Kliimapettus. James Delingpole

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peagi kurikuulsaks muutuva Mike’i looduse triki ja „peida kahanemist” e-kirjad. „Püha müristus, kas see ei ole siin mitte tegemist suitseva püssiga [sic!]?” kirjutab veel üks. „Suitseva püssiga? Minu meelest ikka rohkem nagu lõõskava relvalaoga!” kõlab vastuseks.

      Veel mõned kommentaarid. Keegi küsib üsna meelitavalt:

      „Kujutlege, mida Delingpole sellega teha saab.”

      Ei ole vaja enam ette kujutada. Delingpole teeb põnevusest püksid täis. Samas on ta ka pisut murelik. Kui peaks tulema välja, et kogu see värk on narritemp, kas ei ole sellel siis õiguslikke tagajärgi – nagu näiteks laimamisel? (Briti seadused on laimamise osas palju karmimad kui USA seadused.) Teisest küljest on aga tegemist looga, mida tuleb kibekiiresti levitada. Blogimine on veelgi ajatundlikum kui trükiajakirjandus. Ja päris kindlasti ei oleks kuigi hea mõte lasta ettevõtte juristil sinu lugu mitu tundi uurida, samal ajal kui konkurendid sinust ette jõuavad. Kui jääd teiseks, ei viita Drudge enam sinule.

      Lõpuks otsustasin, nagu te võisite lugeda minu blogi väljavõtetest eespool (ja mis on ära toodud ülima täpsusega, isegi vead on parandamata), kasutada klassikalist ajakirjaniku trikki. Ma jätsin välja kõik nimed, et keegi ei saaks väita, nagu oleks kedagi isiklikult laimatud, ma kasutasin mitmeid kordi sõna „väidetavalt”, ilmestades seda mõninga taustainformatsiooniga, arvamustega teistest allikatest ja isiklike vaadetega. Et voila. Laadisin üles – ehkki ma siis seda veel ei teadnud – oma karjääri kõige suurema ja tähtsama loo.

      Ehkki ma olin esimene ajakirjanik, kes „Climategate’i” nimetusega välja tuli, tuleb siiski tagasihoidlikult tunnistada, et ma ei olnud esimene isik. See au jääb ühele Bulldusti-nimelisele kommenteerijale WUWT-is, kes kirjutas: „Hmm millalgi nimetati seda ClimateGate’iks”. Mul ei olnud vaja teha muud, kui haarata tema visatud pall ja pista jooksu. Tagantjärele tundub Mark Steyn’i „Warmergate” tunduvalt parem, aga kahjuks jäi see liiga hiljaks ega tõmmanud endale enam piisavalt vajalikku tähelepanu. Seda seepärast, et juba paari tunni jooksul korjas mu loo üles Matt Drudge. Ja kui lugu jõuab Drudge’ini, siis ei peata seda enam miski. Climategate hakkas viirusena levima.

      Viiruseks muutumine on midagi sellist, millest iga blogikirjutaja unistab. See oli juhtunud mõni kuu varem Daniel Hannaniga, ühe teise Telegraphi blogijaga.30

      Kui te juhuslikult ei kuulu nende enam kui kahe miljoni inimese hulka, kes on näinud YouTube’i videot aastast 2009, kus Hannan hekseldab Euroopa Parlamendi ees peaminister Gordon Browni, siis olgu teadmiseks, et Daniel Hannan oli sagedane külaline Foxi telekanali uudistes Obama-Care’i debati ajal, kus ta selgitas, kui ohtlik on selline valitsuse juhitud tervishoiu süsteem nagu on Inglismaal. Ja siis juhtus minuga samasugune asi.

      Minu blogi külastuste arv muudkui kasvas ja mõne päeva jooksul oli mul juba 1,5 miljonit külastajat – seda on ilmselt rohkem kui kogu minu karjääri jooksul kirjutatud blogisisestuste ja trükiartiklite lugejate arv kokku. Climategate oli vahepeal jõudnud üleilmsesse sõnavarasse. Nädala lõpuks oli seda guugeldatud 30 miljonit korda ja seega oli tegemist nädala uudistest kõige populaarsema otsingusõnaga.

      Kuulates mõnede inimeste juttu, jääb mulje nagu ei omaks Climategate mingit tähtsust. Vaid mõni päev pärast loo avalikustamist kommenteeris Elizabeth May,31 Kanada roheliste partei juht, seda nii:

      „Kuidas küll julgeb maailma ajakirjandus langeda ignorantidest propagandistide seatud lõksu kõiki [e-kirju] lugemata?”

