Название: Maalingutega mees
Автор: Peter V. Brett
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Героическая фантастика
isbn: 9789985337684
isbn:
„Mis vahet seal on?” küsis Arlen.
Ragen kehitas õlgu. „Ega ma õigupoolest ei tea,” möönis ta. „Lihtsalt Milnis käivad asjad nõnda. Inimesed lükkavad maailma liikvele ja emad sünnitavad inimesi, seega nende sõna maksab.”
„Siin ei käi see niiviisi,” ütles Arlen.
„Väikestes asulates ei käi see kunagi nii,” kostis Ragen. „Inimesi on selleks liiga vähe. Aga Vabades Linnades on teisiti. Kui Miln välja arvata, ei anta linnades naistele eriti hääleõigust.”
„See tundub samuti tobe,” pomises Arlen.
„See ongi tobe,” nõustus Ragen.
Sõnumitooja seisatas ning ulatas Arlenile oma hobuse ratsmed. „Oota üks hetk,” ütles ta ning suundus lauliku poole. Kaks meest astusid kõrvale, et vestelda, ja Arlen nägi, kuidas lauliku näoilme taas muutus – see oli algul vihane, seejärel pahur ning viimaks alistuv, kui ta püüdis vaielda Rageniga, kelle näol püsis kogu aja tardunud ilme.
Pilku laulikult pööramata viipas sõnumitooja käega Arlenile, kes tõi ratsu nende juurde.
„…ei huvita, kui väsinud sa oled,” kõneles Ragen parajasti käheda sosinaga. „Neil inimestel on käsil vastik töö, ja kui sa pead ka terve pärastlõuna tantsima-žongleerima, et laste tähelepanu senikaua mujal hoida, siis, neetud, seda sa ka teed! Nüüd aga naerata ja hakka pihta!” Ta kahmas Arlenilt ratsmed ning viskas mehele.
Arlen silmitses põhjalikult noore lauliku nägu, mis oli täis meelepaha ja hirmu, enne kui laulik poissi tähele pani. Niipea kui ta märkas, et teda jälgitakse, lõi noormehe nägu virvendama ning järgmisel hetkel oli ta juba lustlik rõõmsameelne sell, kes tantsis lastele.
Ragen viis Arleni vankri juurde ja nad ronisid kahekesi peale. Ragen nõtkutas ohje ning nad pöörasid tagasi porisele teejupile, mis viis maanteele.
„Mille üle te vaidlesite?” küsis Arlen, kui vanker mööda teed rappus.
Sõnumitooja vaatas talle korraks otsa ja kehitas siis õlgu. „Keerin viibib esimest korda nii kaugel linnast,” ütles ta. „Kui olime rühmakesi ja tal oli magamiseks kinnine vanker, siis oli ta vapper küllalt, aga kui ülejäänud voori Angiers’sse maha jätsime, ei saanud ta enam sama hästi hakkama. Ta pabistab päevaajalgi maa-aluste pärast, mis teeb temast viletsa kaaslase.”
„Välja see küll ei paista,” leidis Arlen, heites üle õla pilgu hundirattaid viskavale noormehele.
„Laulikud on andekad näitlejad,” lausus Ragen. „Nad võivad nii pingsalt teeselda kedagi teist, et mõneks ajaks veenavad iseennastki. Keerin teeskles, et on vapper. Gild korraldas talle reisieksami ja ta sai läbi, ent kunagi ei või teada, kuidas keegi pärast kaht teekonnal veedetud nädalat vastu peab, kuni ta pole seda päriselt proovinud.”
„Kuidas te väljas maanteel ööbite?” küsis Arlen. „Papa ütleb, et loitsumärkide mullale joonistamine pole kuigi mõistlik mõte.”
„Sinu papal on õigus,” vastas Ragen. „Vaata sinna panipaika oma jalge ees.”
Arlen kuuletus ning tõi lagedale suure pehme nahkkoti. Selles oli sõlmiline köis, mille külge olid riputatud tema käelabast suuremad lakitud puitplaadid. Poisi silmad läksid pulka, kui ta nägi puidu sisse uuristatud ja üle maalitud loitsumärke.
Arlen taipas kohe, millega on tegemist: kaasaskantava loitsuringiga, mis oli piisavalt suur, et sellega ümbritseda vanker ning veel üht-teist. „Ma pole elu sees midagi sellist näinud,” ütles Arlen.
