Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõndis või, veel parem, algusesse tagasi jõudis, mistõttu lasi tüdruk Leebesurmal ees minna.

      Selana Port möödus neist, seljas tume pükskostüüm ja mustad juuksed kuklasse põimitud. Ta peatus ja naeratas neid nähes. Ta oli kõige vapustavam naine, keda Valküüria oli iial näinud ja Selanal oli komme panna inimesi esmapilgust endasse armuma.

      „Leebesurm,” ütles ta. „Valküüria. Nii tore teid mõlemaid näha. Mis toob Pelgupaiga auväärsed uurijad mu lävepakule tagasi? Eeldan, et see ikka on Pelgupaiga asjus?”

      „Eeldad õigesti,” ütles Leebesurm. „Ja ma olen kindel, et sa juba tead, miks me siin oleme.”

      Selana naeratus muutus mänguhimuliseks. „Las ma arvan… üks hiljuti vabastatud parun? Tahad teada, kas ma olen kuulnud eriti mahlakaid kõlakaid?”

      „Oled siis või?” küsis Valküüria.

      Selana kõhkles, vaatas ümberringi ja naeratas taas. „Räägime privaatselt.” Ta juhtis nad raamatukogust välja üle koridori asuvasse luksuslikku korterisse. Kui Leebesurm ukse sulges, võttis Selana istet.

      „Räägi mulle, Valküüria, kui palju sa tead parun Vengeusest?”

      Valküüria istus diivanile, kuid Leebesurm jäi seisma. „Mitte eriti,” vastas Valküüria. „Ta on ohtlik, nii palju tean.”

      „Oo jaa,” nõustus Selana ja ta sinised silmad sädelesid lambivalguses. „Väga ohtlik. Ta oli fanaatiline Nägudeta Jumalate jünger ja pole midagi ohtlikumat kui fanaatik. Nefarian Serpini ja Lord Julma kõrval oli Vengeus Mevolenti kõige usaldusväärsem kindral. Talle määrati kõige salajasemad operatsioonid. Oled sa kunagi kuulnud Grotesksusest, kullake?”

      Valküüria raputas pead.

      „Enne kinninabimist anti parun Vengeusele ülesanne üks Nägudeta Jumal ammu unustatud hauast leitud jäänustest ellu äratada.”

      Valküüria kortsutas kulmu.

      „On see üldse võimalik? Tuua mõni neist tagasi ellu nii palju hiljem?”

      Seekord vastas Leebesurm. „Nägudeta Jumala elustamine tervena polnud ta võimetele kohane. Niisiis kombineeris Vengeus jäänuseid teiste olendite osade ja organitega ning moodustas hübriidi. Ta pani sellele nimeks Grotesksus. Aga isegi siis jäi üks koostisaine puudu.”

      Selana jätkas. „Tegelikult kaks. Kõigepealt oli vaja olendi ellu äratamiseks surnumanaja võimeid ja selle elushoidmiseks samuti midagi.

      „Kui Lord Julm suri, uskus Vengeus, et suudab Julma jõudu ära kasutada. Julm oli surnumanaja, kes harrastas surmakunsti, varjumaagiat. Neile on kombeks panna enamik oma jõust ühte objekti või relva või tema puhul turvisesse.”

      „Nii et kui Vengeus kannaks seda turvist, saaks ta kogu Julma jõu endale…” oletas Valküüria.

      „Aga ta ei leidnud seda,” ütles Leebesurm. „Lord Julm suri üksi ja turvis läks kaduma.”

      „Ja kuidas on teise puuduva koostisainega? Kas ta leidis, mis see on?”

      „Minu kõrvu ulatunud kuulduste järgi – jah. Leidis küll,” vastas Selana.

      „Mis see siis on?”

      „Tema teab. Meie mitte.”

      „Aa.”

      „Nii meie kui üldse maailma õnneks oli Leebesurm kohal, et seda plaani nurjata enne, kui Vengeus turvise leidis ja salapärase koostisaine kätte sai. Leebesurm jälitas parunit teada-tuntud vaenlaste pelgupaigani ja tiris ta kohtu ette kogu sõja ühes kuulsaimas lahingus. Leebesurm sai selles lahingus raskelt haavata, kui ma õigesti mäletan.”

      Valküüria vaatas Leebesurma poole ja too pani käed rinnal risti.

      „See on ajalootund. Miks me sellest jälle räägime?” küsis Leebesurm.

      „Sellepärast,” naeratas Selana vastuseks, „et ma olen kuulnud, et viimase puuduva koostisaine – mis iganes see ka poleks – on paruni kaaslased lõpuks ometi leidnud või vähemalt avastanud.”

      Leebesurm kallutas pea viltu. „Ja kes on need kaaslased?”

      „Kardan, et isegi mina ei tea seda.”

      „Nii et kui Vengeusel on nüüd see puuduv koostisaine,” ütles Valküüria ebalevalt, „võib ta äratada ellu selle, ee, Gro…Koletise?”

      „Grotesksuse,” parandas Selana.

      „Aga ei või,” ütles Leebesurm, „see on võimatu. Tal on vaja Julma turvist ja seda tal pole.”

      „Aga kui oleks ja ta selle ellu ärataks, mida see teeks? Kas meie suudaks seda peatada?”

      Leebesurm kõhkles sekundi murdosa jooksul. „Grotesksuse poolt kujutatav oht on veidi suurem. Teoreetiliselt suudaks see Nägudeta Jumalad siia maailma tagasi kutsuda, avades värava läbi reaalsuste.”

      „Värava?” küsis Valküüria veidi kahtlevalt.

      „Jah, aga Grotesksus peaks olema täies elujõus, ja seda juba ei juhtu.”

      „Miks mitte?”

      „Selleks oli vaja südant, ent ainsaks sobivaks osutus kuukoera süda.”

      „Kuidas palun?”

      „Cu na Gealai Duibhe,” ütles Selana, „kui kasutada täispikka iirikeelset tiitlit. Nad ikka õpetavad sulle veel koolis keldi keelt, eks?”

      „Jah, see tähendab… mingi must verekoer, eks?”

      „Enam-vähem. Musta Kuu Verekoer. Hirmsad loomad. Nüüd on nad peaaegu välja surnud, aga nad olid halastamatud, metsikud olendid.”

      „Halastamatud, metsikud olendid,” ütles Leebesurm, „kes muutusid halastamatuks ja metsikuks vaid ühel ööl mõne aasta jooksul – kuuvarjutuse ajal. Nii et ükskõik kui palju võimsust Vengeus sellesse pumpab, pole Grotesksus värava avamiseks piisavalt tugev enne, kui Maa, Kuu ja Päike lähevad ühele joonele ja seda ei juhtu veel…”

      „Kaks ööd,” ütles Selana.

      Leebesurm tõmbus kössi ja ta pea vajus norgu. „Einoh, tore küll,” pomises ta.

      Nad sõitsid mööda kiirteed Haggardi poole. „Nii et legendaarne lahing, mis?” küsis Valküüria.

      Leebesurm pööras pea tema poole. „Vabandust?”

      „Lahing sinu ja Vengeuse vahel, legendaarne võitlus. Mis juhtus?”

      „Meil oli tüli.”

      „Aga miks see on sõja üks kuulsamaid lahinguid?”

      „Ma ei tea. Võib-olla polnud inimestel millestki muust rääkida,” ütles Leebesurm.

      „Selana sõnul said sa raskelt vigastada. Kas sellepärast parun sulle ei meeldigi? Sest said vigastada?”

      „Vengeus ei meeldi mulle, sest ta on paha.”

      „Nii СКАЧАТЬ