Karlova pruudid. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei teadnud ta siis veel midagi naise viljakandva vanuse piiridest, kuid alles eelmisel kuul oli ema talle öelnud, et on äsja neljakümne viieseks saanud… Vale valede seas.

      Isegi seda numbrit ei julgenud Maaris teistele lastele öelda. Kõige vanem ema oli nende klassi Elinal, kolmkümmend kaks.

      „Nii vana ema on sul…“ venitas pinginaaber põlgliku näoga, kui nägi Johannat üle kooliõue lastevanemate koosolekule tulemas.

      Maaris punastas. Ei teadnud, miks, aga häbi tahtis teda enda alla matta.

      „Ah, see on mu vanaema,“ heitis ta palli muretu naeratusega tagasi.

      Ebaselgus tema sees valetas nagu kulda, see tundus kindlam kui tõde, millest ta midagi ei taibanud. Oli neil kõigil vaja niimoodi seljataga susserdada? Et nad seda tegid, oli enam kui kindel. Vale paistis välja nende nägudest, kõlas häälteski.

      Kuidas Maaris siis Karlova linnaossa sattus, kui ta nende laps ei olnud? Sellesse vanasse kollasesse puumajja, mille ta lõpuks silmagi pilgutamata põlema süütas. Kõige eest, mis nad talle tegid. Või tegemata jätsid.

      Siin oligi piir. Siit edasi ei saanud ta kellelegi midagi rääkida. Siit algasid saladused.

      5

      „Kuule, Sherlock Holmes. Tegele nüüd oma asjadega. Olen siin, sinu ees. Küsi, mis sul vaja on küsida ja palun luba mul minna. Kõik.“

      „Ja muud ei midagi?“

      „Sa oled uurija ja mina kahtlusalune, mida muud?“

      „Sa ei ole kahtlusalune, tegelikult oled sa mu vana sõber ja oluline tunnistaja. Ma üritan siin selgeks saada, kellega Arkson viimati suhtles − kui sa veel aru ei ole saanud.“

      „Aga palun. Mina olin üks neist, võid sellele teadmisele kindlalt toetuda.“ Maaris tundis taas trotsi tõusvat.

      „Seda ma tean, Maaris. Esitan sulle veel vaid mõne küsimuse. Nõus?“

      Naine noogutas sunnitult ja Leho keeras end tema poole. Naeratus tema näol oli endiselt ebaprofessionaalselt sõbralik. Tundus, et sellel mehel olid tõesti raudsed närvid.

      „Millal sa viimati Alot nägid?“ küsis ta rahulikult.

      See veel puudus. Alo… Eric… Tõnis… Leho, mis sul viga on? Uurija Arbimets, sa lähed oma jutuga metsa. Kui sa nüüd korraks mu eluloo kujundamise lõpetaksid ja selle asemel olulisi küsimusi esitaksid, saaksin ka vestlusest osa võtta.

      Kuuldavalt ütles Maaris: „Alot? Kuus aastat tagasi. Sülve matusel.“

      „Sülve oli tema õde?“

      „Jah. Ta elas hooldekodus. Vastupidiselt Alole oli ta suhteliselt armas inimene, kuigi vaimse puudega. Iseseisvalt ta hakkama ei saanud, aga omasuguste hulgas Võisikul läks tal päris kenasti.“

      „Millest te Aloga sel kohtumisel rääkisite?“

      „Me ei räägi kunagi. Me ei rääkinud isegi abielus olles millestki olulisest.“

      „Isegi tütrest mitte?“

      „Isegi tütrest mitte. Me tegelesime kumbki oma asjadega, tütar jäi täielikult minu hooleks.“

      Leho vaikis ja kirjutas arvutis lause lõpuni, enne kui esitas uue küsimuse.

      „Millega Alo tollel ajal tegeles?“

      „Ma mäletan, et ta oli just Venemaalt tulnud, ärimees nagu ta oli.“ Sõna „ärimees” ütles Maaris erilise pilkava rõhuga.

