Pimedas pimedas metsas. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Vanemate juurde minekuks kasutan Zipcari.”

      „Hmmmm.” Vaatasin aknast välja, Nina vabastas siduri ja hüppasime natuke mööda parkimisplatsi nagu jänesed, enne kui ta asja selgeks sai. „Austraaliasse oleks Volvoga päris pikk maa.”

      „Oh jumal, ma unustasin ära, et su ema emigreerus. Koos … mis ta nimi oligi? Su kasuisa?”

      „Philip,” ütlesin. Miks ma iga kord ta nime öeldes tunnen end nagu trotslik teismeline? See on täiesti normaalne nimi.

      Nina heitis mulle terava pilgu ja nookas siis peaga GPSi poole.

      „Palun pane see paika ja sisesta postiindeks, mis Flo andis. See on ainuke võimalus Newcastle’i kesklinnast eluga välja saada.”

      Westerhope, Throckley, Stanegate, Haltwhistle, Wark … möödalendavad kohaviidad tundusid luulena ja maantee rullus raudhalli lindina piki lambaid täis nõmmesid ja madalaid künkaid. Taevas meie pea kohal oli pilves ja hiiglaslik, kuid väikesed kivimajad, millest vahetevahel möödusime, kükitasid maapinna lohkudes üksteise otsas, nagu kardaksid silma paista. Mul polnud vaja teed juhatada ja autos lugemine ajab iiveldama, seega sulgesin silmad, lülitasin Nina ja raadiost kostvad helid välja ning jäin täiesti üksi peas keerlevate küsimustega.

      Miks mina, Clare? Miks nüüd?

      Kas lihtsalt seetõttu, et ta pidi abielluma ja tahtis vana sõprust üles soojendada? Aga kui nii, miks ta mind siis pulma ei kutsunud? Nina ju kutsus, seega polnud tegemist ainult perekondliku tseremoonia või muu sellisega.

      Minu vaimusilmas raputas Clare pead, manitsedes mind kannatlikult ootama. Clare armastas saladusi. Ta lemmikajaviide oli kellegi kohta midagi välja uurida ja siis sellele vihjata. Mitte kuulujutte levitada – lihtsalt varjatud viited vestluses, viited, mida mõistsite vaid sina ja tema. Viited, mis andsid sulle teada.

      Hexhamis tegime söögipeatuse ja Ninale suitsupausi ning rühkisime mööda külavaheteid edasi Kielder Foresti poole, kus taevas oli piiritu. Teede kitsenedes tundus, et puud tulevad üha lähemale ja lähemale, tungides edasi mööda lühikeseks pügatud muruga turbasegust pinnast, kuni seisidki tunnimeestena tee servas, millest neid lahutas vaid madal mördita laotud kiviaed.

      Metsa vahele jõudes kaotasime GPS-signaali ja seade lülitus välja.

      „Oota,“ sobrasin käekotis, „ma trükkisin need juhised välja, mis Flo saatis.“

      „Tahad medalit saada või?“ noris Nina, kuid ma kuulsin ta hääles kergendust. „Mis iPhone’il viga on?“

      „See näiteks,“ tõstsin üles mobla, mis lõputult signaali otsis, kuid ei suutnud siiski Google Mapsi alla laadida. „Signaal tuleb ja läheb.“ Uurisin väljatrükki. Klaasmaja, seisis otsingupäises, Stanebridge Road. „Hästi, kõigepealt parempööre. Käänak ja siis paremale, iga hetk …“ – teeots vihises mööda ja ütlesin, enda arvates leebelt: „See oli siin. Sõitsime mööda.“

      „Oled ikka suurepärane kaardilugeja küll!“

      „Mida?“

      „Pööramisest, tead, tuleks enne märku anda, kui me selleni jõuame!“ Nina jäljendas GPSi metalse kõlaga häält. „Viiekümne meetri pärast pöörake vasakule. Kolmekümne meetri pärast pöörake vasakule. Kui võimalik, sooritage tagasipööre, te sõitsite oma teeotsast mööda.“

      „Noh tee siis tagasipööre, kui võimalik, proua. Sa sõitsid oma teeotsast mööda.“

      „Meeskond väljaspool ohtu.“ Nina vajutas pidurile ja tegi järgmisel teekäänakul tigedalt kiire ja lohaka tagasipöörde. Pigistasin silmad kinni.

