Avatud tiivad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uusi elemente omandanud ja nägi välja nagu segasummasuvila.

      Aed oli korrastamata ja maa harimata, kuid ometi valitses siin teatav metsik ilu. Kõikjal kasvas ohtrasti lilli. Põõsaid ja puid polnud keegi juba aastaid püganud ega kärpinud.

      Muru, mida oli lohakalt niidetud üksnes tenniseväljaku piirkonnast, valendas karikakardest. Isegi laguneva võrgu all turritasid kõrged rohupuhmad taeva poole.

      Väljakul oli kaks mängijat. Mõlemad kandsid kulunud halle flanellpükse ja valgeid avatud kaelusega särke. Kui Lorna ja Jimmy neile lähenesid, sööstis pall kõrge kaarega läbi õhu, põrkas vastu maad ja kadus rododendronipõõsaste vahele.

      “Kurat võtaks, Peter! Sa tegid seda jälle!”

      “Geim ja sett!” säras noormees, viskas reketi õhku ning püüdis osavalt kinni.

      “See polnud aus,” nurises tema kaksikõde, ent vakatas Lornat märgates.

      “Tšau!” tervitas ta tulijaid. “Peter tegi mulle oma võtetega jälle pähe.”

      “Palu talt revanši,” soovitas Lorna.

      Peke kõmpis üle väljaku nende poole. Eemalt oli jäänud mulje, et tegemist on kleenukese, halvasti riietatud poisikesega, ent mida lähemale ta jõudis, seda selgemaks sai, et ühel päeval saab Peke’ist imekaunis naine.

      Praegu olid neiu juuksed kõrva taha lükatud, et need silma ei tükiks, ja kulmud lapsikult kortsus, viitamas asjaolule, et neiu häbeneb võõra mehe juuresolekut.

      “See on mu õde,” ütles Lorna Jimmyle.

      “Kuidas käsi käib?”

      Peke ei hakanud käepigistamisele aega raiskama, vaid napsas korvist paar kirssi.

      “Värskendav suupiste – just seda ma vajasingi!” hõiskas Peter ja tuli samuti lähemale.

      “Ei, sina ei saa midagi!” pahandas Lorna. “Kuni teie siin mängisite, nägin mina korjamisega kurja vaeva. Eskadrillikomandör Braith aitas mul korvid koju tassida. Niisiis pead sina, Peter, oma näpud kirssidest eemal hoidma!”

      “Eskadrillikomandör!” hüüatas Peter ja tõmbas ärevalt hinge. “Kas te peatute laatsaretis?”

      “Jah.”

      “Kui tore! Siis ehk kohtume härraga veelgi?”

      Peteri elevus pani Jimmy muigama. “Jah,” lubas ta. “Loodetavasti veel palju kordi.”

      “See oleks vahva,” nentis Peter, “eks ole, Peke?”

      Neiu ei põrnitsenud enam altkulmu, vaid naeratas sõbralikult. Oli ilmselge, et mõlemad kaksikud on õhinas.

      “Kas aitate kirsid majja tassida?” pöördus Lorna hoiatava tooniga Jimmy poole.

      “Muidugi.”

      “Ei, lubage, et teen seda ise, härra,” sekkus Peter.

      Pärast lühikest vaidlust asuti koos maja poole teele ja järsku olid kõik meeletult abivalmid. Lornat see ei üllatanud, sest ta teadis, mis selle oli põhjustanud.

      Nad viisid kirsikorvid tagauksest sisse ja tõstsid jahedasse vanamoelisesse, kiviplaatide ja valgendatud seintega sahvrisse.

      “Kuidas oleks väikese teejoomisega, Lorna?” pakkus Peter. “Võib-olla soovib eskadrillikomandör Braith meiega liituda. Mis te arvate, härra?”

      “Hea meelega, kui see teile tüli ei tee,” vastas Jimmy.

      Ta rääkis arglikult, ent Lorna oli kindel, et külalisel oli olnud algusest peale plaanis nende juurde jääda. Ja see tegi neiule tuska, ehkki ta ei teadnud, mispärast.

      Ta juhatas kaaslased suurde elutuppa, millest avanes läbi klaasuste vaade aiale. Jäi mulje, et siin oli kunagi olnud vastuvõtutuba. Praegu polnud see enam nii, ent sellegipoolest oli tuba meeldivalt kodune. Siin oli erinevas stiilis mööbliesemeid ja aknaid katsid närused, luitunud sitskardinad, mida oli korduvalt lapitud ning nõelutud.

      “Kaksikud lahutavad teie meelt, kuni ma teevee tulele panen,” ütles Lorna.

      “Teate,” kohmas Jimmy, “ma ei taha kellelegi tüli teha. Kas saan kuidagi abiks olla?”

      “Mul on üksi lihtsam,” nipsas Lorna. “Olete mul ühe pärastlõuna kohta liigagi kaua jalus tolknenud!”

      Nende sõnadega naeratas ta heatahtlikult ja kadus vaateväljalt, jättes segadusse aetud Jimmy ringi vahtima.

      “Kõik on korras, härra,” lohutas Peter. “Teil pole tõepoolest midagi teha. Meie peres keedab teed alati Lorna.”

      “Mulle tundub, et Lorna teeb teil peaaegu kõike,” nentis Jimmy ja süütas sigareti.

      “Oh, ma ei tea,” mühatas Peter. “Ma arvan, et ta on säärase elukorraldusega rahul. Eks ole, Peke?”

      “Nii on see alati olnud.”

      “Kas teid on veel?” uuris Jimmy.

      “Ainult Beth,” lausus Peter. “Ta on praegu koolis ja peaks kella kuue paiku koju jõudma.”

      “Kui vana ta on?”

      “Viisteist või kuusteist, ma ei mäleta täpselt. Ei, ta on meist kaks aastat noorem. Järelikult on ta viisteist.”

      “Ja Lorna vaatab teie kõigi järele?” küsis Jimmy ja vaatas Peterile otsa.

      “Jah, härra.”

      “Jumala eest, ära kutsu mind härraks! Paned mind tundma, justkui oleksin ühe jalaga hauas. Mu nimi on Jimmy.”

      “Ah soo, tänan teid!” Peter punastas heameelest. “Kuulge, kui see teile tüütu pole, siis võiksite oma lennukogemustest pajatada.”

      Kui Lorna teekannuga naasis, oli Jimmy juba jutuhoos. Kaksikud istusid põrandal ja kuulasid keskendunult. Õe vaheletulek häiris neid märgatavalt, sest Jimmy ajas end silmapilkselt jalule. Lorna takseeris külalist pahakspaneva pilguga.

      “Palun vabandust,” kohmas Jimmy. “Ma ei saanud sinna midagi parata.”

      “Ja selle eest jääte teest ilma,” ähvardas Lorna. “Te pole seda ära teeninud!”

      “Lorna, kuidas sa võid nii julm olla?!” hüüatas Peke. “Kas sina teadsid, et Jimmy on Berliinis käinud!”

      Lorna kergitas kulmu. “Jimmy?” lausus ta.

      “Alandlikult teie teenistuses,” vastas Jimmy Braith.

      Mehe toon oli ühtviisi väljakutsuv ja õrritav. Lorna oli segaduses.

      “Ma arvan, et…” alustas ta, kuid Jimmy segas vahele.

      “Ärge olge ennast täis,” anus mees. “Tunnen end vabalt ja olen juba kahe pereliikmega sõbrunenud. Miks teie tõrgute?”

      Jimmy tumedates silmades ja meeldivates näojoontes oli midagi СКАЧАТЬ