Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ abeed ja priorid ja infandid hüüdsid valjul häälel: „Te Deum laudamus.” Ja kui nad laulsid, võttis kuningas kuldse skeptri parema käega ja pani selle vasakusse kätte ning võttis siis riigiõuna paremasse kätte …

      Ja kui … laul oli lauldud, tegi kuningas koos oma püha krooniga sügava kummarduse Jumala ees ja põlvitas väga alandlikult maha. Ja … ta läks ja istus San Salvadori altari ette kuninga troonile ja kutsus kõik ülikud … ning lõi nad rüütliks.342

      Tähelepanuväärsel kombel elasid kristlus ja islam Aragoonia kuningriigis mitmel pool kõrvuti. „Kusagil polnud kahe kultuuri kontakt tihedam kui Lioni lahe ääres,” kirjutab Christopher Dawson. Eriti just Barcelona krahvkond „oli otsekui kaht maailma ühendav sild”.343 Siiski polnud areng kõikjal ühesugune. Aladel, mis olid äsja rekonkista käigus tagasi võidetud, olid maurid veel arvulises ülekaalus. Enamikus Aragoonia ja Kataloonia linnades elasid nad suletud linnajagudes, kus võis siiski täheldada keelelist assimileerumist. Maapiirkondades jäeti nad tihtipeale templirüütlite järelevalve alla. Juudid elasid samuti omaette, nagu nõudsid talmudi reeglid, aga nad andsid oma viljaka panuse vaimuellu, arstiteadusse ja äritegevusse. Sallivuse ja rõhumise kohta on siiski raske midagi kindlat väita. Tuntud uurimuses mauride ja kristlaste kooselust 14. sajandi Aragoonias teatatakse, et mudéjar’ite344 hästi organiseeritud kogukonnad said tunda nii häid kui ka halbu aegu, ja järeldatakse: „Muslimite üldine olukord, olgu soovitud või soovimatu,” ei tulenenud „kristlike võimude õiglusest või ebaõiglusest”.345

      Samasuguse järelduse võib teha ka juudi kogukonna kohta. Enne 15. sajandi lõppu olid Aragoonia-Kataloonia ja sellele alluvad alad peale Poola ja Leedu enam-vähem ainsad paigad Euroopas, kus juudid elasid hästi. Eriti silmapaistval kohal olid nad Jaime I Vallutaja valitsemisajal. Kuninga pankur Benveniste de Porta (u 1250–1270) andis talle tulevikus laekuvate maksude arvel laenu ja kui kuningavõimu võlg oli juba üle 100 000 sou, sai temast kuninga maksurentnik. Gironast pärit Moses ben Nahman Gerondi (rohkem tuntud kui Nahmanides, 1194–1270) oli kuulus Kataloonia rabi ja filosoof. Tal oli tähtis osa nii juutide omavahelistes kui ka juutide ja kristlaste vahelistes vaidlustes. 1230. aastatel tegutses ta lepitajana Montpellier’ Solomoni ja Maimonidese konfliktis, 1263. aastal aga osales Barcelona ja usku pöördunud Paulus Kristlase tulises vaidluses. Tema mõju oli kauakestev tänu toora kommentaaridele, mis pakkusid piibli vastuolulistele kohtadele alternatiivseid tõlgendusi. Kui ta saadeti dominiiklaste mahhinatsioonide tagajärjel pagendusse, asutas ta Jeruusalemmas sünagoogi, mis püsib tänapäevalgi.

      Keskaegsete rännumeeste hulgas leidus rohkesti palverändureid. Ja seda, mida vaatamas käia, oli palju. Kõige tähtsam palverännak tõi tuhandeid inimesi Barcelona lähistele küngastikule Montserrati benediktlaste kloostrisse, kus võis näha imettegevat Verge Negrat ehk Musta Madonnat ja La Morentat, Kataloonia patronessi. Girona lähedal paiknev Ripolli klooster sai kuulsaks tänu krahv Wilfredo Karvase hauakambrile, raamatukogule ja haritud munkadele, kes uurisid araabiakeelseid käsikirju, püüdsid anda vanu teadmisi edasi järeltulevatele põlvkondadele ja koostasid Barcelona krahvide kroonikaid.346 Tarragona maakonnas asuva tsistertslaste Pobleti kloostri patrooniks olid kuningas-krahvid ise. Siinses kuningate panteonis, mille kohal kõrgub suurejooneline gooti stiilis kaheksanurkne torn, on peaaegu kõikide kuningate hauakambrid.

      Kõik Aragoonia ja Kataloonia linnad võisid uhkeldada suurte katedraalidega, maapiirkonnad olid aga täis pikitud võimsaid kindlusi, mis näisid rõhutavat rekonkistalaste võidurõõmsat uhkust. Losside ehitamise kõrgajal olid Aragoonia ja Kataloonia kristlaste esimene kaitseliin ning mauride edasi tungiv rinne vallutas ühe kindluslosside liini teise järel. Mõned kindlused, näiteks Huescas asuv Loarre või Zaragoza vägev Aljafería, olid rajatud kuninga eestvõttel. Teised, näiteks Cardona, Peratallada ja Alcañizi, olid lasknud ehitada ülikutest sõjapealikud. Kõik need pidid rõhutama keskaegset aabitsatõde, et usk käib ikka käsikäes mõõgaga. Aragoonia kuningriiki õilistas ka seitse ülikooli: Montpellier, Perpignan, Barcelona, Valencia, Catania ning hiljem Palermo ja Napoli.

