Avatud tiivad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaksikud vaatasid õde siira kohkumusega.

      “Tundub, et minust püütakse vabaneda,” ühmas Jimmy ja tõusis. “Sellepärast püüan lahkuda enne, kui mind välja visatakse.”

      “Vabandust,” ütles Lorna. “Ma ei tahtnud ebaviisakas olla, aga mul on tõepoolest palju tegemist. Saage minust aru.” Tema toon oli peaaegu anuv ja ta kartis, et on külalise vastu andestamatult järsk olnud.

      “Saan aru,” vastas mees leebelt. “Annan teile andeks, kui saadate mind puuviljaaiani. Tahan teilt üht teenet paluda.”

      Lorna oli kahevahel.

      “Kas te ei saa seda siin teha?”

      Jimmy raputas pead.

      “Saatke mind oma valdustest turvaliselt minema. Nägemiseni, kaksikud! Peatse kohtumiseni!”

      “Ärge unustage lubatud raamatuid mulle tuua,” tuletas Peter lahkujale meelde.

      “Ei unusta. Toon need juba homme.”

      “Mis asjad?” muutus Lorna uudishimulikuks.

      “Ah, lubasin talle veidi lugemist tuua,” ütles Jimmy sundimatult. “Mul pole raamatuid raske tassida.”

      Lorna aimas, et võõras otsib ettekäänet tagasitulekuks, kuid ei öelnud midagi, vaid laskis end vaguralt aeda talutada, soovimata laste kuuldes kärkima hakata.

      “Noh?” küsis ta, kui nad olid maja kuuldeulatusest välja jõudnud. “Mis tähtis asi see oli?”

      “Ärge olge nii kuri, te hirmutate mu ära.”

      “Lollus!”

      “See on tõsi. Kui naeratate, siis olete imelisim naine, keda olen elus kohanud. Aga kulmu kortsutades sarnanete mu karmide ja pahurate tuttavatega.”

      “Võib-olla on neil selleks põhjust?”

      “Teist on kalk seda öelda. Ma ei mõista, miks te mind halvaks inimeseks peate, ehkki te peaaegu ei tunnegi mind. Võin teile kindlalt väita, et mu iseloomu peetakse vägagi heaks!”

      Lorna põskedele ilmusid lohukesed. “Küll teie olete alles upsakas!”

      “Meeletult. Ja praegu julgen oletada, et tahaksite minuga uuesti kohtuda.”

      “Te räägite nii, nagu oleks see ilmselge.”

      “See ongi ilmselge,” märkis Jimmy tõsinedes.

      Lorna oli üllatunud. “Kuidas nii?”

      “Arvasin, et teate seda isegi,” selgitas mees, mispeale neiu tundis, kuidas põsed jälle punaseks muutuvad.

      Nad jõudsid värava juurde, mis viis hoovist puuviljaaeda.

      “Teie võtted on meie maailmas liiga libedad,” lausus Lorna. “Pidage meeles, et Little Waltoni rahvas on pikaldane, ent kindlameelne.”

      “Minagi olen kindlameelne,” kinnitas Jimmy. “Mis kell me homme kohtume?”

      “Pole aimugi. Mul on käed tööd täis.”

      “Mida te täna õhtul pärast sööki teete?”

      “Mitte midagi erilist. Mis siis?”

      “Sel juhul võiksime juba täna kokku saada. Jalutan siia ja ajame veidi juttu.”

      “Keeldun kategooriliselt!” pahvatas Lorna.

      “Mispärast?” ei jätnud Jimmy jonni ja lisas madala ning kütkestava häälega: “Mida te kardate?”

      “Esiteks ma ei karda ja teiseks ma ei tea, mida te silmas peate. Ma lihtsalt ei näe meie kohtumisel mõtet.”

      “Mõte on olemas, aga te kardate.”

      “Ei karda!” nähvas Lorna, söandamata Jimmyle otsa vaadata, sest mees oli tõtt rääkinud. “Ma pean minema,” pomises neiu kiiresti. “Head aega!”

      Ta tahtis minema jalutada, kuid mees haaras tal käest.

      “Tulge täna õhtul kindlasti,” palus Jimmy. “Ootan tund aega. Kell kümme pean tagasi minema, aga kell üheksa leiate mu siit.”

      “Ärge olge naeruväärne,” tõreles Lorna ja püüdis end lahti rabelda.

      “Ma püüan teid veenda, et ma pole seda. Kohtumiseni, Lorna! Kell üheksa näeme!”

      Jimmy tahtis Lorna käe oma huultele tõsta, kuid neiu ei lasknud sel sündida.

      “Ärge raisake asjatult aega,” ühmas ta. “Ma ei tule teiega kohtama!”

      Ta ei jäänud mehe vastust ootama, vaid jooksis läbi põõsaste ja puude rägastiku maja poole, kuni jõudis muruplatsini. Järsku taipas ta, et süda taob meeletult, ja mitte üksnes tormamisest, vaid ka mingisugusest veidrast ja enneolematust tundest, ning astus aeglaselt ja rahulikult tuppa.

      “Kui tobe!” turtsatas ta valjusti ja pani klaasukse enda järel kinni.

      Teine peatükk

      “Räägi mulle temast kõik!”

      Beth sööstis tuppa, kus Lorna parajasti kleiti vahetas. Ta viskas kübara ja mantli voodile, istus tooli käetoele ja kõlgutas tolmustes kingades jalgu.

      “Kellest?” ei taibanud Lorna.

      Ta nööpis parajasti õhtusöögikleiti kinni ega vaevunud lärmakale nooremale õele pilkugi heitma.

      “Õhuväemehest loomulikult! Kaksikud rääkisid mulle ainult seda, missuguseid lennukeid ta on juhtinud, aga mina tahan kõike teada. Kas ta oli nägus? Kuidas te tuttavaks saite? Minu ebaõnn, et pidin sel ajal ära olema!”

      Lorna lõpetas kleidi kohendamise.

      “Kui sa just teadma pead, siis kohtusin temaga puuviljaaias kirsse noppides,” poetas ta vaikselt.

      “Lorna! Kas sa tahad öelda, et lihtsalt noppisid ta ära?”

      “Ei midagi säärast,” vastas Lorna väärikalt. “Ja ma ei tea, kust sa küll nii labaseid väljendeid oled õppinud.”

      “Oh, ära ole selline põrsas, Lorna. Räägi välja, sa ju tead, et olen uudishimust lõhkemas!”

      “Miks see sind nii väga huvitab?” küsis Lorna, ehkki teadis vastust.

      “Ära ole rumal. See pole huvi. Ma olen lihtsalt elevil!” sädistas Beth. “Võib-olla korraldatakse lähiajal pidu ja me võime ta endaga kaasa kutsuda, ja ta võib ka tenniseväljakule neljandaks tulla. Tead ju küll, et kaksikud ei luba mind väljaku lähedalegi.”

      “Ta on haavatud,” lausus Lorna. “Oled vist unustanud, et vastasel juhul poleks teda siin. Ta lonkab ja tal on käsi kaela seotud. Ma ei usu, et temast sportlikus mõttes erilist tolku on.”

      “Oi, kui kahju! Aga ma tahan teda СКАЧАТЬ