Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja mina tulen järele. Ütlesin poisile, et võtan ta oma lapseks, aga ta ei tohi kunagi unustada oma isa, ema, vendi ja õdesid, kes on nüüd taevas. Kas nad on inglid, päris laps. Ma noogutasin. Laps vaatas mulle pikalt silma, siis küsis, kas ma ikka kindlasti tulen järele. Vastasin, et ma tulen. Päris kindlasti tulen. Laps aimas, et tal tuleb Fannyst lahkuda. Nutsin salamahti, kellegi nägemata. Ma olin siis nii väsinud. Olen praegugi.

      Istusin oma kustuva abikaasa voodi ääres Moskva Suures haiglas mitu päeva. Fanny verejooksud jätkusid, ta palus Jumalat, et teda ära võetaks. Ta pääses ära 15. detsembril 1771. Oli pühapäev ja tema surres lõid kõik kirikukellad otsekui ainult temale. Mul on poeg Anton Semjonovitš, kelle võtsin endale, nii nagu Fanny oli soovinud. Anton on see laps, kelle Fanny oleks mulle kinkinud, kui oleksime kohtunud nooruse õitseajal. Olen hoidnud teda kõik need aastad nii nagu armastav isa. Ta käib Dorpatis koolis ja loodan, et kui mind enam ei ole, saab temast tulevikus arst. Ja kui mul on aeg lahkuda, on minu pojal onu, minu vend Ilmar. Poisile sama lähedane nagu minagi.

      Võtsin poisi enda omaks, sest eks ta ole samavõrra minu kui Fanny laps. Fanny oli kaks nädalat lapse surnud ema asendaja.

      Praegu, kui seda kirjutan, on mu poeg Anton neliteist, tõsine, natuke minu moodi. Minule ei ole antud näha poissi arstina, aga temast on kasvanud tore noor mees, kellel on süda õigel kohal. Olen rääkinud talle Fanny soovist, tema testamendist.

      Tahan tänada Tema Majesteeti selle suure usalduse ja sõpruse eest, mida ta Fanny vastu tundis. Fanny rääkis sageli tsaarinnast. Tal ei olnud kunagi oma ema toeks. Fanny jaoks ei olnud Tema Majesteet ainult keisrinna, vaid inimene, lähedane, inimlik, armas nagu perekonna liige. Fanny tundis sügavat austust naise vastu, kelle läheduses oli saanud nii kaua oma eluteed käia.

      Meil lasti koos olla peaaegu poolteist aastat. Iga päev oli täiuslik, tulvil armastust. Olen väga kurb, et ma ei ole saanud Fanny hauale Tsarskoje Selos. Süngetel ja üksildastel öödel olen sageli mõelnud tema hauakünkale.

      Tunnen suurt kergendust, et olen saanud kõike seda jutustada.

      Oma jõuetuses ei ole ma varem suutnud rääkida. Kui ma ei oleks ühel maiõhtul olnud Sankt-Peterburgi Talvepalee salavärava juures hobuse lõhkuma hakkamise tunnistajaks, võib-olla oleks Fanny siis veel elus. Fanny surm oli minu süü. Surnud panevad meid mõtlema elavatele. Ainult need, kes on unustatud, on surnud.

      Dorpat. Juuni 1785.

      Peeter Eduard Ramm

      Järelmärkus

      Minu isa, arst Peeter Ramm suri südamekrambi tagajärjel Dorpatis novembrikuu 12. päeval 1785.

      Anton Ramm

      12. PEATÜKK

      Mu jalad pole terved ja teinekord annab ka süda tunda. Mu keha on kihevil kui noorel tüdrukul, see ei suuda leppida vana naise kestaga, tõrgub ja nõuab mehe tähelepanu. Veri hakkab pekslema, kui näen kas või vilksamisi Zubovit, kes nii on kui ka ei ole, aga on siiski. Praegugi kõnnib ta läbi valvurite toa aeglaselt, nõksutades puusi nagu mu poeg Aleksei. Kas see on mingi uus komme, et mehed kõnnivad nagu naised…

      – Mida see jälle seal valvurite toas luusib?

      – Leon, ära närvitse. Kohe hakkad pidama loengut „vana naise eksisammudest” ja meenutad mulle, et mu positsioon kohustab väärikas olema. Minu meelest on tore, et me oleme nii head sõbrad, et võin sulle rääkida asjadest, millest ma tavaliselt räägin ainult oma õe Aleksandraga. Sa sulged silmad või vaatad kaugusse, kui julgen naiste elult pisutki katet kergitada. Nii kena mehe kohta oled sa liiga kombeline, tahaksid otsekui looriga katta kõik selle, mis puudutab naise ja mehe lähedust. Ma esitaksin sulle ühe küsimuse, Leon.

      – Vastan… kui oskan.

      – Kas mõte sellest, et kuuekümne kuue aastane naine lõbutseb voodis noore mehega, on täiesti amoraalne?