      Professor Myles Allen Oxfordi Ülikoolist:32

      „Võtke näiteks see nn trikk, kus instrumentaalsete vaatluste ja puuringide andmed on kombineeritud ühte graafikusse viimaste kümnendite temperatuuride „kahanemise peitmiseks” ja mida on nimetatud puuringide andmete naiivseks tõlgendamiseks. Korrates seda fraasi näitena sellest, kuidas „teadlased manipuleerivad andmetega”, teavad ajakirjanikud suurepäraselt, et kõne all olev kahanemine toetub puuringide kaudsetele andmetele, mida on kirjanduses juba aastaid dokumenteeritud ja et „trikk” ei tähenda „pettust”.”

      Professor Kerry Emanuel Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist:33

      „Meil on siin tegemist tuhandete e-kirjadega, mis kõik viitavad teadlaste raskele tööle ja sellele, kuidas nad püüavad saada aru tõenditest, millega nad silmitsi seisavad. Nende hulgas võib leida mõne üksiku kirja, mõne üksiku rea, milles avaldub mõne üksiku teadlase inimlik eksimus… Teaduse seisukohalt ei tähenda see midagi.”

      Tõsine RealClimate’i tegelane Steve Easterbrook:34

      „Kui kõrvaltvaatajale ehk tundub, nagu oleks tegemist mingi teadlaste seltskonnaga, kes püüab õõnestada teadusliku tõe kullastandardit, siis tegelikult on tegu teadlastega, kes ergutavad üksteist tegema paremat tööd, ja me kõik teame, et see on keeruline ning lärmakas protsess.”

      Fred Pearce,35 keskkonnaalaste teemadega tegelev Briti ajakirjanik, kirjutab The Guardianis:

      „Paljud skeptikute poolt laialdaselt levitatud väited e-kirjades leiduva kohta on silmnähtavalt alusetud. Ei ole olemas mingit vandenõu temperatuuride langemise varjamiseks. Ega ka selle kohta, et viited soojenemise puudumisele andmetes on pilajutt; ammugi ei ole toimunud mingeid katseid andmete muutmiseks.”

      Pearce jätkab teemaga oma artiklis „How the ’Climategate’ scandal is bogus and based on climate skeptics’ lies”36 („Kuidas Climategate’i skandaal on võlts ja põhineb vaid skeptikute valedel”), alapealkirjaga „E-kirjade väljavõtetel põhinevad väited on selgelt valed – puuduvad igasugused ilmsed tõendid varjatud andmetega manipuleerimise kohta”:

      „Sisuliselt kõik meedias toimuv, aga ka poliitiline diskussioon kliimamuutusi puudutavate häkitud e-kirjade üle, põhineb vaid üksikutel lõikudel, mida professionaalsed skeptikud on avaldanud oma blogides. Enamjaolt on need kontekstist välja rebitud ja niimoodi väänatud, et nende tähendus on võrreldes algsega täielikult muutunud… Kui need ajakirjanikud oleksid lugenud mainitud lõikudest kasvõi natukenegi rohkem, oleksid nad mõistnud, et suuremalt jaolt on neile ette söödetud valesid.”

      Teiste sõnadega: „Liigume edasi, siin ei ole enam midagi vaadata.”

      Teemegi siis nii, eks. Võtame sõnast soojenemise pooldajaid ja nende kaasakaagutajaid peavoolu meedias. Lõppude lõpuks ei ole paljudel meist isegi mitte doktorikraadi. Kust peaksimegi meie teadma, et kui teadlane kasutab sõna „trikk”, siis ei mõtle ta selle all tegelikult „pettust”, vaid hoopis, et see on „üldtunnustatud praktika, mida kasutab ülemaailmne teadlaste kogukond, et, hmm, täiendada olemasolevaid andmeid ja muuta need – kuidas nüüd öeldagi – veelgi laitmatumalt täpsemaks kui need olid enne”?

      Või kui teadlane ütleb: „peida kahanemist”, siis ei mõtle ta sellega mitte „peitmist” selles tähenduses nagu „varjama” või „võltsima”, vaid hoopis tähenduses „hyd se deoclina”, anglosaksi druiidi fraas, mida teaduse tipp-ešelon kasutab endiselt kõnekeelse väljendina tähenduses „koondage filtreeritud analüüs kõigiti korrektselt, kuid selliselt, et ükski mitte-teadlasest või võhikust loll ei saaks midagi aru.”

      Või…

      Nojah. Tegin vaid nalja. See on sellisel tasemel vabanduste väljamõtlemine nagu „koer sõi mu kodutöö ära.”

СКАЧАТЬ