Karlova pruudid. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kinkeleping tühistatakse, nagu sa loodad, on sinu maja all kellegi teise maa. Oleksid oma varast sama hästi kui ilma, sest sellisel kujul sa seda müüa ei saa ja omada maja kellegi teise maa peal? Kuidagi untsu on sul see äriplaan läinud.“

      Tuhat mõtet jooksis Maarise peast läbi. „Kuidas see võimalik on?” suutis ta ainult pomiseda.

      „Kavalusega on kõik võimalik. Keegi on vajalikku infot sinu eest varjanud ja ma kaldun arvama, et sugugi mitte kogemata. Isegi mitte meelega, vaid heameelega.“

      „Mis mõttega ma seda võlga siis üldse maksin?“

      „Mina ka imestan. Kui sa neid meeletuid intresse Säästuvara arvele kandsid ja kui asjad hakkasid halvasti minema, kas sa ei tulnud kordagi mõttele, et palud neid vähendada või kiirendad kuidagi oma plaane?“

      „Ma lootsin kinnisvara hinnatõusule.“

      „Hinnad langevad juba ammu. Kas sa muide üldse tead, kes Säästuvara omanikud on?“

      „Ei tea. Pole pidanud vajalikuks uurida, kasutasin ainult nende teenust. Mind ei huvita ka, kes on selle restorani omanik, kus ma söömas käin. Pealegi ajaks see mind hulluks, kui teaksin, kes minu arvel rikastuvad.“

      „Nii mõtlematu sinust. Sulle oleks kasuks tulnud, kui oleksid tagamaid teadnud. Väga absurdne tehing, muide.“

      „Kuule, kas sa seda tahadki mulle tõestada või uurid tegelikult ka, kuidas Arkson suri?“

      Maarisel olid pisarad kurgus, nii sügaval urgitses Leho tema lahtistes haavades, arvates ise, et tal on täielik õigus seda teha.

      „Ma tahan asju omavahel kokku viia. Siin on mingeid kummalisi seoseid, mis omavahel üldse ei klapi. Kuidas see kõik alguse sai? Kas sa oskad asju niimoodi lahti seletada, et ma aru saaksin?“

      „Pole kindel. Esiteks ma pole kaua kellegagi avameelne olnud. Ausalt. Teiseks on mul tehingu algus ammu meelest läinud ja ma olen ennast põhjalikult sisse mässinud. Võid ju proovida küsida, kui oskad.“

      Vaid korraks turgatas talle pähe, et kas Leho ikka on usaldusväärne? Aga pääsu niikuinii ei olnud. Erinevad segapuntrad oli vaja lahti harutada, see kuulus uurija töökohustuste hulka. Avameelne lahtirääkimine oli kindlasti parem variant kui veidrate kokkusattumiste eest mõrvasüüdistuse saamine.

      Leho oli justkui milleski selgusele jõudnud ja kiirustas otsi kokku tõmbama. „Hästi. Tead, mulle oleks suur rõõm sinuga lähemalt tutvuda. Aga teeme seda mujal, kui võib? Kui palju sul aega on? Tööpäev hakkab varsti lõppema. Räägime ametlikud asjad enam-vähem selgeks ja kui sulle sobib, lähme istume mõnes ilusas kohvikus? Täna või mõni teine päev?“

      Jah, härra uurija. See tähendaks pingelangust. Miks mitte? Pärast lahkumisavalduse andmist ei olnud Maarisel niikuinii enam kusagile kiiret.

      6

      Uues Eesti Vabariigis valitses kahekümnenda sajandi lõpuaastatel kindel seisukoht, et kes korterit üürib, on loll. Maksad ja maksad, omanik peab peenikest naeru ja elamispinda päriseks endale ikka kunagi ei saa.

      „Maksad nagu surnud hobust,“ öeldi selle kohta üsna üksmeelselt ja püüti üürniku seisusest võimalikult kiiresti omanikuks tõusta.

      Rahapuudus oli ainus, mis mõttelennule piirid seadis. Raha olemasolu korral oli aga võimalik suuri asju ette võtta. Osta ja investeerida. Enam ei ole Vene aeg, kinnitas Maaris endale, kui adus vana maailma põhitõdesid kolinal kokku kukkumas. Vabadus oli toonud kapitalismi, kapitalism kinnisvarabuumi, mis oli noorte ja tugevate mängumaa. Selliste, nagu tema ise ja ta töökaaslased. Vanast majast miljoni väljapigistamine oli nagu käega katsuda ja siis ei oleks kaugel ka omaenese unistuse täitumine.