„Neid pole lihtne valmistada,” seletas sõnumitooja. „Enamikul sõnumitoojatel kulub selle kunsti omandamiseks kogu õpipoisiaeg. Neid loitsumärke ei riku tuul ega vihm. Kuid ometigi ei asenda need loitsudega kaitstud seinu ja ust.
Oled sa kunagi näinud mõnd maa-alust näost näkku, poiss?” küsis ta pöördudes ja Arlenile ranget pilku heites. „Jälginud, kuidas deemon püüab sulle virutada, ilma et sul oleks kuhugi põgeneda ega muud kaitset peale silmale nähtamatu võlujõu?” Ta vangutas pead. „Võimalik, et ma olen Keerini vastu liiga karm. Ta tuli ju katsumusega toime. Kisendas veidike, aga see on ka ootuspärane. Üks öö teise järel on juba teine asi. Osadele meestele mõjub see halvasti, nad muudkui muretsevad, et mõnele loitsule võib maanduda juhuslik puuleht, ja siis…” Ta sisistas äkki ning vehkis Arleni poole konksus sõrmedega, pahvatades naerma, kui poiss võpatas.
Arlen libistas pöidlaga üle siledate lakitud loitsumärkide, tunnetades nende jõudu. Köiel oli üks väike plaadike iga jalapikkuse järel nagu loitsuvõrkude puhul ikka. Ta luges neid kokku üle neljakümne. „Kas tuuledeemonid ei lenda nii suurde ringi sisse?” küsis ta. „Papa püstitab poste, et nad ei saaks põldudele maanduda.”
Mees silmitses teda veidi üllatunult. „Sinu papa raiskab arvatavasti aega,” kostis ta. „Tuuledeemonid on vägevad lendajad, kuid õhkutõusuks vajavad nad jooksuruumi või midagi, millele ronida ja millelt hoogu võtta. Maisipõllul pole eriti kumbagi, niisiis ei kipu nad sinna maanduma, kui nad just ei märka midagi liiga ahvatlevat, et vastu panna, nagu näiteks mõnd poisikest, kes julgustüki korras põllul magab.” Ta vaatas Arlenile otsa samamoodi nagu Jeph, kui too hoiatas Arlenit, et maa-alused pole naljaasi. Justkui Arlen ei teaks.
„Lisaks pööravad tuuledeemonid end laias kaares,” jätkas Ragen, „ja enamiku tiibade ulatus on sellest ringist suurem. Pole võimatu, et mõni võibki sisse pääseda, aga mina pole kunagi näinud, et see juhtuks. Aga kui juhtub…” Ta viipas pikale jämedale odale, mida hoidis enda kõrval.
„Kas maa-aluseid saab odaga tappa?” küsis Arlen.
„Vaevalt küll,” ütles Ragen, „kuid ma olen kuulnud, et neid on võimalik halvata, lükates nad odaga vastu loitsuvõrku.” Ta mühatas naerda. „Loodetavasti ei tule mul kunagi proovida.”
Arlen vahtis teda pulkas silmi.
Ragen vaatas vastu, nägu ühtäkki tõsine. „Sõnumitooja amet on ohtlik, poiss,” sõnas ta.
Arlen põrnitses teda tükk aega. „Vabade Linnade nägemine on seda väärt,” arvas ta viimaks. „Rääkige mulle tõtt, milline on Milni kindlus?”
„See on kõige rikkam ja ilusam linn maailmas,” vastas Ragen, kergitades rõngassärgi varrukat, et näidata oma käsivarrele tätoveeritud pilti kahe mäe vahel puhkavast linnast. „Hertsogi kaevandustes jagub küllaga soola, metalle ning sütt. Selle müüre ja katuseid katab nii tihe loitsuvõrk, et majade loitsumärke pannakse harva isegi proovile. Kui päike selle müüridelt vastu särab, kahvatuvad kõrval koguni mäed.”
„Ma pole elu sees ühtegi mäge näinud,” lausus Arlen imetlevalt, katsudes tätoveeringut sõrmega. „Papa ütleb, et need on nagu suured künkad.”
„Kas sa seda küngast näed?” küsis Ragen, osutades sõrmega põhja poole.
Arlen noogutas. „Sookünka. Sealt ülevalt paistab kätte kogu Ojaäärse.”
Ragen noogutas. „Kas sa tead, mida tähendab „sada”, Arlen?” küsis ta.
Arlen noogutas jälle. „Kümme paari käsi.”
„Noh, СКАЧАТЬ