Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kududes tihti aega. Ged ütles talle: „Emand Serret, ma solvasin sind. Palun selle pärast vabandust.”

      „Ei,” vastas Serret mõtlikult ja kordas: „Ei…” Ta saatis teenijannad minema ning kui nad olid kahekesi jäänud, pöördus ta Gedi poole: „Mu külaline, mu sõber,” ütles ta. „sinu pilk on küll väga selge, aga võib-olla ei näe sa kõike, mida on võimalik näha. Gontil ja Rokel õpetatakse kõrgemat võlukunsti. Aga seal ei õpetata kõiki võlukunste. Siin on Osskil, Kaarnamaa, see ei ole Hardi maa, maagid ei valitse seda ega tea sellest kuigi palju. Lõunamaised võlurid ei lahenda siinseid juhtumeid ning siinsed asjad ei ole Nimemeistri nimekirjas. Seda, mida ei tunta, kardetakse. Aga sinul ei ole Terrenoni hoovis midagi karta. Väetimal mehel oleks küll. Sinul ei ole. Sinul on sündimisest saadik olemas vägi, mis suudab suunata seal lukustatud ruumis asuvat väge. Ma tean seda. Sellepärast oledki sa praegu siin.”

      „Ma ei mõista.”

      „Sa ei mõista sellepärast, et isand Benderesk ei ole olnud sinuga päris avameelne. Mina olen avameelne. Tule, istu siia minu kõrvale!”

      Ged istus naise kõrvale madalale polsterdatud aknalauale. Kustuv päikesevalgus hoovas aknast ühtlaselt sisse ja ujutas nad üle kiirgusega, milles polnud kübetki soojust; all, juba varjudesse uppuval nõmmel, paistis eelmisel ööl sadanud sulamata lumi nagu maad varjav tuhmvalge kirstukate.

      Serret rääkis nüüd väga tasa: „Benderesk on Terrenoni isand ja pärija, aga ta ei saa seda kasutada, ei saa seda täielikult oma tahtele allutada. Seda ei suuda ka mina, ei üksi ega temaga koos. Ei minul ega temal pole piisavalt oskusi ja väge. Sinul on mõlemad olemas.”

      „Kuidas sa seda tead?”

      „Kivi enda käest! Ma ütlesin sulle, et kivi rääkis sinu tulekust. Ta tunneb oma isanda ära. Ta on sinu tulekut oodanud. Ta ootas sind isegi enne, kui sa sündisid, ootas seda, kes suudab ta endale allutada. Ja inimesel, kes suudab sundida Terrenoni oma küsimustele vastama ning oma tahtmist tegema, on võim määrata oma saatust; tema käsutuses on jõud hävitada iga vaenlane, olgu ta siis surelik või teisest ilmast pärit, ettenägemisvõime, teadmised, rikkus, võim ja võluvägi, mille kõrval võib häbisse jääda isegi Arhimaag! Sa võid vabalt valida nii palju või nii vähe, nagu sa tahad.”

      Serret suunas oma kummaliste säravate silmade pilgu uuesti Gedile ning naise pilk tungis temasse, nii et ta hakkas otsekui külmast värisema. Ometi oli naise näos hirm, ta oleks nagu Gedilt abi otsinud, kuid abi palumiseks oli ta liiga uhke. Ged oli hämmeldunud. Serret oli rääkides oma käe mehe käele asetanud, selle puudutus oli kerge ja see näis tema tumeda tugeva käe peal kitsa ja heledana. Ged ütles paluvalt: „Serret! Mul ei ole niisugust väge, nagu sina arvad – selle, mis mul kunagi oli, loopisin ma tuulde. Ma ei saa sind aidata, sul pole minust kasu. Tean ainult seda, et vanad maaväed ei ole inimestele kasutamiseks mõeldud. Neid ei ole kunagi meie kätte antud ning meie käes tooksid nad üksnes hävingut. Halvad vahendid annavad halva tulemuse. Mind ei kutsutud siia, mind kihutati siia ning mind taga ajav jõud püüab mind hävitada. Ma ei saa sind aidata.”

      „See, kes oma väe tuulde loobib, saab mõnikord tagasi palju suurema väe,” ütles Serret naeratades, otsekui oleksid Gedi hirmud ja kõhklused lihtsalt lapsikult kõlanud. „Võib-olla tean mina rohkem sellest, mis sind siia tõi. Üks mees ju rääkis sinuga Orrimy tänaval? Ta oli sõnumitooja, Terrenoni teener. Kunagi oli ka tema võlur, aga ta viskas oma saua minema, et teenida väge, mis on suurem kui ühegi maagi vägi. Ja sina tulid Osskili, katsusid nõmmel oma puusaua abil varjuga võidelda ja meil õnnestus sind ainult hädavaevu päästa, sest sinu jälitaja on kavalam, kui me arvasime, ning ta oli sinust juba palju jõudu ammutanud… Ainult vari võib võidelda varjuga. Ainult pimedus suudab võita pimedust. Kuula mind, Raudkull! Mis on sul siis vaja, et saada võitu varjust, mis nende müüride taga ootab?”

