Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari страница 22

Название: Meie, keisrinna

Автор: Laila Hirvisaari

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Историческая литература

Серия:

isbn: 9789985332832

isbn:

СКАЧАТЬ kaotusi ka siis veel, kui arvasime, et kõik on möödas.

      Olin Fanny pärast mures. Aeg-ajalt kurtis ta oma alakõhu üle. Ta varjas minu eest midagi, olin kindel, et tal olid aeg-ajalt verejooksud. Aga kui pakkusin, et vaataksin ta läbi, siis ta vihastas ja ütles, et tal ei ole midagi viga, ta on lihtsalt kehvasti söönud ja halvasti maganud. Ma oleksin pidanud oma naise läbi vaatama, aga meie kõigi elu keskpunktiks sai ootamatult üks kaheksalapseline perekond. Fanny leidis nad. Ta oli koos nunnadega otsimas veel võimalikke haigusjuhtumeid väljaspool Moskvat. Pere leiti pööningult, majast, mis paistis mahajäetuna. Üleval trepil istus väike nuttev poisike, kes ütles, et ema ja isa magavad. Ja õed ja vennadki magavad. Fanny leidis kahetoalise külma korteri, kus laual olid mõned leivakannikad. Korteris oli lisaks emale ja isale seitse last, kõigil kõrge palavik ja mädased villid, osa pereliikmetest oli juba meelemärkuseta. Fanny, kes oli nakkuse eest hästi kaitstud, märkas neid uurides, et kõigil olid lümfisõlmed üles paistetanud. Fanny vaatas iga lapse eraldi läbi ja sai aru, et väike poiss oli ilmselt nakatumisest pääsenud. Pereema tajus Fanny kohalolekut, Fanny ütles talle, et läheb abi kutsuma, ja haaras terve lapse sülle. Teel patrullisid kaardiväelased, kelle kaudu Fanny saatis sõna Suurde haiglasse ja pere viidi kahe haigevankriga kindlasse kohta.

      Poiss, Anton, jutustas Fannyle, et oli just saanud nelja-aastaseks. Kui läksin Suurde haiglasse Fannyt otsima, istus ta lapsega käsikäes koridoris pingil, söötis last ja jootis talle piima. Kui küsisin, kuidas Fanny ise ennast tunneb, vastas ta, et tal ei ole häda midagi. Ma ei oleks pidanud teda uskuma. Vaatasin lapse kohe läbi ja jõudsin samale järeldusele nagu Fanny: paistis, et Anton ei olnud nakatunud. Panin poisi karantiini ja määrasin ka Fanny karantiini. Viisime nad Orlovi lossi meie majutuskohta. Ühtaegu sain nii Fannyst tervele lapsele hoidja kui ka Fannyle pisut puhkust. Ta oli väsimatult hoolitsenud väikeste eest, ta oli järginud minu käske turvalisuse kohta, ta pesi pidevalt käsi, ta kandis alati kindaid ja hoidis tööl kogu aeg rätikut näo ees. Mingil ajal, kui epideemia oli kontrolli alla saadud, lakkasin tema pärast muretsemast ja taipasin, et ta oli sitkem, kui olin arvanud. Kui mul oleks olnud aega…

      Kuigi katku haigestujate hulk kõvasti vähenes, oli Suures haiglas ikka veel kiire. Tundsin, et olen oma võimete piiril, samuti Orraeus. Kui jõudsime oma ööbimiskohta, pesime ennast kuumas vees puupalides ja suutsime vaevu omavahel vestelda. Sellepärast ma ei jõudnud Fanny järele vaadata nii, nagu olin seda teinud kohe pärast meie saabumist. Sellepärast on seda nii raske kirjutada…

      Novembri lõpus läks ilm Moskvas soojemaks. Ootasime sügistorme, aga juhtus just vastupidi. Päike paistis soojalt ja kahvatud katkust räsitud moskvalased said sellest uut jõudu, kuigi linn oli kummituslikult vaikne. Sel hetkel teati, et katk oli tapnud üle 53 000 moskvalase, veerandi kogu elanikkonnast.

      Meie viimane võitlusväli oli Vassiljevitšide perekond. Selle võitluse me kaotasime. Nakatatud pere liikmed surid üksteise järel, viimasena kümneaastane poiss, kes hetkeks tundus paranevat. Mu silme ette jääb igaveseks pilt sellest otsalõppenud nälginud perest, kelle ema, isa ja kaheksast lapsest viis poega ning kaks tütart oma elu eest võitlesid. Väike poiss oli läinud välja ja katsunud öelda, et ema ei räägi, vaid ajab teda toast minema ja ainult magab. Miks ajas ema ta minema? Et vähemalt üks laps pääseks… Aga keegi ei kuulanud last. Kuidas tervest perest ainult tema alles jäi? Miks ta ei saanud nakkust? Sellepärast, mõtlen ma praegu, et temal on oma ülesanne selles maailmas, nii ma usun.

      Vassiljevitši perekonda tabanud õnnetuses kulmineerus meie valu, Orraeuse ja minu, Fanny, nunnade ja kõikide arstide valu.

      Kui pere oleks varem haiglasse viidud, oleks ehk veel kedagi neist suudetud päästa.

      Pere matusetalitus toimus haigla kirikus. Läksime sinna koos Fanny ja väikese Antoniga. Poiss vaatas, silmad pärani, musti puusärke. Ta kartis neid, ei mõistnud, et seal lebas tema perekond. Võtsin lapse sülle ja surusin väikese mehikese enda vastu. Mind haaras kummaline tunne, et oli juhtunud midagi, mis oli määratud juhtuma. Fanny paitas lapse põske ja vaatas mind tõsiselt. Ta ütles vaikselt sõnad, mille tähendus selgus mulle alles hiljem: „Peeter, lapsel on sinu süles hea olla.”

