Karlova pruudid. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pääsemine − selle pidi ta saama. Veelgi rohkem kui Maaris ise vajas koolilapseks sirgunud Aliis oma kodu, kus ühelgi võõral sõnaõigust ei oleks. Isegi Tanelil mitte, mõtles Maaris omaette, kuid seda ei olnud tark välja öelda.

      Mees võttis Maarise ambitsioone solvava märgina sellest, nagu poleks ta perekonnapeana oma ülesannete kõrgusel ja ei jätnud järele: „Sa pole vist endale selgeks teinud, millega sul tegemist tuleb. Oled hea inimene, aga kui pead kortereid inimestest tühjendama hakkama, võid kergesti mitteoodatud sõnumitoojaks muutuda.”

      Maaris ajas endiselt oma: „Need inimesed seal on oma korteri Nõukogude riigi poolt saanud ja saavad uue asemele. Neil ongi üürniku hing. Ja kui tahavad omanikud olla, siis ostku ära. Võtku laenu. Kui osta ei taha, siis lähevad oma teed.”

      Kust ta neid sõnu küll kuulnud oli? Tanel langetas äratundva pilgu ja Maaris sai rahulikult jätkata.

      „Võib-olla rohkem sellist võimalust ei tule! Tuulevara pärast ma ei muretse üldse. Neid kortereid müües teenin mitme aasta palga ja siis pole mul su koolivendi enam vaja. Siis rajan endale oma firma ja oma kodu.“

      Sõnal „kodu“ oli palju varjundeid ja tagamaid. Mitte keegi ei olnud talle kunagi õpetanud, kuidas kõigi nendega toime tulla. Tema enda üks ja ainus aastatetagune päriskodu oli kaugelt vaadates üsna kehvake, aga siiski oli ta kulgenud lapsepõlvest täiskasvanuikka muretu teadmisega, et kõik tema ümber on igavene, jääv ja kindel. Mis sest, et vaene ja vilets, tagantjärele oli rohi rohelisem ja taevas sinisem ka tema Karlovas. Midagi samasugust igatses ta enda ellu tagasi.

      „Mis häda sul äkki omanik on olla?“ ei suutnud Tanel ikka veel maha rahuneda.

      „Omanikutunnet ei anna üürniku omaga võrreldagi! Sinu sugulased ja tuttavad on muide kõik majaomanikud.” Kuna Tanel seda veel ei olnud, kõlas Maarise viimane lause tema jaoks õelalt. Aga Maaris ei olnud õel, tema tahtis ainult oma uitmõtte õigsust tõestada ja näidata, et kui on käes aeg midagi otsustada, suudab ta seda väga edukalt ka nende mõlema eest.

      Mis oleks Maarisel saanud olla õigusjärgsete poolt või sundüürnike vastu? Inimesed olid ikka ühesugused. Tegutsema sundis vaid raha. Inimesed kaotasid sellega võrreldes tähtsuse, samas ka raha ise tundus olevat kaduv. Mis siis õige oli?

      Vastuolud tekitasid vastuolulisi tundeid, aga mitte liiga kauaks. Iha rikkaks saada keris mõttelõnga sujuvalt edasi.

      Maarise mõte liikus korraga härra Arksoni kuldsetele kätele. Vahetult enne uue sajandi algust andis tema avar valgusküllane korter silmad ette nii mõnelegi päevinäinud eramajale. Kuigi mees oli teinud vaid kosmeetilise sanitaarremondi, varjas see osavalt rohelise maja kõdunemist. Maja ülejäänud korterid olid rohkem ajahambast puretud. Ega erineva tausta ja võimalustega üürnike puhul ei saanudki oodata toimivat koostööd. Siiski oli majal ka paar palgikorda välja vahetatud ja uus värvikiht andis ahvatlevama väljanägemise kui oli naabermajadel.

      Kas oleks üldse millegi üle vaielda, kui maja eest hoolt poleks kantud? Polekski ehk midagi aastate tagant säilinud, mida Maaris müüa võiks? Poleks vaheltkasu, mis kohe-kohe Maarise omaks saamas. Ega ka raha, mis Ameerikast ilmunud pärijatele otsekui taevast sülle oli langemas.

      Õiglane pidi see kõik siiski olema, sest toimus Eesti Vabariigis kehtiva omandireformi seaduse alusel. Ja õige hõlma ei hakka ometi ju keegi?

      9

      Ilusal päikesepaistelisel maikuupäeval asutas Maaris Saugas ennast suurest säravate akendega kinnisvarabüroost lahkuma. Lühikest moekat kostüümiseelikut kohendades tõusis ta kontorilaua tagant ja seadis mapi dokumentidega mugavamalt kaenla alla. Küünitas korraks ka autovõtmete järele, kuid kaunis kevadpäev lausa kutsus jalutama. Lillad sirelid kontori kõrval pargis lõhnasid viimaste toomingaõitega võidu, kui ta kõrgete kontsade klõpsudes kesklinnast Karlova aedlinna poole kiirustas.