      „Vajan seda, mida ma teada ei saa. Tema nime.”

      „Terrenon, mis teab kõiki sünde ja surmasid, tunneb kõiki olevusi enne ja pärast surma, neid, kes pole sündinud, ja neid, kes ei sure, valguse ja pimeduse maailma, ütleb sulle selle nime.”

      „Ja mis on selle hind?”

      „Hinda ei ole. Kinnitan sulle, et kivi kuulab sinu sõna, teenib sind orja kombel.”

      Vapustatud ja piinlev Ged ei vastanud. Serret hoidis nüüd tema kätt oma käte vahel ja vaatas talle otsa. Päike oli silmapiiri tuhmistavasse uttu vajunud ning ka õhk oli tuhmunud, ainult Serreti nägu säras uhkusest ja võidurõõmust, kui ta märkas Gedi jälgides, et mehe tahe oli vankuma löönud. Ta sosistas tasa: „Sa saad kõigist vägevamaks, tõeliseks kuningaks. Sa valitsed ja mina valitsen koos sinuga…”

      Äkitselt tõusis Ged püsti, astus üheainsa sammu ning nägi pika seina käänaku taga, ukse kõrval Terrenoni isandat, kes seisis ja kuulas muiates.

      Gedi pilk ja mõtted selginesid. Ta vaatas Serretile otsa. „Valgus on see, mis pimeduse võidab,” lausus ta kogeldes, „…valgus.”

      Seda öeldes nägi ta nii selgesti, otsekui oleksid tema sõnad talle valgust näidanud, et ta oli tõesti siia toodud, siia meelitatud, kuidas talle oli tema hirmu ära kasutades valelootusi antud ning kuidas ta oleks nende tahtmist teinuna igaveseks siia jäetud. Nad olid teda tõesti varju käest päästnud, sest nad ei tahtnud, et vari saaks tema üle võimust, enne kui ta on kivi orjaks tehtud. Kui kivi vägi oleks tema tahte juba endale allutanud, oleksid nad varju tornimüüride vahele lasknud, sest gebbeth on parem ori kui inimene. Kui ta oleks kas või kordki kivi puudutanud või sellega rääkinud, oleks ta olnud jäädavalt kadunud. Kuid nagu vari ei olnud suutnud talle päriselt järele jõuda ega teda kinni haarata, nii ei olnud suutnud ka kivi teda ära kasutada – mitte päriselt. Ta oli juba peaaegu järele andnud aga mitte päriselt. Ta ei olnud nõustunud. Tõrkuva hinge üle on kurjusel väga raske võimust võtta.

      Ged seisis kahe inimese vahel, kes olid järele andnud ja nõustunud, ja vaatas ühe otsast teise otsa ning siis astus Benderesk lähemale.

      „Ma ütlesin sulle, Serret,” lausus Terrenoni isand kuivalt oma emandale, „et ta lipsab sul käest. Need sinu Gonti nõiad on kavalad narrid. Ja narr oled sinagi, Gonti naine, kes sa kavatsesid nii teda kui ka mind petta, meid mõlemaid oma iluga valitseda ja Terrenoni oma huvides kasutada. Aga mina olen Kivi Isand ja toimin reetliku naisega nõnda: Ekavroe ai oelwantar…” See oli muutmisloits ning Benderesk oli tõstnud oma pikad käed, et vormida kössitõmbunud naine mingiks koledaks olendiks: seaks, koeraks või jampsivaks vanamooriks. Ged astus edasi ning lõi oma käega isanda käe alla, lausudes sealjuures kõigest ühe lühikese sõna. Ja kuigi tal ei olnud saua ning ta oli võõral ja kurjal pinnal, tumeda väe vallas, jäi tema tahe peale. Benderesk seisis liikumatult, tuhmide silmade pilk tigedalt ja midagi nägemata Serretile suunatud.

      „Tule,” ütles Serret väriseva häälega, „tule ruttu, Raudkull, enne kui ta kivi teenrid kutsuda jõuab…”

      Nagu tema sõnade kajana läbistas torni sosin, see tungis läbi põrandaja seinakivide nagu kuiv katkeline pomin, nagu maa enda hääl.

      Serret haaras Gedil käest kinni ja jooksis koos temaga läbi koridoride ja saalide, kõrgetest käänulistest treppidest alla. Nad jõudsid õue, kus määrdunud ja trambitud lume kohal heljus veel viimane hõbejas valguskuma. Kolm torniteenrit tõkestasid neil süngelt ja umbusklikult tee, otsekui oleksid nad neid mingis isanda vastases vandenõus kahtlustanud. „Läheb juba pimedaks, emand,” ütles üks ja teine lisas: „Sa ei tohi praegu sõitma minna.”

      „Tee pealt eest, rämps!” hüüdis Serret ja ütles midagi sisisevas osskili keeles. Mehed põrkasid temast eemale ja kössitasid vääneldes maha, üks neist karjatas valjusti.

      „Me СКАЧАТЬ