Maalingutega mees. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ulatuvad isegi kõrgemale,” kiitles Ragen. „Nende tipust võib pilvedele alla vaadata.”

      „Ühel päeval tahan ma seda näha,” otsustas Arlen.

      „Kui oled küllalt vana, võid liituda sõnumitoojate gildiga,” lubas Ragen.

      Arlen raputas pead. „Papa ütleb, et need, kes lahkuvad, on reeturid,” kostis ta. „Ta sülitab seda öeldes.”

      „Sinu papa ei tea, millest ta räägib,” vaidles Ragen. „Sülitamine ei tähenda veel midagi. Ilma sõnumitoojateta variseksid Vabad Linnadki põrmu.”

      „Mina arvasin, et Vabades Linnades on ohutu?” küsis Arlen.

      „Kusagil pole ohutu, Arlen. Mitte täiesti. Milnis on rohkem inimesi ja surmad ei tee seal nii suurt kahju kui näiteks Ojaäärsel, aga igal aastal nõuavad maa-alused ikkagi oma.”

      „Kui palju inimesi Milnis elab?” küsis Arlen. „Meil Ojaäärsel elab üheksasada ning Päikseaasa, kuhu pääseb seda teed mööda, olevat peaaegu sama suur.”

      „Milnis elab üle kolmekümne tuhande,” teatas Ragen uhkelt.

      Arlen vaatas talle arusaamatult otsa.

      „Tuhat on kümme korda sada,” lisas sõnumitooja.

      Arlen mõtles korraks järele, raputas siis pead. „Terves maailmas pole nii palju inimesi,” kostis ta.

      „On, ja rohkemgi veel,” kinnitas Ragen. „Nende jaoks, kes trotsivad pimedust, on maailm avar ja lai.”

      Arlen ei vastanud ning mõnda aega sõitsid nad vaikides.

* * *

      Kesktanumale jõudmiseks kulus vankriga umbes poolteist tundi. Kesktanum, Ojaäärse süda, koosnes natuke rohkem kui kahest tosinast loitsumärkidega puumajast, kus elasid need, kelle ametiks polnud rügamine maisi- või riisipõldudel, kalastamine ega puuraiumine. Siit võis leida rätsepa ning pagari, hobuserautaja, püttsepa ja nii edasi.

      Keskele jäi väljak, kuhu tavatseti koguneda, ning Ojaäärse suurim hoone, kauplus. Sel oli avar külastajatele mõeldud eestuba, kuhu mahtusid lauad ja kõrtsilett, tagaosas oli veelgi suurem laoruum ning all kelder peaaegu kõige väärtuslikuga, mida Ojaäärsel leidus.

      Kuldi tütred, Dasy ja Catrin, toimetasid köögis. Kahe arvelduspunkti eest võis osta niisuguse eine, et vats pungis, kuid Silvy nimetas vana Kulti petiseks, kuna kahe punkti eest sai ka küllalt teravilja, et nädal aega vastu pidada. Ometi olid paljud vallalised mehed nõus seda hinda maksma, ja mitte ainult toidu pärast. Dasy oli küll inetu ja Catrin paks, aga onu Cholie ütles, et mehed, kes nendega kord abielluvad, on eluks ajaks kindlustatud.

      Ojaäärsel tõid kõik oma kauba Kuldile, oli see siis mais, liha või karusnahad, savinõud või riie, mööbel või tööriistad. Kult võttis kraami vastu, pani kirja ning määras kundedele vastutasuks arvelduspunkte, mille eest kauplusest midagi muud osta.

      Siiski paistsid asjad alati maksvat rohkem, kui Kult ise nende eest maksis. Selle taipamiseks oskas Arlen piisavalt arvutada. Kui inimesed müüma tulid, peeti maha nii mõnigi häälekas vaidlus, ent Kult nimetas hinnad ja sai üldjuhul oma tahtmist. Kulti vihkasid enam-vähem kõik, aga teda vajati sellegipoolest ning kui ta mööda läks, siis tema ees pigem koogutati ja talle avati uksi kui sülitati järele.

      Kõik teised Ojaäärsel töötasid päikesetõusust päikeseloojanguni ja tulid vaevu ots otsaga kokku, ent Kuldil ja tema tütardel olid alati lihavad põsed, ümarad kõhud ning seljas puhtad uued riided. Arlen pidi endale kaltsuvaiba ümber mässima iga kord, kui ema ta tööpüksid pessu pani.

