöörasin ümber ja ta naeratas laialt, paistes äkitselt peaaegu sama kaunis kui Clare.

      „Küsimusi on?“

      „On,“ kinnitas Nina. „Kas ma sees suitsetada võin?“

      Flo nägu vajus pikaks. „Mu tädi vist ei luba sees suitsetada. Aga sul on rõdu.“ Ta maadles veidi aega klaasseinas paikneva tiibuksega ja paiskas selle siis lahti. „Siin võid suitsetada, kui soovid.“

      „Super,“ kiitis Nina. „Aitäh.“

      Flo maadles uuesti uksega ja sai selle siis kinni. Nägu pingutusest roosa, ajas ta end sirgu ja pühkis käed seelikusse puhtaks. „Tore! Jätan teid lahti pakkima. All näeme, jah?“

      „Jah,“ kinnitas Nina pilkliku õhinaga ja selle varjamiseks ütlesin mina mõttetult valjult „Tänan!“, kuid see jättis minust ainult imelikult agressiivse mulje.

      „Nojah, hea küll!“ pomises Flo ebakindlalt, taganes toast välja ja oligi läinud.

      „Nina …“ ütlesin hoiatavalt, kui sõbranna üle toa marssis, et metsa imetleda.

      „Mida?“ küsis ta üle õla ja lisas: „Tom on kahtlemata meessoost, otsustades kui kindlalt on Flo otsustanud tema märatsevad Y-kromosoomid meie õrnast naiselikkusest eemal hoida.“

      Ma lihtsalt pidin turtsatama. Ninaga lihtsalt on nii. Ta saab andeks palju asju, mida teistele iialgi ei andestataks.

      „Ilmselt СКАЧАТЬ