Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loitsisin nende luudesse sulatina, nad surevad sellest, kähku, ta laseb kivi teenrid lahti, aga ma ei leia väravat – sellel lasub vägev nõidus. Kähku!”

      Ged ei saanud aru, mida naine mõtles, sest tema nägi nõiutud väravat niisama selgesti nagu õue kivist võlvkäiku, mille taga värav paistis. Ta viis Serreti võlvkäigust läbi, üle eesõue puutumata lume ning lausunud siis avamisloitsu, juhtis ta naise loitsumüüri väravast välja.

      Kui nad Terrenoni hoovi hõbedasest videvikust välja läksid, hakkas Serret muutuma. Nõmme üksluises valguses ei olnud ta sugugi vähem ilus, aga temas oli midagi nõialikku ja metsikut, ning Ged tundis ta lõpuks ära: ta oli Re Albi isanda tütar, Osskili nõia tütar, kes oli teda kunagi ammu Ogioni maja lähedal rohelistel aasadel pilganud ning saatnud lugema loitsu, mis oligi varju valla päästnud. Aga Ged ei mõelnud sellest kuigi kaua, sest nüüd vaatas ta ringi, kõik meeled ärksad, ning otsis oma vaenlast, varju, mis pidi ootama teda kusagil võlumüüride taga. See võis ikka veel olla Skiorhi surma rüütatud gebbeth, kuid vari võis peita end ka tihenevas pimeduses ja oodata, millal ta saab Gedist kinni haarata ja oma vormituse elusa ihuga ühte sulatada. Noormees tajus varju lähedust, kuid ei näinud seda. Küll aga nägi ta mõne sammu kaugusel väravast poolenisti lume all midagi väikest ja tumedat. Ta kummardas ja tõstis selle õrnalt pihkude vahel üles. See oli otak, lühike pehme karv verest kõvaks paakunud ning väike keha Gedi käte vahel kerge, jäik ja külm.

      „Muuda ennast! Muuda ennast, nad tulevad!” kriiskas Serret tal käest kinni haarates ja osutas tornile, mis seisis nende taga hämaruses nagu kõrge valge hammas. Torni jalami lähedalt aknapiludest ronisid välja mustad elukad, kes tõusid ringe tehes ja pikkadega tiibadega laperdades üle müüride kaitsetult künkanõlval seisva Gedi ja Serreti poole. Hirmutav sosin, mida nad olid tornis kuulnud, paisus, kuni maa nende jalge all vabises ja oigas.

      Gedi süda kihvatas vihast, teda valdas tuline raev kõigi julmade ja surmatoovate jõudude vastu, mis petsid teda, seadsid talle lõkse ja ajasid teda taga. „Muuda ennast!” kisendas Serret, kahanes ise hingetult sosistatud loitsu mõjul halliks kajakaks ja lendas minema. Aga Ged kummardus ja noppis rohulible, mis ulatus kuiva ja haprana välja lumest, kus oli lebanud surnud otak. Ta tõstis selle üles ning kui ta luges sellele peale Päris Keele sõnad, hakkas rohulible kasvama ja paksenema ning lõpuks hoidis Ged käes suurt saua, võlurisaua. See ei põlenud punases surmatules, kui Terrenoni hoovi mustad laperdavad elukad talle kallale sööstsid ja ta sellega neile vastu tiibu lõi. Sau lõõmas üksnes valges võlutules, mis ei põleta, vaid kihutab pimeduse eemale.

      Elukad ründasid uuesti: nad olid tõelised soperdised ja kuulusid ajastusse, mil linde, lohesid ega inimesi ei olnud veel olemas, päevavalgus oli nad ammu unustanud, kuid kivi ürgne, mitte midagi unustav vägi oli nad taas välja kutsunud. Nad sööstsid Gedile kallale. Ta tajus, kuidas nende küünised otsekui vikatid tema ümber vihisesid ja nende raipelõhn ajas tal südame pahaks. Ta tõrjus ja virutas raevukalt, lõi neid tagasi tema vihast ja rohuliblest vormitud lõõmava sauaga. Äkitselt tõusid elukad kõrgemale nagu raipe pealt lendu ehmatatud kaarnad ning lendasid tiibade laperdades hääletult sinnapoole, kuhu oli tõtanud kajaka kuju võtnud Serret. Nende tohutud tiivad näisid liikuvat aeglaselt, aga nad lendasid kiiresti, iga tiivalöök kandis neid õhus võimsalt edasi. Ükski kajakas ei oleks kaua selle kiirusega võistelda suutnud.

      Niisama kiiresti nagu kunagi Rokel võttis Ged nüüd suure hauka kuju; ta ei muutnud end raudkulliks, kelleks teda nimetati, vaid rabapistrikuks, kes lendab nagu nool, nagu mõte. Ta lendas oma vöödiliste, teravatipuliste ja tugevate tiibadega jälitajatele järele. Läks pimedamaks ning pilvede vahel lõid särama tähed. Enda ees nägi Ged musta hatust parve, mis koondus ühte punkti maa ja taeva vahel. Selle musta klombi taga laius päeva viimses tuhkjas kumas kahvatu meri. Pistrik Ged sööstis kiiresti ja otsekui kivi elukate poole ning need paiskusid laiali, nagu paiskuvad visatud kivikese mõjul laiali veepritsmed. Oma saagi olid nad aga kätte saanud. Ühe eluka nokk oli verine, teise küünte küljes oli valgeid sulgi, ning nende taga kahkja mere kohal ei liuelnud ühtki kajakat.

