Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Valencia kuningriigi koloniseerimine, nagu hilisem keeleuurimus näitab, kulges kaht eri rada. Kuningas tõi rannikuäärsetele aladele suurte rühmade kaupa palju katalaani asunikke, määrates sellega Valencia tulevaseks keeleks ühe katalaani keele murde. Ülikutest seiklejad omakorda soetasid endale eravaldusi sisemaa maakondades, tuues sinna Aragoonia asunikke. Viimaste järeltulijad kõnelevad veel nüüdki keelt, mis on väga lähedane aragoni keelele.354

      Tõusis kaks suurt probleemi. Üks oli muhamediusuliste mauride saatus, teine valitsemisvorm. Valencia kristlastest elanikud jäid veel paljudeks aastateks selgesse vähemusse, lüüa saanud muhameedlasi oli aga uutel aladel hädasti vaja töökätena. Nende massiline väljasaatmine ei tulnud kõne allagi. Selle asemel lepiti islami olemasoluga, kui vaid kohalikud juhid on riigile lojaalsed. Niiviisi tekkiski kristlikul Pürenee poolsaarel tugev Valencia muslimite enklaav.355

      Valencia kuningriigi valitsemisvormi kujundamisel polnud eeskujuks ei Aragoonia ega Kataloonia. Kuningavõim kulutas pidevalt ja kõvasti Aragoonia kroonile, kuid „Valencia õigustekiri” („Furs de Valencia”) valmis alles krooni ja kohaliku (kristlaste) kogukonna pikka aega kestnud kauplemise tulemusena. Nendel kõnelustel, mis vältasid suurema osa 14. sajandist, etendas silmapaistvat osa Valencia linnavalitsus. Kui „Furs” oli kord valmis, hakkas Valencia mõjuvõim ja jõukus kiiresti arenema. Villakaubandus aitas areneda tekstiilimanufaktuuridel ja toetas kaubavahetust meretaguste maadega, mis tegi linnast Barcelona väärika partneri (ja konkurendi). Elegantne Lonja de la Seda ehk siidibörsi hoone, mis on püsti tänapäevani, annab tunnistust sadamalinna sidemetest kaugete maadega, Taula de Canvis toimis aga ühtaegu nii panga kui ka väärtpaberibörsina.356

      Üks Valencia vallutamise kõrvalmõjusid oli Aragoonia tugevnenud mõjuvõim sisemaal asuva Terueli provintsi üle, mis paiknes Zaragozat ja Valenciat ühendaval joonel. Selle maastik on äärmiselt külalislahkusetu. Kolonistide teed tõkestas üks mäeahelik teise järel, sealhulgas ka toreda nimega Sierras Universales. Talved on märkimisväärselt karmid. Isegi tänapäeval on vähe teid ja need on üksteisest kaugel. Raske ligipääsu tõttu kujunes Teruelist Pürenee poolsaare juutide meelispelgupaik.

      Keskaegse Terueli kuulsus on aga igavesest ajast igavesti seotud siin 13. sajandil elanud kuulsate armastajate Diego ja Isabeli looga. Nende hauakamber seisab tänini kohalikus kirikus (mis sellest, et Boccaccio teab jutustada peaaegu täpselt samasuguse loo Firenzest). Teruelis elanud Marcilla ja Segura suguvõsa meenutavad vägagi Verona Montecchisid ja Capulettisid. Segurad olid rikkad, Marcillad vaesunud. Ja kui Diego Marcilla palus Isabeli kätt, teatas viimase range isa Diegole, et tal on viis aastat – ja mitte päevagi rohkem! –, et minna maailma ja soetada endale varandus.

      Viis aastat läks mööda ja Diego polnud naasnud. Järgmisel päeval pärast tähtaega sai Isabel käsu abielluda ühe vanaldase rüütliga. Kuid pulmapeo ajal puhkes segadus. Oli saabunud suure varandusekoormaga Diego, kes igatses oma südamedaami. Ta oli lugenud viit aastat ärasõidupäevast, mitte päevast, kui talle ära öeldi, nagu olid teinud Segurad. Samal ööl hiilis Diego Isabeli pruudikambrisse ja palus temalt suudlust. „Besame,” palus mees, „que me muero” (Suudle mind, muidu ma suren). Järgides tõotust, pöördus Isabel temast ära, ja Diego langeski surnuna ta jalge ette. Nii järgnes pulmapeole kohe matus. Isabel kummardus Diego kohale, suudles teda õrnalt huultele ja langes ka ise surnuna maha. Amantes de Teruel, kelle elu lahutas, said ühte surmas.357

