Maalingutega mees. Peter V. Brett
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Maalingutega mees - Peter V. Brett страница 7

Название: Maalingutega mees

Автор: Peter V. Brett

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Героическая фантастика

Серия:

isbn: 9789985337684

isbn:

СКАЧАТЬ kuid sellegipoolest olid seinte ääres riiulitele uuristatud loitsumärgid. Vana Kult oli oma aaretega hoolas.

      Kauplusepidaja juhatas nad mööda vahekäiku keldri tagaossa, kinnipitseeritud tünnide juurde. „Need ei paista rikutud olevat,” ütles Ragen puitu uurides. Ta pidas hetke aru ja valis siis huupi. „See seal,” lausus ta, osutades ühele tünnile.

      Rusco uratas ja tõstis nõutud tünni virnast. Mõned väitsid, et tema amet on kerge, aga tema käsivarred olid niisama sitked ja jämedad nagu nendel, kes viibutasid kirvest või sirpi. Ta avas pitseri ja keeras tünnil kaane pealt, kühveldades madalasse panni riisi, et Ragen võiks seda uurida.

      „Hea Soiseraba riis,” kiitis ta sõnumitoojale, „ja näha pole ühtegi kärsakat ega riknemise märki. Milnis saab selle eest ilusat hinda, eriti nii pika aja järel.” Ragen uratas ja noogutas, niisiis pitseeriti tünn uuesti kinni ja nad pöördusid trepist üles tagasi.

      Mõnda aega vaieldi selle üle, kui mitu tünni riisi on rasked soolakotid väärt. Lõpuks ei paistnud kumbki rahule jäävat, kuid nad surusid kokkuleppe märgiks kätt.

      Rusco kutsus oma tütred ning kõik läksid välja vankri juurde, et hakata soola maha laadima. Arlen proovis üht kotti tõsta, aga see oli kaugelt liiga raske ning ta lõi tuikuma ja kukkus, pillates koti maha.

      „Ettevaatust!” pahandas Dasy, andes talle võmmu kuklasse.

      „Kui sa tõsta ei jaksa, mine hoia ust!” haugatas Catrin. Catrinil endal oli üks kott õlal ja teine lihava käsivarre all kaenlas. Arlen ajas end püsti ja kiirustas talle ust avama.

      „Kutsu Ferd Mölder ja ütle talle, et me anname viis… ei, neli arvelduspunkti iga kotitäie eest, mis ta peeneks jahvatab,” käsutas Rusco Arlenit. Enamik Ojaäärse rahvast töötas ühel või teisel moel Kuldi heaks, kuid Kesktanuma omad veel eriti. „Viis, kui ta pakib selle koos riisiga tünnidesse, et seda kuivana hoida.”

      „Ferd on Metsaveerel,” teatas Arlen. „Peaaegu kõik on seal.”

      Rusco uratas, aga ei vastanud. Peagi oli vanker tühi, kui välja arvata mõned kastid ja kotid, mis ei sisaldanud soola. Rusco tütred piilusid neid himukalt, aga pidasid suu.

      „Täna õhtul tassime riisi keldrist üles ja hoiame seda tagatoas, kuni olete valmis pöörduma tagasi Milni,” ütles Rusco, kui viimane kott oli sisse viidud.

      „Tänan sind,” sõnas Ragen.

      „Nii et hertsogi äri on aetud?” küsis Rusco irvitades, paljuteadlik pilk vilksamas vankrisse jäänud kraamile.

      „Hertsogi äri küll,” kostis Ragen ja irvitas vastu. Arlen lootis, et kuni nad tingivad, antakse talle veel üks õlu. See tekitas peas kuidagi kerge tunde, nagu oleks ta külmetunud, kuid ilma köhimise, aevastamise ja valudeta. Tunne meeldis talle, ta tahtis seda uuesti proovida.

      Ta aitas ülejäänud kraami kõrtsituppa kanda ning Catrin tõi taldriku võileibadega, millel olid paksud lihaviilakad. Arlenile anti teine kruusitäis õlut, et sööki alla loputada, ning vana Kult lubas märkida talle töötasuks arveraamatusse kaks arvelduspunkti. „Sinu vanematele ma ei räägi,” lausus Kult, „aga kui sa need õlle peale kulutad ja vahele jääd, siis pead tööga hüvitama peapesu, mille sinu ema käest saan.” Arlen noogutas innukalt. Tal polnud kunagi olnud kaupluses omaenda arvelduspunkte, mille eest osta.

      Pärast lõunasööki läksid Rusco ja Ragen leti juurde ning avasid sõnumitooja teised kaubapakid. Arleni silmad lõid särama, kui aarded nähtavale tulid. Siin olid kõige peenema riide rullid, mida ta oli iial näinud, metallist tööriistad ja nõelad, keraamika ja eksootilised vürtsid. Oli koguni paar sätendavat, küütlevat klaasist karikat.