      – Mida tean mina moraalist, aga tavaliselt on naine ja mees, vähemalt oma liitu kavatsedes enam-vähem ühevanused. Zubov on teist kolmkümmend aastat noorem. Harilikult pannakse seda pahaks. Kui te juba küsite.

      – Minu halvustamine üha kasvab, olgu mees ükskõik mis vanuses. Nagu ma ei teaks nende labaste patust puhaste mõtteid. Aga keegi ei ole tulnud mulle näkku ütlema. Ma mõtlen järele ja otsustan ise, kas võtan täna Zubovi ette või mitte. Võib-olla võtangi.

      – Nagu see oleks minu asi, madame! Aga teie elus on olnud mehi, kellel oli suur mõju terve riigi asjadele.

      – Ühel oli, teised arvasid, et neil on.

      GRIGORI ALEKSANDROVITŠ POTJOMKINI LAPSEPÕLVEKODUS OLI AINULT NELISADA MEESSOOST PÄRISORJA. Grigori sündis 1739. aasta sügisel Tšišovo külas, mis asub kindlusemüüridega ümbritsetud püha Smolenski linna lähedal. Aleksandr Vassiljevitš Potjomkinil ja Darja Vassiljevnal oli viis tütart ja üks poeg. Pärast mehe surma kolis Darja Vassiljevna kogu oma pesakonnaga Moskvasse. Grigori – Griša, nagu mina teda kutsusin – hakkas õppima Moskva ülikooli juurde kuuluvas gümnaasiumis. Ta oli sügavalt usklik ja jäi selleks kuni oma elu lõpuni. Ta oli üksteist, kui andis ennast üles sõjaväeteenistusse. Nii oli kombeks. Kuueteistkümneaastaselt registreerus ta ratsakaardiväkke – seegi oli kombeks – ja astus Moskva ülikooli. Ta armastas raamatuid, luges kõike, mida kätte sai, harrastas muusikat ja õppis nii usinalt, et pääses ülikooli kaheteistkümne parima õpilase hulka. Tol ajal oli keisrinna Jelizaveta armukeseks Ivan Ivanovitš Šuvalov, Moskva ülikooli haritud ja arukas asutaja. See Šuvalov, kes minu valitsemisaja alguses liitus ka mu kabinetiga, kutsus toona need kaksteist poissi Moskvast Sankt-Peterburgi ja esitles neid otse keisrinnale. See toimus Talvepalees ja Grigori Potjomkin ei osanud siis ette kujutadagi, et kunagi patseerib ta palee koridorides ja veel väga salajase ülesandega! Aga juba sel esimesel Sankt-Peterburgi külastusel ülendati Potjomkin kapraliks, kuigi ta polnud päevagi sõdurina teeninud. Jelizaveta Petrovna andis talle selle auastme tunnustusena teadmiste eest kreeka keeles ja teoloogias.

      Paar aastat hiljem visati see hiilgav õpilane siiski õpingute unarusse jätmise pärast Moskva ülikoolist välja ja ta sattus Sankt-Peterburgi ratsakaardiväkke. Tol ajal nägi ta iga päev Smolnõi kloostri kauneid hooneid, sest ratsakaardiväe rügemendi staap asus nende kõrval. Esimest korda kuulsin nime Potjomkin paleepöörde ajal. Nimi oli mulle tundmatu, nii nagu tol ajal teistelegi. Olin oma sõjameestega teel Peterhoffi, et ametlikult oma mehe käest võim üle võtta. Istusin juba hobuse seljas, kui märkasin, et mul puudus dragonne, mõõgarihm. Välkkiirelt ratsutas minu kõrvale üks mees, vaatasin teda vilksamisi. Ta ulatas mulle oma dragonne’i ja esitles ennast: „Nooremseersant Grigori Aleksandrovitš Potjomkin, Teie Majesteet.” Nii me kohtusime ja pärast seda ei olnud ta enam tundmatu, selle eest hoolitses ta ise. Talle hakkas õukonnas meeldima, alguses vendade Orlovide seltskonnas, siis tegi ta ka armees kiiret karjääri ja võttis osa Türgi sõjast, esialgu kindral Rumjantsevi adjutandina, peagi aga ratsaväe komandörina.

      KUI POTJOMKIN TULI TÜRGI SÕJAST TAGASI SANKT-PETERBURGI, HAKKAS TA ELAMA SAMOILOVI PALEE ÕUEMAJAS. Kutsusin teda õukonda, aga ta käitus minu suhtes hoolimatult, teeskles. Ent kohe, kui ta nägi minu tolleaegset favoriiti Vassiltšikovi, sai ta vihaseks ja neil tekkis kaklus. Leppsid ära, sest olid sunnitud. Järgnes periood, kus mul oli tegelikult kolm armukest. Muidugi Orlov, siis Vassiltšikov ja Potjomkin.

      – Seda teadsid kõik.

      – Grigori Orlov ei uskunud, et ta on maha jäetud. Too õnnetu Vassiltšikov oli kõikide vastuvõttude ajal minu kõrval, samuti СКАЧАТЬ