      Mustad elukad hakkasid taas Gedi kallale sööstma, lendasid kiiresti ja kohmakalt, raudkõvad õieli nokad lahti. Ged tegi nende kohal ühe ringi, laskis siis kuuldavale pistriku trotsliku vihahüüu ja sööstis üle Osskili laugete randade mere murdlainete kohale.

      Kivi elukad ringlesid veidi aega kraaksudes ning lendasid siis ükshaaval raskelt üle nõmmede tagasi sisemaale. Vanad Väed on kõik seotud mingi saarega, teatud paigaga, koopa, kivi või allikaga ning nad ei rända üle mere. Mustad jõud läksid tagasi torni, kus Terrenoni isand Benderesk nende naasmisel võib-olla nuttis, aga võib-olla ka naeris. Aga Ged lendas pistrikutiivul, pöörasena nagu pistrik, nagu langematu nool, nagu ununematu mõte üle Osskili mere ja üha edasi ida poole, vastu talvetuulele ja ööle.

*

      Ogion Vaikija oli oma sügisestelt retkedelt hilja Re Albile naasnud. Mida edasi aastad läksid, seda vaikivamaks ja üksildasemaks ta muutus. Uus Gonti isand all linnas ei olnud kuulnud temalt sõnagi, kuigi oli roninud ise üles Pistrikupessa, et küsida maagilt nõu ühe rüüsteretke osas Andradesele. Ogion, kes rääkis ämblikega nende võrkudel ja keda oli nähtud puid viisakalt tervitamas, ei lausunud saare isandale sõnagi ja see läks rahulolematult ära. Võib-olla oli ka Ogioni meel rahulolematu ja ärev, sest ta oli veetnud kogu suve ja sügise üksi mägedes ning tuli oma kolde äärde tagasi alles nüüd, Päikesepüha lähenedes.

      Järgmisel hommikul pärast kojutulekut tõusis ta hilja ning tahtes teha tassi teed, läks ta majast pisut allpool mäenõlval voolavast allikast vett tooma. Allika väikese lahtise tiigi servad olid jääs ning kuivanud samblik kivide vahel oli täis jäälilli. Väljas oli juba täiesti valge, kuid päike ei ilmunud enne tundi massiivse mäekülje tagant välja: kogu Gonti lääneosa, mererannast mäetipuni, oli talvehommikul ilma päikeseta, vaikne ja selge. Kui maag allikal seisis ja allapoole ulatuvat nõlvakut, sadamat ja kauget halli merd silmitses, kostsid tema pea kohal tiivalöögid. Ta vaatas üles ja kergitas pisut üht käsivart. Suur pistrik laskus tiibade kohinal alla ja istus tema randmele. Lind klammerdus käe külge nagu väljaõpetatud jahikull, aga tema jala küljes ei olnud katkist paela, rõngast ega kellukest. Küüned hoidsid Ogioni randmest kõvasti kinni, vöödilised tiivad värisesid, ümmargune kuldne silm oli tuhm ja metsik.

      „Kas sa oled sõnumitooja või sõnum?” küsis Ogion kullilt leebelt. „Tule minuga kaasa…” Tema sõnade ajal vaatas pistrik talle otsa. Ogion vaikis hetke. „Ma andsin sulle vist kunagi nime,” ütles ta, sammus siis oma maja juurde ja astus sisse, lind ikka veel randmel. Ta pani linnu kolde peale tulesoojusesse istuma ja pakkus talle vett. Lind ei joonud. Siis hakkas Ogion väga vaikselt loitsima, punudes nõidusevõrku pigem kätega kui sõnadega. Kui loits oli valmis ja lõpetatud, lausus ta tasa: „Ged”, ega vaadanud ise koldel istuva pistriku poole. Ta ootas veidi, keeras siis ringi, tõusis püsti ja läks noormehe juurde, kes värisedes ja tuhmi pilguga kolde ees seisis.

      Ged oli uhkelt ja võõramoeliselt karusnahkadesse, siidi ja brokaati rõivastatud, aga rõivad olid rebenenud ja mereveest kõvaks tõmbunud, ta ise seisis süngelt ja kühmus, juuksed armilise näo ümber ripakil.

      Ogion võttis määrdunud uhke mantli tema õlgadelt, viis noormehe alkoovi, kus tema õpilane oli kunagi maganud, sundis ta seal õlekotile heitma ning jättis ta sinna, olles enne sosinal uinumisloitsu lausunud. Ta ei olnud öelnud sõnagi, sest ta teadis, et Ged ei saanud praegu inimkõnest aru.

      Lapsepõlves oli Ogion kõigi poiste kombel arvanud, et on tore mäng võtta endale võlukunsti abil ükskõik missugune kuju, muuta ennast mõneks inimeseks, loomaks, puuks või pilveks ning mängida nii tuhandete olemisvormidega. Võlurina oli ta aga teada saanud, mis on selle mängu hind – oht kaotada oma mina, oht mängida maha tõde. Mida kauemaks jääb inimene mingisse teise kujusse, seda suurem on oht. Iga nõiaõpilane õpib tundma Way saare võlur Bordgeri lugu, kellele meeldis võtta karu kuju ja kes tegi СКАЧАТЬ