      „Mida sa karaoke kohta ütlesidki?“

      „Ah, siin on tupik, kedagi ei tulnud.“

      „Välja arvatud need ülejäänud pool tosinat tüdrukute õhtule kutsutut.“

      Tegin ettevaatlikult silmad lahti ja leidsin, et oleme ümber pööranud ja auto kogub vastupidises suunas sõites kiirust. „Hüva, siin see on. Kaardil tundub nagu jalgrada, aga Flo on selle igal juhul ära märkinud.“

      „See ongi jalgrada.“

      Nina pööras rooli ja auto pöördus jõnksatades metsateele, liikudes kolistades ja logistades mööda roopalist mudast teed.

      „Tehniliselt nimetatakse seda vist asfaltkatteta teeks,“ ütlesin hinge kinni hoides, kui Nina juhtis auto ümber hiiglasliku muda täis kraavi, mis nägi välja kui jõehobuste joogikoht, ja pööras ümber järgmise teekäänaku. „Kas see on nende sissesõidutee? See peab vähemalt pool miili pikk olema.“

      Olime väljatrüki viimasel lehel, mis oli nii suur, et nägi välja peaaegu nagu aerofoto, ja ma ei silmanud sellel ühtegi teist maja.

      „Kui see on nende tee,“ nähvas Nina turtsakalt, kui auto läbi järgmise roopa jõnksatas, „võiksid nad seda ka korras hoida. Kui ma peaks rendiauto raami ära lõhkuma, kaeban küll kellegi kohtusse. Ükskõik kelle, aga olgu ma neetud, kui ise selle eest maksma hakkaksin.“

      Järgmise käänaku tagant välja pöörates olimegi korraga kohal. Nina juhtis auto kitsast väravast sisse, parkis ja lülitas mootori välja ning me mõlemad ronisime välja ja jõllitasime enda ees kõrguvat maja.

      Ma ei tea, mida ma ootasin, aga igal juhul mitte seda. Ilmselt rookatusega, aampalkide ja madalate lagedega majakest. Tegelikult seisis meie ees metsalagendikul hämmastav segu klaasist ja metallist, mis nägi välja, nagu oleks mõni lihtsate klotsidega mängimisest tüdinenud laps selle hooletult minema visanud. Maja oli nii uskumatult kohatu, et me Ninaga lihtsalt seisime, suud ammuli.

      Kui uks avanes, nägin vilksatamas blonde juukseid ja hetkeks tabas mind täielik paanika. See oli viga. Ma poleks tohtinud tulla, aga nüüd oli juba hilja tagasi pöörduda.

      Uksel seisis Clare.

      Ainult – ta oli … teistsugune.

      Möödas on kümme aastat, püüdsin endale meenutada. Inimesed muutuvad, nad võtavad juurde. Kahekümne kuue aastaselt pole me enam need, kes kuueteistkümneselt – mina peaks seda eriti hästi teadma.

      Aga Clare – tundus, nagu oleks temas midagi purunenud ja tema sisemine tuli kustunud.

      Siis hakkas tüdruk rääkima ja illusioon purunes. Hääl ei sarnanenud Clare’iga mitte vähimalgi määral. See oli sügav ja väga-väga snooblik, aga Clare’i hääl oli olnud kõrge ja tütarlapselik.

      „Tere!!!“ ütles ta, lisades mingil moel oma tooniga tervitusele kolm hüüumärki, ning ma teadsin, kes ta on, veel enne kui ta edasi kõneles. „Mina olen Flo.“

      See on nagu siis, kui näed mõne kuulsuse õde või venda ja tundub, nagu näeksid kuulsust ennast, ainult kõverpeeglist. Aga sellisest, mis moonutab nii peenelt, et pole võimalik selgitada, mis täpselt valesti on, aga midagi on valesti. Midagi olemuslikku on kadunud, justnagu vale noot keset laulu.

      Uksel seisev tüdruk oli just selline.

      „Jumal küll!“ õhkas ta. „Milline rõõm teid näha! Sina oled …“ Ta vaatas meile kordamööda otsa ja valis lihtsama variandi. Nina on meeter kaheksakümmend СКАЧАТЬ