      „Moosivaras,“ torkas Leho lõbusalt vahele.

      „No kui ta midagi varastaski, siis ma küll ei arva, et see just moos oli. Tema kamp hangeldas narkootikumidega, metalliga… Töötanud pole ta ju kunagi, aga rahast puudus ei olnud.”

      Naisele meenus midagi, mis tundus oluline välja öelda: „Ühel hetkel hakkas Alo imelikke žeste tegema − ostis õele hauakivi, maksis vana Arksoni elektriarved… Kunagi varem pole ta kellegi peale midagi kulutanud.“

      „Isegi tütre peale mitte?” Leho tõstis silmad arvutiekraanilt.

      „Isegi mitte talle.” Maaris kannatas uuriva pilgu välja.

      „Mis Alost pärast seda sai, kas sa tead?“ jätkas Leho.

      „Ei oska öelda. Me pole enam kohtunud. Arvatavasti läks Moskva kanti tagasi, tal oli seal paar firmat, vist ka elukaaslane. Ega sa ometi ei arva, et ta kuus aastat siin mingi puu taga passis, et oma isa ära tappa?“

      „Miks mitte. Arkson oli temal samamoodi jalus nagu sinulgi.“

      „Mismoodi?“

      „Mismoodi temal või mismoodi sinul? Peaksin nüüd professionaalina vastama, et küsimusi esitan siin mina, aga ma luban, et sa saad seda hiljem teha. Kas sa Alo Arksoni Eestis asuvatest firmadest tead midagi?“

      „Ei. Ma küll ei tea, et tal oleks Eestis mingeid firmasid olnud. Minu meelest oli kõik, millega ta tegeles, ebaseaduslik või niisama praht. Tahad öelda, et mitte?“

      Leho jäi vastuse võlgu, küsis hoopis järjekordse küsimuse.

      „Miks sa Kevade tänava maja Säästuvara laenukontorile kinkisid?“

      „Laenulepingu tagatiseks.“ Maaris tundis, et hakkab väsima. Kas neile küsimustele ei tulegi lõppu?

      „Miks pandilepingut ei tehtud?“

      „Nad ei tahtnud pandilepingu alusel nii suurt summat anda, nagu mul vaja oli. Kinkelepinguga laenud olid sellel ajal kombeks. Laenu tagastamisega kaasnes kinkelepingu tühistamine, selline klausel kuulus tehingu juurde.“

      „Milleks sul suurt summat raha vaja läks?“

      „Tahtsin maja Eric Sommerfieldilt ära osta, et kallimalt edasi müüa.“ Maaris ohkas.

      „Eric Sommerfieldi? Räägi mulle temast. Mida sa tead?“

      „Roheline maja kuulus kunagi tema esivanematele, ta sai tagastamise käigus selle omanikuks. Meie firmal oli volitus selle müügiks ja ma pidasin ostu heaks võimaluseks.“

      „Ostsid siis?“

      „Ostsin.“

      „Müüsid edasi?“

      „Ei. Arksoniga koos ju ei ostetud. Terve linn teadis, kuidas ta seal majas üksinda elas. Millist tigedust temast õhkus! Ta oleks kõigi ostjate elu põrguks teinud. Korterit üle vaadata ei lasknud, ust ei avanud… lõhkus seal nagu üksijäetud kuri hunt…“

      Oli tal nüüd vaja midagi sellist öelda? Kahtlust kõrvale juhtida sellised killud küll ei aita, vastupidi. Õnneks teadis Leho täpselt, millest Maaris räägib.

      „Ma olen natuke eeltööd teinud. Säästuvara tegevus pakkus politseile ammu huvi ja sinu nimega seoses tekkis siin juba varem küsimusi, aga need pole olnud pakilised.”

      Maaris vaatas teda imestunult. Mida ta veel teab?

СКАЧАТЬ