      Maaris oli Tartu vanast puumajade rajoonist välja kolinud ja Emajõeäärsesse Kvissentali luksusliku ridaelamu üürinud, aga kitsaid tolmuseid kõnniteid pidi tuttavas suunas kiirustades kerkisid agulis veedetud kirevad aastad jälle silmade ette.

      Rahvast tõtles kesklinna poole tööle, kooli ja turule ning sama teed pidi tagasi. Nii nagu alati. Ometi oleks maailm nagu täispöörde teinud sellest ajast, kui Maaris siit luitunud hoonetega tänavatelt minema kolis. Viimased siinkandis veedetud aastad ei väärinud kohe kindlasti enam meenutamist, aga varasemale ajale ja eriti lapsepõlvele vaatas Maaris alati igatseva heldimusega tagasi.

      Aleksandri tänava vanade viltuste majadeni jõudes meenusid Maarisele uudishimulikud koduperenaised, kes siin vanal ajal alumiste korruste akendel möödakäijaid passisid, ristpistemustrilised diivanipadjad kogukate kõhtude alla toeks seatud. Nende klatši eest ei olnud keegi kaitstud. Maaris oleks praegu aga lausa tahtnud neist mööda jalutada, pikki jalgu graatsilisteks sammudeks seada ja läikivaid hoolitsetud juukseid tuules lehvida lasta. Naudinguuhkust tunda, isegi kui ahistavad pilgud teda häbitult saatma ununeksid. Need ajad, mil ta iseenda valedest valikutest määrituna mööda Karlova nurgataguseid hiilis ja teadjamooride halvustavaid pilke vältis, olid õnneks igaveseks möödas.

      Kiired autod keerutasid üles tänavatolmu, viltuvajunud vanu aknaid avati siin selle tõttu nüüd harva ja ilmselt polnud neidsamu uudishimulikke patjadel rinnutavaid naisigi enam kõiki elavate kirjas. Neid uusi, kiirustajaid uueks saanud tänavatel, Maaris ei tundnud ja see oli hea.

      Paar tänavavahet Aleksandri tänavast edasi oli seisnud väike viltuvajunud kodumaja ja imelikul kombel mäletas Maaris sellele alati päikest paistmas. Võib-olla ka sellepärast, et kohmakaskõrgeid uusehitisi polnud siis veel siin valgust varjamas ega varje heitmas. Kiviseid kõrghooneid kerkis küll Annelinna, aga vana armas Karlova elas tema lapsepõlves endiselt rahulikku aedlinnaelu väärika roheluse ja peenramaade süleluses.

      Nagu iga täiskasvanu, mäletas ka Maaris iseenese suurekskasvamist kui paratamatut päriseluks valmistumist. Kõik algab siis, kui see kätte jõuab, kinnitas ta endale igal hommikul. Päriselt elamine oli midagi muud kui tema agulielu. Pärisellu kuulusid siidisukad ja kõrged kontsad, mis Karlova tolmustel ja poristel tänavatel naeruväärsed tundusid.

      Alles nüüd, kolmekümnesena, tundis Maaris, et elu on ennast talle lõplikult kätte andnud.

      Tuttavad tänavakivid kandsid noore naise aastate taha ja äratasid meeliahistava abitusegi ellu. End aja jooksul väiksesse majja ära mahutanud mitme põlvkonna naiste seas leidus igaks elujuhtumiks keegi, kes Maarise lapseelus kõik olulise ära otsustas. Isegi liiga palju oli neid, kes teadsid paremini, mida uskuda, teha või tunda. Maarise õlule pandi oma luhtunud soovid ja unistused. Kui midagi ei meeldinud, sakutati ka tukast.

      Ometi oli vanas Karlovas veedetud aeg olnud turvaline, hell voolamine. Vabaduseta, kuid muretu suurekssaamine, mil valikud hea ja kurja vahel jäid teiste kanda ja mängumaa piirid määrati Emajõe luhaga. Salajas igatses Maaris seda luksust sageli taga.

      Hommikuti kogunesid lapsed kellegi õues ja liikusid kambakesi edasi. Mõnda hoovi, kus oli kuri koer või imelikud inimesed, mindi harva. Naabermaja Arksoni õues ei käidud kunagi. Noore Arksoni kohta liikusid õudusjutud. Kardeti, et kui ta vanglast ootamatult koju peaks tulema, võib ta jälle midagi hirmsat teha. Kedagi paljaks varastada või veriseks peksta või ära võrgutada…

      Paljud asjad olid neile keelatud. Vanemad maalisid Emajõegi sõnades koledaks ja ohtlikuks paigaks, kuid tegelikult oli selle kallastel põnev uidata, maailm tundus luhalt uudistades palju avaram. Karlova lapsed hullasid veega täitunud kraavide pervedel, püüdsid ujureid ja konnakulleseid, noppisid lilli ja punusid varajastest paiseleheõitest pärgi. Kuni päris kevad veel käes ei olnud, oli tore mõelda, et need on ehtsad võililled.

СКАЧАТЬ