Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saadik varju ähvardavat lähedust tundnud. Aga mis oli teda siis siia toonud? Säärasesse paika ei satuta juhuslikult, seda hakkas ta taipama isegi oma aeglaselt töötava mõistusega. Selle värava taha ei tulnud ükski teine võõras. Torn seisis üksi ja kaugel, seljaga lähemasse linna Neshumisse viiva tee poole. Torni ei tulnud ükski inimene ja keegi ei lahkunud sealt. Akende taga laius tühermaa.

      Nendest akendest vaatas Ged välja, veetes ühe päeva teise järel tuimana, rõhutuna ja külmetavana oma kõrges tornitoas. Tornis oli kogu aeg külm, hoolimata kõigist neist vaipadest, seinakatetest, uhketest karusnahaga ääristatud rõivastest ja suurtest marmorkaminatest. See oli luusse ja lihasse tungiv külm, millest ei olnud võimalik enam lahti saada. Ja Gedi südamesse asus külm häbi ning ka sellest ei olnud võimalik lahti saada, sest ta mõtles pidevalt, kuidas ta oli vaenlasele vastu astunud, lüüa saanud ja minema jooksnud. Tema kujutluses kogunesid kokku kõik Roke meistrid, Arhimaag Gensher kortsutas kulmu, Nemmerle oli samuti nende seas, nagu ka Ogion ja isegi lausuja, kes oli talle esimese loitsu õpetanud: kõik nad vaatasid talle otsa ja ta teadis, et ta oli nende usaldust petnud. Ta õigustas ennast, öeldes: „Kui ma ei oleks minema jooksnud, oleks vari minu üle võimust võtnud, see oli juba vallanud kogu Skiorhi jõu ja osa minugi jõust ning ma ei suutnud sellega võidelda: vari teadis minu nime, ma pidin ära jooksma.” Aga ükski kujuteldav kuulaja ei vastanud talle. Ja Ged jälgis, kuidas hõre lumi lakkamatult akna taga laiuvale tühjale maale langes, ning tundis, kuidas tuim külmus temas kasvas, kuni näis, et ta ei suuda tunda enam midagi peale väsimuse.

      Nii hoiduski ta lihtsalt selle piina tõttu päevade kaupa omaette. Kui ta läkski toast välja, oli ta vaikiv ja kramplik. Torniemanda ilu ajas teda segadusse ning ta tundis ennast selles rikkas, viisakas, korralikus ja kummalises hoovis läbi ja lõhki kitsekarjusena.

      Kui ta üksi olla tahtis, jäeti ta rahule, ning kui ta ei suutnud enam oma mõtteid ja langeva lume jälgimist välja kannatada, sai Serret tihti temaga mõnes kaarjas, gobeläänidega kaunistatud ja koldetulest valgustatud alumises saalis kokku ning nad ajasid juttu. Torniemandas ei olnud kübetki lõbusust, ta ei naernud kunagi, kuigi naeratas tihti, aga ometi tundis Ged ennast isegi tema ainsa naeratuse mõjul vabalt. Emanda seltsis hakkas Ged oma kramplikkusest ja häbist üle saama. Peagi kohtusid nad iga päev, vestlesid pikalt, vaikselt ja kiirustamata, Serretit kõikjal saatvatest teenijannadest pisut eemal kolde ees torni kõrgete tubade akende all.

      Vana isand viibis peamiselt oma ruumides, kuid hommikuti ilmus ta välja ja sammus tornilossi lumistes siseõuedes edasi-tagasi nagu sorts, kes on terve öö loitsusid sepitsenud. Kui ta Gedi ja Serretiga koos õhtust sõi, istus ta vaikides ja heitis oma noorele naisele vahetevahel karme ihaldavaid pilke. Siis hakkas Gedil Serretist kahju. Naine oli nagu puuri pandud valge hirv, nagu kärbitud tiibadega valge lind, nagu hõbesõrmus vana mehe sõrmes. Ta oli üks ese Bendereski aarete hulgas. Kui torniisand lauast lahkus, jäi Ged Serreti juurde ja püüdis leevendada tema üksindust, nagu naine oli tema üksindust leevendanud.

      „Mis kalliskivi see on, millest teie torn on oma nime saanud?” küsis Ged Serretilt, kui nad istusid ja vestlesid tühjade taldrikute ja kuldpeekrite taga koopataolises küünaldest valgustatud söögisaalis.

      „Kas sa ei ole sellest kuulnud? See on kuulus.”

      „Ei. Tean ainult, et Osskili ülikutel on kuulsaid aardeid.”

      „Oo, see kalliskivi jätab kõik varju. Kas sa tahaksid seda näha?”

