Kliimapettus. James Delingpole

Чтение книги онлайн.

      East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskus, kust need ekirjad lekitati, on ilmselt ainus ja kõige olulisem kliimauuringutega tegelev asutus maailmas. Kirjadega seotud teadlased on tähtsaimad teadlased, kes informeerivad IPCC-d. Nemad isiklikult on vastutavad mitme vägagi alarmeeriva ennustuse eest IPCC neljas hindamisaruandes, samuti on nende valduses teaduslikud andmed, mille põhjal need ennustused tehti. Kui võtta nii, et IPCC aruanded peaksid esindama – kasutades Barack Obama väljendit – inimtekkelist globaalset soojenemist puudutava teadusliku mõtlemise kullastandardit, siis tunduvad Climategate’i teadlased vägagi omapäraste tegelastena.

      Ja just sellepärast saigi Cliamtegate’ist niivõrd pöördelise tähtsusega skandaal. Teaduslikult väljendudes võiks seda võrrelda politsei tegevusega, kes lihtsa vihje peale komistab korraga Fu Manchu, Rappija Jacki, Bostoni kägistaja ja Charles Mansoni otsa, kes kõik on kogunenud ühe laua äärde kokku, juures täielikud süütõendid, ja kes kõik räägivad oma toimepandud ning plaanitavatest kuritegudest. Siiani oli puudu veel vaid suitsev püstol…

      E-kirjades jäävad silma kahe juhtiva kliimateadlase nimed, ühe ameeriklase ja ühe inglase: Michael Mann ja Phil Jones. Professor Phil Jones ei olnud enne Climategate’i väljaspool oma teadusringkonda kuigi tuntud; ta oli (ja on) East Anglia Ülikooli Kliimauuringute Keskuse juht. Professor Michael Mann Pennsylvania Osariigi Ülikoolist oli juba varem legend, seda tänu imelisele, erilisele, dramaatilisele ja ülemaailmset tunnustust leidnud hokikepi-graafiku leiutamisele.

      Peale nende kahe juhtfiguuri on selle draama sitketeks tegelasteks veel Keith Briffa, uurija, kes on tegelnud süvitsi ka mõningate peagi ülimalt vastuoluliseks muutunud puuringide andmetega; professor Tom Wigley, üks Al Gore’i teadusnõunikest; ja Ben Santer, noor tuulepea juba tõestatud rajarekordiga, kes viis inimtekkelise globaalse soojenemise hirmu kaugemale, kui paljud teised vastutustundlikud teadlased oleksid sündsaks pidanud.

      Kahjuks ei tule kirjades ette Al Gore’i, samuti mitte IPCC juhi Rajendra Pachauri nime ja James Hanseni nimi esineb vaid põgusalt. Kuid kui need erandid välja arvata, oleks raske leida inimtekkelise globaalse soojenemise tööstuse südamest esinduslikumat teadlaste valikut. Seda seepärast, et tegemist on omavahel tihedalt seotud inimestega, kellele sobib suurpäraselt ühise süsteemi mängimine selleks, et aidata üksteisel ronida üles mööda kliimateadlaste hierarhia õlist posti.

      Selline käsi peseb kätt lähenemine tuleb kõige paremini välja kahe peategelase vahelisest kirjavahetusest, mis sai alguse 4. detsembril 2007.37 Mann pakub välja, et esitab Jonesi kandidatuuri mõnele Ameerika Geofüüsika Ühingu (American Geophysical Union, AGU) auhinnale ja küsib, millist auhinda Jonesile saada meeldiks. Jones vastab talle, saabki selle auhinna ja seepeale soovib Mann saada vastuteenet.

      Mann Jonesile 4. detsembril 2007: „Muuseas, tahaksin sind endiselt esitada mõnele AGU auhinnale ja mulle on vihjatud, et Ewingi medal ei oleks see päris õige. Anna mulle teada, kas oleks äkki mõni konkreetne variant, mida võiksin sinu heaks uurida…” Jones Mannile, sama kuupäev: „Mis puutub AGUsse – mõni Fellowship’i oma sobiks kenasti.”

      Mann Jonesile, sama kuupäev: „Ma uurin kohe AGU Fellowship’i auhindade olukorda.”

      Mann Jones’ile 2. juunil 2008: „Tere Phil! Kõik laabub kenasti. Ma olen saanud viis äärmiselt positiivset soovituskirja, et toetada sinu kandidatuuri AGU Fellowship’i nomineerimiseks (saladuskatte all: Ben Santer, Tom Karl, Jean Jouzel ja Lonnie Thompson on kõik oma nõusoleku andnud, praegu ootan vastust veel paarilt inimeselt, kokku peab olema maksimaalselt kuus soovituskirja, pluss minu kui kandidaadi esitaja kiri).”