      Paistis, et Kuldile ei avaldanud need muljet. „Graigil oli mullu etem valik,” ütles ta. „Annan teile kogu kupatuse eest… sada arvelduspunkti.” Arleni suu vajus ammuli. Sada punkti! Selle eest oleks Ragen võinud osta pool Ojaäärset.

      Aga Rageni jättis see pakkumine ükskõikseks. Tema pilk karmistus jälle ning ta virutas käega lauale. Koristavad Dasy ja Catrin vaatasid heli peale sinnapoole.

      „Maapõue sinu punktid!” urises ta. „Ma ei ole mõni talumats ning kui sa ei taha, et gild sinu tüssamistest teada saaks, ei solva sa mind edaspidi niimoodi.”

      „Ärge pahaks pange!” naeris Rusco, laiutades lepitavalt käsi, nagu tal kombeks oli. „Saate ju aru… ma pidin proovima. Kas Milnis armastatakse ikka veel kulda?” küsis ta salakavala naeratusega.

      „Nagu igal pool,” vastas Ragen. Ta kortsutas endiselt kulmu, kuid ta hääl polnud enam vihane.

      „Siinkandis mitte,” ütles Rusco. Ta läks eesriide taha ning oli kuulda, kuidas ta seal askeldas, tõstes häält, et end kuuldavaks teha. „Siinkandis pole erilist väärtust millelgi, mida ei saa süüa või seljas kanda, millega ei saa loitsumärke maalida või põldu harida.” Viivu pärast pöördus ta tagasi, kaasas suur riidest kott, mille ta kõlksatusega letile asetas.

      „Siinne rahvas on unustanud, et kuld paneb maailma liikuma,” jätkas ta, pistes käe kotti ja võttes välja kaks rasket kollast münti, millega vehkis Rageni näo ees. „Möldri jõmpsikad kasutasid neid mängimiseks! Mängimiseks! Ma pakkusin, et vahetan kulla nikerdatud puust mängunuppude vastu, mis vedelesid mul laos, ja nemad arvasid, et ma teen neile teene! Ferd tuli järgmisel päeval mind isegi tänama!” Ta naeris mürinal. Arlenile tundus, et selle naeru peale peaks solvuma, kuid ta polnud päriselt kindel, miks. Ta oli Möldrite peres nupumängu korduvalt mänginud ning see näis hoopis väärtuslikum kui kaks metallkettakest, olgu need kui tahes säravad.

      „Ma tõin kaasa hoopis rohkem kui kahe päikese jagu,” tähendas Ragen müntide poole noogutades ja heitis seejärel pilgu kotile.

      Rusco naeratas. „Ärge muretsege,” lausus ta, sõlmides kotisuu täiesti lahti. Kui riie letile laiali vajus, valgus sealt veelgi välja säravaid münte, samuti kette ja sõrmuseid ja helkivatest kividest keesid. See kõik on ju väga ilus, mõlgutas Arlen, aga siiski üllatas teda, kuidas Rageni silmad läksid pungi ja neisse ilmus ahne läige.

      Nad tingisid taas, Ragen vaatles kivisid vastu valgust ja katsus münte hambaga, sellal kui Rusco sõrmitses riiet ning mekkis vürtse. Arleni jaoks, kelle pea käis õllest ringi, jättis see kõik häguse mulje. Catrin andis leti tagant meestele ette ühe kannu teise järel, kuid polnud vähimatki märki, et see mõjuks neile samamoodi nagu Arlenile.

      „Kakssada kakskümmend kuldpäikest, kaks hõbekuud, kividega kee ja kolm hõbesõrmust,” ütles Rusco viimaks. „Ja mitte vasekõlinatki rohkem.”

      „Mõni ime, et sa kolkas tegutsed,” arvas Ragen. „Küllap kihutati sind linnast tüssamise pärast minema.”

      „Solvangud teid rikkamaks ei tee,” märkis Kult, veendunud, et teine annab järele.

      „Seekord polegi see minu rikkus,” vastas Ragen. „Kui mu reisikulud on maha arvatud, läheb iga viimne kui kõlin Graigi lesele.”

      „Aa, Jenya,” ütles Rusco nukralt. „Mõnedele, kes ise tähti ei tunne, oli ta Milnis kirjakirjutaja, sealhulgas minu lollpeast vennapojale. Mis teda ees ootab?”

      Ragen vangutas pead. „Gild ei maksnud talle surmahüvitust, kuna Graig suri kodus,” lausus ta. „Ja kuna Jenya ei ole ema, siis on hulk ameteid talle keelatud.”

      „Seda on kurb kuulda,” sõnas Rusco.

      „Graig СКАЧАТЬ