      Palju palverändureid liikus läbi Aragoonia ning Kataloonia Santiago de Compostelasse, kus on püha Jaakobuse (Santiago el Mayor) pühamu; üks peatus sellel teel oli San Juan de la Peña klooster Jaca lähistel. 11. sajandil kuristiku põhja kõrge kalju alla ehitatud klooster oli Aragoonia kroonikmunkade kodu ja samas on ka Aragoonia esimene kuningate panteon. Sealsed hauakambrid panid külastajate ajalooteadmised kindlasti proovile, nagu need teevad seda tänapäevalgi. Ühelt raidkirjalt võib lugeda: „HIC REQUIESCIT FAMULUS DEI GARCIAS XIMENEZ PRIMUS REX ARAGONUM, QUI AMPLIAVIT ECCLESIAM SANCTI IOHANIS IBIQUE VITA DEFUNCTUS SEPELITUR.” Siin on juttu „Aragoonia esimesest kuningast”, tõenäoliselt poollegendaarsest Garci Ximenezist, kes valitses Sobrarbes 8. sajandil Navarra ülevõimu ajal ja ammu enne Ramirot. Teine raidkiri pole nii segane: „HIC REQUIESCIT EXIMINA, MULIER RODERICI CID” (Siin puhkab Eximina, Rodriguezi, El Cidi abikaasa).347

      Jaime I oli kuningas, kelle pikk valitsemisaeg lubas tal laiendada ja kindlustada oma ikka veel üsnagi haavatavaid valdusi. Nagu juba teame, oli ta sündinud Montpellier’s Albi ristisõja ajal ja ta näib olevat elanud mõnda aega ristisõdijate väejuhi Simon de Montfort’i kaaskonnas. Tema valitsemisaeg algas paraku halvasti, põhjuseks viletsasti kavandatud plaan liita Aragoonia-Kataloonia Navarra kuningriigiga, ja kulus mitu aastat, enne kui kuningavõim pandi kindlalt maksma. Siis aga jättis Jaime 1220. aastatel kodused probleemid tagaplaanile ja läks võõrsile seiklema. 1229. aastal tungis ta mauride kontrolli all olnud Baleaaridele ja kuulutas end Mallorca kuningaks. Kolm aastat hiljem siirdus ta El Cidi tegevuspaikadesse Valencias. Pärast kakskümmend aastat väldanud sõjategevust, millega ta tahtis tagada uue konglomeraadi julgeoleku, kirjutas ta 1258. aastal koos Prantsuse kuningaga alla Corbeil’ rahulepingule, saavutades riigipiiride ja kõikide valitsejatiitlite vastastikuse tunnustamise.

      Hiljem pani Jaime kirja kuulsa katalaanikeelse „Kangelastegude raamatu” („Llibre dels Fets”), autobiograafilise kroonika oma elust ja ajastust. Käsikiri, mida tänapäeval säilitatakse Barcelona rahvusraamatukogus, on kirjutatud oksitaani keelt meenutavas murdes. Jaime hoolitses hästi ka oma kümne seadusliku ja arvukate ebaseaduslike laste eest. Tema 1262. aastal koostatud testament visandab valduste jagamise kahe vanema poja vahel. Üks neist pidi pärima Aragoonia, Kataloonia ja Valencia. Teine, kellele oli ette nähtud tiitel Mallorca kuningas, pidi saama Baleaarid, Rosselló, Cerdanya ja Montpellier’.

      Jaime I riik kujutas enesest keelte, religioonide ja kultuuride kaleidoskoopi. Religioonide spekter ulatus ülimalt innukast katoliiklusest judaismi ja islamini. Suurte linnade kultuur oli Püreneede talupojakogukondade eluviisist valgusaastate kaugusel ja miski ei jätnud vägevamat muljet kui keskaegse Barcelona dünaamilisus. Sadamale vaatavas vanalinnas andsid tooni Santa Eulalia katedraal ehk seu ja tihedasti asustatud linnaosa Barri Gótic. Selle ühes servas seisis iidne, aga mitte just liiga imposantne krahvide residents Palau Reial, teises servas aga Call ehk juudi kvartal. Kitsaste tänavate labürint – tänapäeva La Ramblat veel ei olnud – viis alla randa. Jaime I ajal oli linn küll juba vilka eluga metropol, aga paljud ehitised, mis ehivad seda tänapäeval, olid veel püstitamata. Linna põhjaserval olid ajutises hoones ulualuse leidnud mereõigust ja – kaubandust reguleerinud Consulado del Mar ja väliskaupmehed. Lõunaserval kihas sipelgapesana Drassanes ehk kuninglikud dokid, mis olid just jõudnud esimesse tormilise arengujärku. Muljetavaldavad Generalitat ja Ajuntament – paleed, kus leidsid peavarju linnavõimud – olid veel tulevikumuusika. Dokkide taga oli töörahvale mõeldud Santa Maria del Pi kirik ja Hospital de la Santa Creu haiglakompleks. Maa pool kulges nende ümber katkematu linnamüür. Merel aga seisis ankrus või oli sõitnud otse randa tohutu hulk kaubalaevu ja sõjagaleere.348

      Kõik, kes nägid Barcelonat, pidid mõistma, СКАЧАТЬ