      Ja 2009. aasta jaanuaris saabki Jones suurepärase uudise, et – üllatus-üllatus! – talle on antud AGU Fellowship’i auhind. Neli kuud hiljem on Manni meelest möödunud piisavalt pikk aeg, et ta võiks Jonesilt nii muuseas üht-teist küsida.38

      Mann Jones’ile 16. mail 2009: „Hoopis teisel teemal. Mõtlesin, et kas sina ei saaks, näiteks koos mõne teisega, mind nüüd sel aastal vastutasuks kandidaadiks esitada ;). Ma uurisin natuke AGU praegust Fellowship’i nimekirja ja paistab, et sellesse on pääsenud päris paljud (näiteks Kurt Cuffey, Amy Clement ja mitmed teised), kes ei ole karjääriredelil sugugi nii kõrgel kui mina, seega arvan, et oleksin üsna tugev kandidaat. Loomulikult ei soovi ma sulle kuidagi survet avaldada, kuid kui arvad, et oleksid nõus organiseerima, oleksin muidugi väga tänulik. Ehk õnnestuks sul veenda Ray’d või Malcolmi asja ajama? Tähtaeg on sel aastal ilmselt jälle 1. juuli.”

      See kõik on muidugi äärmiselt põnev, kuid niimoodi liialdades mängivad nad vaenlasele trumbid kätte. Pealegi, nagu on näidanud nende edasine kaitsetaktika (vaata tsitaate eespool), soovivad Climategate’i teadlased kõige enam, et neid peetaks täiesti normaalseteks, toredateks tüüpideks; nagu enamikele meist, meeldib ka neile pisut sarkastiliselt aasida, vahel pisut riskida ja nad on oma sõbra abistamiseks valmis rikkuma reegleid. Nende ainus tõeline kuritegu oli väike eksimus, mis lekkis avalikkuse ette e-kirjade kaudu, mis oleksid pidanud jääma erakirjadeks.

      Ei ole mingi kokkusattumus, et paanikatekitajad viitavad Climategate’ist rääkides „häkitud” või „varastatud” e-kirjadele, mitte „lekitatud” kirjadele. Selline sõnakasutus vihjab sellele, et paljastatud teadlased ei ole mitte niivõrd kuriteo kordasaatjad kui kuriteo ohvrid. Sel samal põhjusel ei ole mõtet lähtuda sellistest e-kirjadest nagu näiteks see, kus Phil Jones tunneb õelat kahjurõõmu skeptikust John L. Daly ootamatu surma üle („Kummalisel kombel on see hea uudis!”).39 Või nagu näiteks kiri 9. oktoobrist 2009, kus Ben Santer kirjutab Phil Jones’ile ühe tuntud skeptiku kohta:40

      „Phil, mul on tõesti kahju, et pead kogu selle kraami läbi töötama. Järgmine kord kui ma näen Pat Michaelsit mõnel teaduskoosolekul, hakkavad mul ilmselt rusikad sügelema. Kohe väga.”

      Neid lõike on lõbus tsiteerida, sellepärast ma olen seda ka teinud. Kuid ärgem loogem endale illusiooni, et neil on mingitki seost Climategate’i poolt paljastatud skandaali tõeliste tagamaadega, mis on peamiselt seotud privilegeeritud ja ülimalt mõjuvõimsate teadlaste teadusprotsessi korrumpeerumisega. Tegemist on teadlastega, kelle palga ja rahastamise maksame kinni meie ning kelle tegevus võib väga tõsiselt ja kahjulikult mõjutada meie kõikide elusid.

      Climategate ongi sõna otseses mõttes nn teadusliku meetodi süstemaatiline ärakasutamine. Loomulikult on Climategate’i väljavabandajad, nagu näiteks Steve Easterbrook, näinud palju vaeva meie rajalt kõrvale juhtimisega. Nad väidavad, et teadus on nii elitaarne ja tavapärasest elust nii kauge valdkond, et lihtsurelikud ei või mitte kuidagi mõista seda peent, müstilist valitute maailma eelretsenseeritavate artiklite ja imetabaste arvutimudelitega. „Ärge vaevake oma väikesi kauneid peakesi niivõrd keeruliste asjadega,” kõlab nende sõnum. „See kõik võib näida pisut kahtlane, kuid see on nii ainult seepärast, et te ei mõista, mismoodi teadus toimib.”

      Tegemist on täieliku jamaga. Teadlaste kogukonnas on aastaid rakendatud üldaktsepteeritud käitumisnorme, mis tuginevad äärmiselt lihtsatele ja ka võhikule arusaadavatele põhimõtetele. Siia hulka kuuluvad ka jäikus (järgitakse seda, mida katsete tulemused näitavad, mitte seda, mida teadlane tahaks, et need näitaksid); avatus (oma uurimustulemuste jagamine teiste teadlastega, et ka teised saaksid neile hinnangu anda ning neist tulemustest edaspidi lähtuda) ning ausus (tõe rääkimine, mitte asjade välja mõtlemine ja piinlike e-kirjade või andmete hävitamine ja sedasorti asjad). Teadusliku meetodi keskmes on selline asi nagu eelretsenseerimine. See on etalon, mille järgi otsustatakse uute teadusuuringute üle. Kui teadlased suhtuvad konkreetsesse uurimusse tõsiselt, siis saab selleteemaline artikkel ilmumiseks СКАЧАТЬ