Kliimapettus. James Delingpole

Чтение книги онлайн.

      I

      KUJUTLEGE…

      Kujutlege, et kõik, mida te teate keskkonnast, on vale.

      Kujutlege, et me soovime globaalset soojenemist, mitte ei karda seda.

      Kujutlege, et orgaaniline toit, säästev areng, biokütused ja Maailma Looduse Fond (World Wildlife Fund, WWF) on maakerale ja selle elanikele palju kahjulikumad kui geneetiliselt muundatud (GM-)toit, tööstus, nafta ning USA nafta- ja gaasikorporatsioon ExxonMobil.

      Kujutlege, et teie süsiniku jalajälje suurus ei oma mitte kõige vähematki tähendust ja et te võite osta endale nii palju Hummereid kui soovite. Või koguda enda arvele nii palju läbisõidetud õhumiile kui ise tahate, ilma et peaksite tundma end kuidagi süüdi keskkonna saastamise pärast.

      Kujutlege, et süsinikdioksiid on meie sõber. Kujutlege, et maailma jubedaim massimõrvar on naine, kes viib läbi kemikaalide- ja putukatõrjevastaseid kampaaniaid ja et maailma tõeline päästja on mees, kes säästis GM-vilja ja moodsa põllumajandustehnika abil sadu miljoneid inimesi näljasurmast.

      Kujutlege, et osakesega selle raha eest, mida kulutatakse võitlusele nn kliimamuutusega, saaksime tagada selle, et ükski laps ei jääks nälga ega oleks alatoidetud ja et iga maakera elanik saaks juua puhast vett.

      Kujutlege, et ülerahvastus on vaid illusoorne probleem.

      Kujutlege, et fossiilkütused on ime, mida võime nautida, mitte needus.

      Kujutlege, et võime unustada muretsemise nn kahanevate ressursside pärast.

      Kujutlege, et jääkarude, jääliustike, korallrahude, vihmametsade, Vaikse ookeani saarte ja jääkilpidega on kõik korras.

      Kujutlege, et majanduskasv ei hävita sugugi maailma, vaid teeb sellest puhtama, tervema, õnnelikuma ja avatuma koha. Kujutlege…

      Ma arvan, et nüüdseks olete juba taibanud, et kavatsen teile öelda, et kõike eelpoolmainitut ei ole sugugi vaja ette kujutada, vaid et see on juba niigi tõsi.

      Kindlasti on mõned ootusärevuses lugejad juba ka turri tõmbunud, nende skeptitsisminäidik on tõusnud maksimumini, nende aju sünapsid on saatnud välja sadu hoiatussignaale ja nende peade kohale on tekkinud suur mõttemull, kuhu on kirjutatud suurte tähtedega (ja ehk ka neoonpunaselt vilkuvate lambipirnide vahele):

      „MIKS ME PEAKSIME SIND USKUMA?”

      Kuid sellest pole midagi, sest ma olen sellega harjunud. See näitab lihtsalt, kuidas nii paljud meist on õpetatud selliselt suhtuma inimestesse, kes ei usu naftatootmise tippu või katastroofilisse inimtekkelisse globaalsesse soojenemisse või taaskasutamisse, või „säästlikkusse” või orgaanilisse toitu või süsiniku jalajälge – või ükskõik millisesse teise keskkondliku religiooni kesksetest tõekspidamistest.

      Me ei ütle: „Ahhaa, seal on üks inimene, kellel on põnev ja teistsugune arusaam. Huvitav, miks ta nii mõtleb ja milliste tõenditega ta oma mõtteid kinnitab?”

      Me ütleme: „See inimene on õel. Ilmselt rahastab teda Big Oil, nagu enamikke skeptikuid. Ta räägib nii ainult seetõttu, et tahab panna meid oma juttu uskuma ja ilmselt on ta ka liiga isekas, et muuta oma elustiili. Ja pealegi, mida paganat ta üldse millestki teab? Ta ei ole ju kliimateadlane…”

      Seega, enne kui ma sukeldun sügavamale kliimamuutuste ja rohelise ideoloogia misantroopiasse, pean ma õigeks anda mõned pidepunktid selle kohta, miks minu sõnu võib usaldada.

