Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis maha. Maanteed muutusid kitsamaks ning siuglesid tumedate põldude ja üksikute majade vahel. Seejärel ilmusid tee äärtesse oranžid tänavalambid ja nad sisenesid Haggardi linna.

      Nad jõudsid kai juurde ja Bentley jäi seisma.

      „Homme tuleb tähtis päev,” ütles Valküüria.

      Leebesurm kehitas õlgu. „Võib-olla. Võib-olla mitte. Kui suudame Vengeuse saarelt eemale hoida, pole vaja midagi karta.”

      „Ja kui ei suuda?”

      „Siis peame palju kartma ja mul on vaja, et oleksid puhanud ja valvel.”

      „Just nii, söör,” ütles Valküüria pilklikult kulmu kergitades. Ta avas ukse, astus autost välja ja hetke pärast kadusid Bentley tagatuled pimedusse.

      Valküüria seisatas korraks kai kõrval ja vaatas tumeda mere mäslemist kivide vahel ning mängu lähedale kinnitatud paatidega. Talle meeldis merd vaadata – selle võimsus rahustas teda.

      Kui Valküüria Kaini tunti veel Stephanie Edgleyna, ei teadnud ta suurt midagi elust väljaspool Haggardit. See väikelinn peitis end Iirimaa idarannikule ja elu oli siin alati nii vaikne ja rahulik ja nii-nii igav.

      See kõik muutus päeval, mil Nefarian Serpin ta onu mõrvas. Gordon oli populaarne romaanikirjanik, kelle raamatud rääkisid õudustest ja fantaasiast, kuid samas teadis ta ka Suurt Saladust. Ta teadis sortsidest ja maagidest, vaiksetest väikestest sõdadest, kus nad osalesid. Ta teadis Nägudeta Jumalatest, hirmsatest tumedatest jõududest, kes olid siit ilmast pagendatud. Ja ta teadis inimesi, kes tahtsid neid tagasi tuua.

      Järgmistel päevadel kohtus Stephanie luukerest detektiiviga ja sai teada, et tema sugulusliin ulatub maailma esimeste sortsideni – Iidseteni. Lisaks pidi ta võtma uue nime. Leebesurm rääkis talle, et igaühel on kolm nime: see, millega nad sündisid, see, mis neile anti, ja see, mille nad võtsid. Nende sünninimi, päris nimi, peitis end sügaval alateadvuses. Antud nimi on tavaliselt vanemate pandud ja seda teab enamik inimestest ainsana. Et seda nime sai kasutada nende vastu, pidid sortsid seepärast võtma enda kaitsmiseks kolmanda nime.

      Niisiis sai Stephanie Edgleyst Valküüria Kain ja ta alustas teed Elementaliks saamise poole – ta hakkas õppima maagiat.

      Valküüria hiilis oma maja taha, seisis oma akna all ja keskendus. Veel mõned nädalad tagasi vajas ta tuppa ronimiseks redelit, kuid iga Leebesurma õppetund kinkis talle rohkem võimu oma oskuste üle.

      Ta ootas õiget hetke, lasi rahul endast läbi voolata. Ta painutas sõrmi, tunnetas õhku läbi naha, tajus pragusid selles. Ta tundis, kuidas nad olid ühendatud, ja mõistis, kuidas üks mõjutaks teist, kui avaldataks õige survekogus…

      Ta ajas sõrmed maa poole laiali, õhk väreles ja ta sööstis ülespoole, suutes napilt aknast haarata. Mõnikord kihutas ta sellest veel mööda, kuid juba läks paremini. Ta avas akna ja tõmbas pingutusest mühatades end sisse. Võimalikult vaikselt liikudes sulges ta akna enda järel ja lülitas tule põlema.

      Ta eiras tüdrukut, kes voodis istukile tõusis, tüdrukut, kes oli tema täpne koopia. Ta läks ukse juurde, pani kõrva vastu ja kuulatas. Veendunud, et vanemad magavad sügavalt, ajas Valküüria mantli seljast samal ajal, kui peegelpilt püsti tõusis.

      „Sinu käsi,” ütles see. „Seal on sinikad.”

      „Väike kokkupõrge ühe kurikaelaga,” vastas Valküüria vaikselt. „Kuidas päev läks?”