      „Mis plaanid on siis, et sa niimoodi hõiskad?” hakkas tõrjutusevimmas Tanelgi huvi tundma, kui oli ideedest pulbitseva Maarise vaimustuspuhangud õhtu hakul ära kuulanud. Kui ta päeval helistas ja küsis, kuhu teine sööma tahaks minna, oli Maaris vastusest kõrvale hiilinud. See oli ebaharilik ja kummaline. Maaris töötas palju, kuid lõunatunnid olid ühiste aegade algusest peale vaid nende kahe päralt olnud, pikaldased ja tundeküllased.

      Lihtne oleks olnud koos kohvikusse jalutada nagu tavaliselt või linnast välja kevadisele piknikule sõita, aga uued plaanid segasid elukaaslasega avameelne olemast. Maaris ei tahtnud enne midagi rääkida, kui suur vaheltkasu kindel ja kõik üle vaadatud.

      „Mul on vaja ühe inimese juures ära käia.“

      „Mis inimese? Lõuna ajal?“

      „Vana mees, sundüürnik…“ seletas Maaris vabandavalt, aga ta häälest oli kuulda, kuidas Taneli küsimused teda häirivad.

      „Miks sul selle käimisega nii kiire on? Võtame kasvõi Kaubahalli kohvikus mõne sooja võileiva ja pärast saaks ehk isegi kodust läbi sõita, tunnikese pikutada?”

      Õigustustest hoolimata tundis mees ennast hüljatuna. Ja kui vastust ei tulnud, küsis ta naljaga pooleks: „Või oled jälle vanainimeste peale üle läinud?”

      Kõne all olev vanahärra oli küll juba eas, mis kuidagi armukadeduseks põhjust ei pidanuks andma, aga võimalust Maarise kunagiste ebaõnnestunud suhete kallal nokkida ei jätnud Tanel kunagi kasutamata. Luhtunud abielu endast tunduvalt vanema Aloga oli üks paljudest Maarise elus tehtud vigadest ja hetk, mil õhus juba eelnevalt pisut elektrit särises, sobis pisikeseks pilkeks imehästi.

      „Selle tarkuse oleksid võinud küll endale jätta,“ nähvas Maaris, aga oli mõtetega mujal juba enne, kui mees vabandamisega algust jõudis teha.

      Pärast Tuulevarast lahkumist tegeles mees omaenda ehitusfirma asutamisega ja see meeldiv asjaolu haakus suurepäraselt Maarise uute kavalate plaanidega. Kui peaks tekkima vajadus maja juures midagi parema müügihinna huvides muuta või ümber ehitada, siis oleks spetsialist ju otse omaenese valgelt nahkdiivanilt võtta.

      „Ma ostan selle ameeriklase maja ise ära!“ Maaris ei saanud isegi aru, kuidas lõpuni mõtlemata mõttevälgatus ta huulilt libises.

      „Ostad? Vana rohelise maja? Mille eest? Aga… milleks?“

      Tundes Maarist ja teades, kui auahnelt ja kiiresti ta kinnisvarafirma käskjalast firma edukaimaks maakleriks oli kerkinud, ei kahelnud mees, et naisel oma plaaniga tõsi taga on. Aga mille üle siin rõõmustada?

      Ainuüksi mõte sellest, et nad peaksid mingit poolpehkinud puulobudikku korrastama hakkama, ei meeldinud talle sugugi. See tundus nagu kutsika võtmine. Vastuta, ravi, investeeri oma kannatust ja raha… ja oh kui palju aega läheb, enne kui asjast asja saab. Tema firma näiteks hakkab ehitama ainult uusi maju ja koju võtab ta ka ainult väljaõpetatud koera. Võimaluse korral vahetaks ka naise sõnakuulelikuma vastu ümber − ja seda kõike ta Maarisele ütleski.

      Maaris oli hoos ega kuulanudki, tahtis hoopis ise rääkida. „Et tõelist tulu saada, tuleb see firma käest välja osta ja siis rahaks teha. Miks peaks keegi teine minu teenitud kasumi endale saama? Meil on ju ka vaja endale mingi elamispind muretseda. Kaua me üürikorteris elame?”

      Tanel vaatas teda pika pilguga. „Kes sealt jõe äärest midagi ostab? Maha tuleks tegelikult lammutada see vammi täis barakkide väli.”

      „Ostetakse! Tanel, sealt just ostetaksegi! Karlova on hea roheline rajoon ja vanadel majadel on oma väärtus. Seda, mille nimel inimesed neid taastavad, nimetatakse nostalgiaks.“

СКАЧАТЬ