      Ragen ja Arlen sidusid muulad kaupluse ette ning astusid sisse. Leti taga polnud kedagi. Harilikult oli õhk kõrtsitoas peekonirasvast paks, aga täna ei tulnud köögist toiduvalmistamise lõhna.

      Arlen kiirustas sõnumitooja ees leti juurde. Ruscol oli seal väike pronksist kelluke, mille ta endaga kaasa tõi, kui Vabadest Linnadest siia tuli. See kelluke meeldis Arlenile. Ta tonksas seda käega ja muheles kõlava heli peale.

      Tagaruumist kostis kobinat ning Rusco ilmus eesriiete vahelt leti taha. Ta oli suurt kasvu mees, kuuekümneselt ikka veel tugev ja sirge seljaga, kuid tema vöökoht rippus pehmelt ning ta raudhallid juuksed taandusid juba kortsus lauba kohalt. Ta kandis heledaid pükse, nahkkingi ja puhast valget puuvillast särki, mille varrukad olid jämedate käsivarte ümber poolest saadik üles kääritud. Tema valge põll oli plekitu nagu alati.

      „Arlen Põldaja,” ütles ta poissi nähes kannatliku naeratusega. „Kas tulid niisama kellukesega mängima või oli sul asja ka?”

      „Minul oli asja,” teatas Ragen lähemale tulles. „Kas sina oled Rusco Kult?”

      „Rusco käib küll,” vastas mees. „„Kulti” pruugivad kohalikud, ehkki mitte minu kuuldes. Nad ju ei salli, kui kellegi äri õitseb.”

      „Juba teine kord,” muigas Ragen.

      „Kuidas palun?” küsis Rusco.

      „Graigi reisipäevik eksitas mind juba teist korda,” lausus Ragen. „Täna hommikul kutsusin Seliat tema kuuldes „Viljatuks”.”

      „Haa!” naeris Rusco. „Kas tõesti? Noh, kui üldse miski väärib üht kannu maja kulul, siis see kohe kindlasti. Mis teie nimi oligi?”

      „Ragen,” kostis sõnumitooja, asetas raske reisipauna maha ja võttis leti ääres istet. Rusco napsas konksu otsast liistakutega ehitud puust kannu ning keeras õllevaadi kraani lahti.

      Õlu oli paks ja meevärvi ning vaht kobrutas kannusuul nagu valge müts. Rageni kannu täitnud, lubas Rusco ka endale kannutäie. Seejärel heitis ta pilgu Arlenile ning täitis ühe väiksema kruusi. „Mine sellega lauda ja las täiskasvanud räägivad leti ääres,” käskis ta. „Ja kui sa tead, mis sulle hea on, siis ei maini sa emale, et ma sulle õlut andsin.”

      Arlen säras ning tegi oma autasuga minekut, enne kui Rusco jõudis ümber mõelda. Pidude aegu oli ta isa kannust salakesi õlut maitsnud, aga polnud veel kunagi saanud omaenda kruusitäit.

      „Hakkasin juba kartma, et keegi ei tulegi enam,” kuulis ta Ruscot Ragenile ütlemas.

      „Graig külmetus eelmisel sügisel just enne seda, kui pidi välja sõitma,” lausus Ragen, juues vägeva sõõmu. „Tema taimetundja käskis tal reisi edasi lükata, kuni ta terveks saab, aga siis algas talv ning tema tervis muudkui halvenes. Lõpus palus ta, et ma tema marsruudi üle võtaksin, kuni gild leiab uue sõnumitooja. Pidin nagunii ühe soolavoori Angiers’sse toimetama, niisiis lisasin veel ühe vankri ja põikasin enne tagasi põhja poole suundumist siiakanti.”

      Rusco võttis tema kannu ja täitis uuesti. „Graigi terviseks,” kuulutas ta, „kes oli tubli sõnumitooja ning kaval tingija.” Ragen noogutas, kaks meest lõid kannud kokku ja jõid.

      „Kas veel üks?” küsis Rusco, kui Ragen tühja kannu tagasi letile kopsas.

      „Graig kirjutas oma päevikus, et sinagi oled kaval tingija,” ütles Ragen, „ja et sa üritad mind kõigepealt purju joota.”

      Rusco mühatas naerda ning täitis kannu uuesti. „Pärast tingimist ei pea ma neid enam maja kulul pakkuma,” vastas ta, ulatades Ragenile vahutava kannu.

      „Küll pead, kui tahad, et sinu kirjad СКАЧАТЬ