      Selle nädala jooksul ei lahkunud Fanny kordagi lapse juurest.

      Laps sai Fannylt kindlustunnet. Nad puhkasid koos, nad magasid palju, nad sõid koos, käisid jalutamas, istusid pargis. Kõigest hoolimata jäi Fanny nägu endiselt kahvatuks. Panin tähele, et ta katsus mõnikord oma kõhtu, aga võttis kohe käe ära, kui nägi, et ma vaatan. Ühel õhtul meie tuppa tulles leidsin Fanny ja lapse taas voodis puhkamas. Siis otsustasin Fanny põhjalikult läbi vaadata.

      Olin kindel, et Fanny ei olnud nakatunud katku, aga vahest oli ta halvasti toitunud või joonud saastatud vett, sest ta kinnitas, et tal oli kõhuvalu. Palusin, et nunn Jelena hoiaks poissi. Langetasin oma otsuseid, uurides valudes vaevlevat Fannyt. Minu meelest ei olnud valud sooltes, need olid alakõhus ja kiirgasid kubemesse. Valud ägenesid öösel väga tugevaks, andsin talle rahustavaid ürte, hoidsin teda oma embuses ja hommikupoole ööd ta rahunes. Väike Anton tikkus meie juurde magama. Teadsin, et tuleb otsustada lapse saatus, sest me pidime peagi naasma Sankt-Peterburgi, kuhu vürst Orlov oli juba läinud.

      Hommikul rääkis Fanny mulle oma kahtlustest. Ta ei ajanud vastu, kui viisin ta Suurde haiglasse, otse Orraeuse juurde. Väike Anton tuli meiega kaasa. Tal ei olnud kedagi peale meie. Moskva oli täis orvuks jäänud lapsi. Riiginõunik Durnovo andis oma palee nende laste käsutusse, kes isata ja emata tänavatel hulkusid. Tänu Orlovile olid peaaegu kõik orvud hoole alla saadud. Ka Anton, kelle eest meie hoolt kandsime. Poiss ei rääkinud palju, ta ei lasknud enam Fannyt silmist ja ka mind mitte. Ta vaatas mind tõsisel ilmel. Mida ta mõtles? Kas ta sai aru, et ema ja isa ja õed-vennad ei tule enam iialgi tagasi? Ja kas ta arvas, et meiegi jätame ta maha?

      Orraeuse kohtuotsus oli kohutav – Fannyl oli emakaväline rasedus. Fanny vanust arvestades tundus see ebatõenäoline. Vaatasime Orraeusega tõsistena teineteisele otsa, me mõlemad teadsime, et Fanny verejooksud muutuvad peagi veel ohtramaks. Teadsime, et meil ei ole just palju vahendeid tema aitamiseks. Fanny ise ei saanud oma olukorrast aru, ta rääkis ainult oma vanusest ja sellest, kuidas on võimalik sellises eas rasestuda. Hoidsin teda tükk aega oma süles. Ta ei nutnud, ta vajus kokku ja kössitas jõuetult pingil, poiss kõrval. Orraeus ütles tasa, et ta on võidelnud varem ja võitleb ka nüüd, ja et meid on selles võitluses kaks.

      Fanny silmitses magavat last, silitas ta juukseid ja sosistas mulle, et hoolitseksin Antoni eest, võtaksin ta oma lapseks. Saadaksin poisi ülikooli, koolitaksin temast arsti. Muretseksin talle parima hariduse, et siis, kui ta on valmis, võiks ta hakata võitlema katku, nakkushaiguste, rõugete ja laste suremusega. Ta palus mul õpetada poissi olema üle eelarvamustest, selleks et saaks kergendada inimeste kannatusi.

      Minu kaksikvend Ilmar saabus Dorpatist just neil päevil Moskvasse. Ma ei olnud jõudnud saata talle kirja Fanny olukorrast, aga saatus oli asjad nii korraldanud, et ta tuli just siis. Me oleksime pidanud tegema ettevalmistusi Sankt-Peterburgi sõiduks, aga me ei suutnud. Fanny olukord halvenes, oleks olnud võimatu sõidutada teda tõllas Sankt-Peterburgi. Verejooksud olid rohked ja mina, kes ma olin ravinud naistehädade all kannatajaid Sankt-Peterburgi Maria haiglas, tegin, mis suutsin. Ma ei lahkunud oma naise juurest hetkekski. Orraeus käis iga päev Fannyt vaatamas ja lubas kohe appi tulla, kui ma üksi hakkama ei saa.

      Ängistusega meenutan Moskva süngeid päevi ja öid… Seda jõuetust, mida tundsin armastatud naise läheduses – selleks ei ole sõnu. Hoidsin teda voodi serval istudes oma süles. Ta nägu hõõgus palavikus, ta hingeldas ja mõnikord soigus kõvasti. Nunn Jelena oli tema juures, kui pidin oma töö tõttu haiglasse minema. Väike Anton puges Fanny sülle ja paitas tema põski. Kiirustasin joostes haiglast tagasi nende juurde, olime koos, meie kolm, just nagu perekond. Laps jäi tihti minu sülle magama, aga hoidis Fanny kätt kõvasti oma peos. Ta ei tahtnud meist loobuda.

      Mu СКАЧАТЬ