      „Kool oli normaalne. Tegin kogu kodutöö ära, välja arvatud viimase mata ülesande. Ma ei teadnud, kuidas seda teha. Su emme tegi õhtuks lasanjet.”

      Valküüria lõi saapad jalast. „Midagi imelikku ei juhtunud?”

      „Ei. Väga normaalne päev.”

      „Tore.”

      „Oled valmis oma elu jätkama?”

      „Jah.”

      Peegelpilt noogutas, kõndis täispika peegli juurde, astus sisse, pööras end ümber ja ootas. Valküüria puudutas klaasi ja tema pähe valgus terve päeva ulatuses mälestusi samal ajal, kui peegelpilt muutus. Sellele ilmusid Valküüria seljas olevad riided ja siis polnud see muud kui tema peegeldus.

      Ta soris läbi uute mälestuste ja korrastas neid omaenda meenutuste kõrval. Koolis oli toimunud karjääritund. Õpetaja üritas sundida neid ütlema, kelleks nad tahaksid pärast kooli saada või vähemalt, mida nad tahaks ülikoolis õppida. Kellelgi polnud muidugi õrna aimugi. Peegelpilt oli ka suu kinni hoidnud.

      Valküüria mõtles selle peale. Tal polnud tegelikult vaja tavalist karjääri. Ta pärib kaheksateistkümneseks saades Gordoni mõisa ja kõik autoritasud, nii et rahast poleks tal iial puudust tulnud. Pealegi, milline karjäär peale maagia teda üldse huvitaks?

      Ta teadis, mida oleks ise tunnis olles vastanud. Detektiiviks. See teeninuks ruumis ära mõned naerukihistused, aga tal oleks olnud ükskõik.

      Tema ja ta sõprade peamiseks erinevuseks polnud maagia ega seiklused. See oli asjaolu, et ta teadis, mida oma eluga peale hakata, ja ta juba tegi seda.

      Valküüria riietus lahti, tõmbas oma Dublini jalgpallisärgi selga ja puges voodisse. Kahekümne sekundi pärast ta magas.

      5

      LONDONI HIRMUTIS

      Tume kogu vilkus kõrgel Londoni tänavate kohal. See liikus katuselt katusele, keerles, väänles ja lõbutses õhus. Tal polnud kingi ja astumine oli kerge, sammud mitte valjemad kui sosin, mille napsas öine tuul. Ta laulis endale liikumise ajal ja itsitas kõrgehäälset naeru. Ta oli riietatud musta ja tema muhkliku pea peal püsis akrobaatilistest trikkidest hoolimata alati päevinäinud must torukübar. Ülikond oli katkine, vana ja kopitanud ning pikkade sõrmede otsas välkusid pikad, kõvad küüned.

      Ta maandus katuseäärel ühe jalaga ja seisis seal, vibalik keha kägaras. Kogu vaatas alla Charing Crossi tänavale, mööduvatele inimestele, mööda kihutavatele autodele. Tema lõhenenud huuled läksid prunti ja väikesed silmad vilasid, otsides pakutud sortimendist valikut.

      „Jack.”

      Kogu pöördus kibekähku ümber ja nägi enda poole kõndimas noort naist. Daami pikk mantel oli eest kinni ja tuul sasis tema sassis blondi juuksepahmakat, mängides sellega ta näo ees. Oli alles imekena näolapp. Jack polnud aastaid sellist ilu näinud. Ta huuled paotusid ja paljastasid väikesed kollased hambad. Jack üritas esile manada oma parima naeratuse.

      „Tanita,” ütles ta häälel, mis oli kõrge ja kime ning mille aktsent moodustas segu Londoni idaosast ja… millestki muust, millestki teadmatust. „Oled sina alles kenake.”

      „Oled sina alles rõve.”

      „Oh, mis nüüd mina. Mis toob sind minu kanti?”

      Tanita Tasane vangutas pead. „Ei ole see enam sinu kodukant, Jack. Asjad on muutunud. Sa poleks pidanud tagasi tulema.”

      „Kuhu ma siis pidanuks minema? Vanadekodusse? Pansionaati? Musike, ma olen ööloom. Ma olen Nõtke Jack, eks ole? Ma kuulun siia.”

      „Sina kuulud kongi.”

      Jack naeris. „Mina? Vangistusse? Millise potentsiaalse kuriteo eest?”

СКАЧАТЬ