      Serret naeratas veidi pilkavalt ja väljakutsuvalt, otsekui oleks ta oma käitumist natukene peljanud, ning viis noormehe saalist välja, läbi torni alumise osa kitsaste koridoride trepist alla keldrisse, ühe lukustatud ukse juurde, mida Ged ei olnud enne näinud. Ta keeras ukse hõbevõtmega lahti ning vaatas Gedile uuesti samamoodi naeratades otsa, justnagu oleks ta tahtnud proovida, kas noormees julgeb temaga kaasa tulla. Ukse taga oli lühike koridor ja selle otsas teine uks, mille Serret kuldvõtmega lahti keeras, ning selle taga veel kolmaski uks, mille naine avas ühe vägeva lahtipäästmise sõnaga. Viimase ukse taga nägid nad Serreti küünla valguses väikest vangikongi meenutavat tuba: põrand, seinad ja lagi olid rohmakast paljast kivist ja tühjad.

      „Kas sa näed seda?” küsis Serret.

      Ged vaatas ruumis ringi ning tema võluripilk langes ühele põrandakivile. See oli rohmakas ja rõske nagu kõik teisedki, raske tahumata sillutuskivi, ometi tundis Ged selle väge, otsekui oleks kivi temaga valjusti rääkinud. Tal jäi hing rinnus kinni ning hetkeks hakkas tal paha. See oli torni aluskivi. See oli torni kese – nii külm, nii kibekülm, et miski ei suutnud kunagi väikest ruumi soojendada. Kivi oli ürgvana: sinna kiviplokki oli kätketud vana ja kohutav vaim. Ged ei vastanud Serretile ei ega jaa, ta seisis vaikides, ning peagi heitis naine talle kiire uudishimuliku pilgu ja osutas kivile. „See on Terrenon. Kas sa imestad, et me hoiame säärast väärtuslikku kalliskivi kõige sügavamas varakambris luku taga?”

      Ged ei vastanud ikka veel, ta seisis tummalt ja valvsalt. Serret oleks teda otsekui proovile pannud, kuid Gedi meelest ei olnud naisel kivi olemusest õiget ettekujutust, sest muidu ei oleks ta sellest nii kergel toonil kõnelnud. Ta ei teadnud kivist piisavalt palju, et seda karta. „Räägi mulle kivi väest,” ütles Ged lõpuks.

      „See loodi enne seda, kui Segoy maailma saared Ulgumerest tõstis. See loodi samal ajal, kui loodi maailm, ning see kestab maailma lõpuni. Aeg ei tähenda sellele kivile midagi. Kui sa asetad oma käe kivi peale ja esitad küsimuse, vastab see sulle, aga see oleneb sinus leiduvast väest. Tal on hääl, kui sa tead, kuidas kuulata. See räägib olnud, olevatest ja tulevatest asjadest. Kivi rääkis ka sinu tulekust ammu enne seda, kui sa siia maale jõudsid. Kas sa esitad nüüd kivile küsimuse?”

      „Ei.”

      „Kivi vastab sulle.”

      „Ma ei taha kivi käest midagi küsida.”

      „Kivi võiks sulle öelda, kuidas sa oma vaenlasest võitu saad,” lausus Serret vaikse häälega.

      Ged seisis tummalt.

      „Kas sa kardad kivi?” päris naine otsekui imestades ning Ged vastas: „Jah.”

      Mitmekordsete kivi- ja loitsumüüridega ümbritsetud tapvalt külmas ja vaikses ruumis, mida valgustas üksnes Serreti käes olev küünal, vaatas naine talle uuesti kiirgavate silmadega otsa. „Raudkull,” ütles ta, „sa ei karda.”

      „Aga selle vaimuga ma rääkima ei hakka,” vastas Ged, vaatas siis naisele otse silma ning ütles tõsiselt ja julgelt: „Kõrgeauline emand, see vaim ei ole suletud kivisse ja kivi lukustatud sidumisloitsuga ja pimestamisloitsuga ja luku ja kaitsenõidusega ning peidetud kolmekordse kindlusemüüri taha tühermaal mitte sellepärast, et see on väärtuslik, vaid seetõttu, et see võib teha suurt kurja. Ma ei tea, mida sulle öeldi, kui sa siia tulid. Aga sinusugune noor ja hella südamega naine ei tohiks ealeski seda kivi puudutada ega isegi vaadata. See ei too sulle midagi head.”

      „Ma olen kivi puudutanud. Ma olen sellega rääkinud ja seda rääkimas kuulnud. Kivi ei tee mulle midagi.”

      Serret pöördus kõrvale ning nad läksid ustest välja ja kõndisid mööda koridori, kuni naine torni laia trepi tõrvikuvalguses küünla ära puhus. Nad läksid lahku, vahetades ainult mõne sõna.

      Sel ööl magas Ged vähe. Teda ei hoidnud ärkvel mõte varjust, selle mõtte oli tema peast peaaegu täielikult välja tõrjunud üha korduv pilt kivist, millele see torn oli rajatud, ning Serreti heledast, tema poole pööratud näost, millele küünlavalgus varje heitis. Ikka ja jälle tundis ta endal naise pilku ning püüdis otsusele jõuda, milline ilme oli tekkinud neisse silmadesse, kui ta oli keeldunud kivi puudutamast – oli see põlgus või haavumine. Kui ta lõpuks magama СКАЧАТЬ