      Tegelikult ei peaks see olema vajalik. Mõistuspärases maailmas toimuks otsustamine inimese argumentide üle sõltuvalt nende väärtusest, mitte selle järgi, kas keegi tundub olevat tore inimene või hirmus kvalifitseeritud või et ta toetab poliitkorrektselt vähemusi. Kahjuks ei ela me aga mõistuspärases maailmas. Me elame hoopis maailmas, kus ollakse nn poliitilise identsuse ori ja siin on sageli olulisem see, kes sa oled ja kust sa tuled, kui see, mis sul tegelikult öelda on.

      Kui palju kordi olete te näinud mõnes poliitilist debatti kajastavas telesaates, kuulnud raadiost või lugenud mõnest toimetajale saadetud kirjast, et keegi on liigitanud end „mustanahaliseks naiseks…”, „gei-meheks…”, „kellekski, kes on olnud viisteist aastat ratastoolis…”? Juhul kui loetletud omadused on nimetatule täpselt asjakohased, siis on loomulikult kõik korras. Kuid sageli rikub niisugune moodne identsusega mängiv ja valdav mõttesuund debati kvaliteedi, selle asemel et seda parandada.

      Tuletage meelde Florida sõjaveterani Lee Bidgood jr-i, kellega mul oli diskussussioon kirja üle, mille ta kirjutas Newsweekile ja kus ta ütles:

      „Globaalse soojenemise skeptikute ja eitajate propaganda meenutab mulle 1944. aastat, kui ma sõjaväeohvitserina nägin elavaid luukeresid triibulistes pidžaamades. Natside koonduslaagrite õuduslood muutusid korraga tõelisuseks. On arusaamatu, kuidas võivad intelligentsed inimesed korda saata selliseid jõledusi. Ajalugu on jäädvustanud Joseph Goebbelsi propaganda efektiivsuse. Ma loodan, et Al Gore ja teised suudavad olla üle praegusest teadusevastasest propagandast.”2

      Või lühidalt öeldes: globaalne soojenemine on tõsi, kuna mina olin holokausti tunnistajaks; kliimamuutuste eitajad on sama halvad nagu natsid. Seda kirja esimest korda lugedes arvasin, et tegu on võltsinguga. Ma tunnen mitmeid Teise maailmasõja veterane, kes kõik on tagasihoidlikud sellid, ega võrdleks iial oma kogemusi (millest nad räägivad väga vastumeelselt) niivõrd tendentsliku poliitilise vaatepunktiga.

      Kuid kui paljud inimesed, kes lugesid seda kirja Newsweekis jagasid minu skeptitsismi? Kardan, et need vähesed, kes jagasid, olid kindlas vähemuses ja suurem osa mõtles alateadlikult: „Vaene vanamees. Ta võitles oma kodumaa eest ja oli tunnistajaks 20. sajandi suurimale kuriteole. Me peame kindlasti arvestama tema arvamusega kliimamuutuste kohta…”

      Selle identsusekeskse teemaga poliitilises debatis on üks veelgi suurem probleem.

      Nimelt eeldab see, et diskussioonist võib turvaliselt jätta kõrvale inimesed, kes ei kuulu nn õigesse privilegeeritute gruppi – olgu see siis kultuuriline vähemus või nn erialaeksperdid – ja seda lihtsalt selle põhjal, kes nad on ja mida nad esindavad.

      Sama võtet kasutati ka Michael Manni nn hokikepi kriitikute ja paljastajate vaigistamiseks. Hokikepi-graafik3 oli – ja on teatud määral siiani – keskne sammas, millele toetub väide katastroofilisest ja ennenägematust inimese põhjustatud globaalsest soojenemisest. Te olete näinud hokikepi-graafiku versiooni Al Gore’i filmis „An Inconvenient Truth” („Ebamugav tõde”). Tegemist on graafikuga, mis näitab, kuidas globaalne temperatuur on viimase tuhande aasta jooksul muutunud.

      Aastast 1000 kuni 20. sajandi lõpuni on graafik enam-vähem ühel tasapinnal. Ja siis äkki, graafiku viimases osas, liigub joon otse üles – nagu hokikepi laba. Nominaalväärtuses tähendab see seda, et: „Mitte ühelgi teisel tänapäeva inimkonna ajaloo perioodil ei ole olnud globaalne soojenemine nii intensiivne ja nii äkiline. Me kõik peaksime olema väga hirmul ja tegutsema kohe, kuna see on peaaegu täiesti kindlalt tekkinud inimese põhjustatud süsihappegaasi tagajärjel.”

      Või vähemalt selliselt otsustas Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) neid tulemusi oma kolmandas СКАЧАТЬ