      Enam-vähem samal ajal abiellus Aragoonia-Kataloonia troonipärija – tulevane Pedro III El Grande – Sitsiilia pärijanna Constanza di Hohenstaufeniga. Neljateistkümneaastane pruut, kes saabus Barcelonasse 1262. aastal koos juveelilastis galeeride laevastiku ja ekstravagantse saatjaskonnaga, tõi kuninga õukonda enneolematu ja harjumatu luksuse. Kuninga toidulaualt kadus senine kasin menüü, mida iseloomustas lambaliha ja reedene kala. Säilinud üksikasjalikud retseptid näitavad, et kuninga lähikonna toiduvalik paranes kiiresti. Mitte ainult bankettidel, vaid ka tavalistel päevadel serveeriti veise-, kitse- ja linnuliha ning soolatud sealiha kapsaga, kusjuures praetud tuvisid pakuti nii sageli, et seda võib pidada printsessi lemmikroaks. Piima, võid, valget suhkrut, vürtse, sibulat, spinatit ja teisi köögivilju hakati tarvitama iga päev, hommikueineks aga söödi rohkesti pähkleid ja värskeid puuvilju. Kehtestati erakordselt keerukad reeglid, mille järgi sõltus koka kvalifikatsioonist, missugust lihakeha osa tal lubati valmistada. Ostude nimekirja ilmus seep, mis näitab dramaatilist pesemisharjumuste muutust.358

      Samal ajal andsid kuninga viiskümmend aastat kestnud sõjad ülikutele temaga kauplemisel tugeva positsiooni. Traditsioonilise sõdalaste kihi esindajad osalesid kuninga lahingutes nurisemata ja neile tasuti rikkalikult maavalduste ja muude auavaldustega. Kuid Jaime I viimastel valitsemisaastatel hakkasid nad esitama suuremaid nõudmisi. Nad moodustasid niinimetatud eesõiguste liidu, kutsudes üles koostama nende õiguste ja privileegide hartat, määrama kindlaks kohtunike võimupiire, tagama seaduste kehtimist, ja nõudsid lubadust iga-aastaste parlamendiistungite korraldamise kohta. Jaime I järeltulija tuligi nendele nõudmistele vastu ja andis välja üldiste õiguste harta (1283), mida olid kohustatud tunnistama ka järgmised kuningad. Seda dokumenti on põhjendatult nimetatud Aragoonia Magna Cartaks.359

      Aragoonia-Kataloonia kasvav territoorium tagas ka inimeste ja maksudena kogutava raha juurdevoolu, mis võimaldas võtta ette uusi vallutusi mere taga. Kui Baleaarid olid kord maha rahustatud, võis saata galeerid kaugematele ekspeditsioonidele. Kahekümne aasta jooksul pärast 1282. aastat jõuti välja Sitsiiliasse, Malta ja Gozo saarele ning isegi Kreekasse.

      Sitsiilia on Vahemere suurim saar. Kolmnurkse kuju tõttu on seda juba Kreeka aegadest saadik teatud kui Trinacriat ja see on pidanud üle elama palju kolonistide laineid: foiniiklased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased ja normannid. Saare idaosa ilmestab kõrge Etna vulkaan, mujal vahelduvad lainjad künkad viinamarjaväljade ja oliivisaludega. Messina sadamat saare idatipus lahutab Itaalia lõunaosast ainult kitsas väin, läänepoolseim Marsala sadam on aga ühtviisi 160 kilomeetri kaugusel nii Sardiiniast kui ka Tuneesiast. 13. sajandi alguses tarnis saare tähtsaim linn Palermo keiser Friedrich II Hohenstaufeni (valitses 1215–1250) eksootilisele ringirändavale õukonnale kaameleid ja haaremeid. Tänu saksa päritolu Welfide ehk gvelfide ja Waiblingenide ehk gibelliinide rivaalitsemisele tõmmati ka keiser Friedrich tülli (gvelfimeelse) Kirikuriigiga, mistõttu tema ja ta pojad Konrad ja Manfred heideti kirikust välja. 1266. aastal andis paavst Hohenstaufenite Sitsiilia kuningriigi, kuhu kuulusid Lõuna-Itaalia ja saar ise, bullaga oma lemmiku, Charles d’Anjou valdusse.360

      Aragoonia sidemed Sitsiiliaga tõusid ootamatult päevakorda rahva rahulolematuse tõttu Anjou dünastia võimuga. 1282. aastal ründas Palermo rahvas Anjou’de garnisoni ja tappis prantslased ühe ööga, mis läks ajalukku Sitsiilia vespri nime all.361 Järgnenud võitluste käigus pöördus rühm Hohenstaufenite poolehoidjaid abipalvega Aragoonia poole, pakkudes oma trooni Manfredi tütre Constanza abikaasale Pedro III-le. Palve andis märku usust Aragoonia äsja saavutatud sõjalisse ja merenduslikku tugevusse ning pakkumine kroonis püüdlusi, mida Aragoonia õukond oli juba ammu silmas pidanud.

      Sitsiilia vesprile järgnenud sõda, mis vältas vähemalt kakskümmend aastat, ajas Prantsuse kuninga kõigiga vastuollu. Raskeim võitlus peeti hulgas merelahinguis, milles Aragoonia galeerilaevastik takistas prantslastel toimetamast oma vägesid turvaliselt edasi.362 Operatsioonide üldjuhtimine oli Pedro III poja Jaime II El Justo (Õiglane) õlul. Viimane saigi pärast isa surma 1285. aastal Sitsiilia СКАЧАТЬ