Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ halvemat. Ma ei usu, et ta on unustanud, kuidas ma tema pihta dünamiidikimbu viskasin. See muidugi ei tapnud teda, aga rikkus kohe kindlasti ta päeva.”

      „Kas ta on nüüd üleni armiline?”

      „Maagia kõrvaldab enamiku füüsilistest armidest, kuid mulle meeldiks mõelda, et tekitasin talle emotsionaalseid arme.”

      „Milline ta on Antikangelaste Skaalal? Kümme on Serpin, üks on Koterman?”

      „Parun läheb kahjuks otse üheteistkümne peale.”

      „Tõsiselt? Sest see tähendab veel ühe võrra suuremat kurjust ju?”

      „Nii see on.”

      „Seega oleme suures hädas.”

      „Oo jaa,” vastas Leebesurm tumedalt.

      3

      VENGEUS

      Esimene asi, mida parun Vengeus tegi, kui ta jalg puutus Iirimaa mulda, oli mõrv. Ta oleks eelistanud saabuda vahejuhtumiteta, astuda laevalt maha ja kaduda linna, kuid tema tegu oli sundkäik. Ta tunti nimelt ära.

      Sorts märkas teda ja noppis ta laevalt saabuva rahva seast välja. Vengeus kõndis eemale, juhtis sortsi kuhugi vaiksemasse kohta, tee pealt ära. See oli kerge mõrv. Ta oli tabanud sortsi ootamatult. Kerge rüselus ja Vengeuse käsi mässis end mehe kõri ümber. Ta ei pidanud isegi maagiat kasutama.

      Kui ta oli laibast vabanenud, kõndis Vengeus sügavamale Dublini linna, nautides vabadust, mis kuulus nii pika aja järel taas talle.

      Ta oli pikk ja laia rinnaga. Tema lühikeseks pöetud habe oli sama tumehalli värvi kui ta juuksed. Rõivad olid tumedad, pintsakunööbid läikima hõõrutud ja saapad klõpsusid tänavalampidest valgustatud kõnniteedel. Dublin oli sellest ajast märkimisväärselt muutunud, kui ta siin viimati käis. Maailm samuti.

      Ta kuulis oma selja taga vaikseid samme. Ta peatus, kuid ei pööranud ümber. Mees mustas pidi kõndima ümber tema, paruni vaatevälja.

      „Parun,” ütles mees tervituseks.

      „Jäite hiljaks.”

      „Olen siin, ja see on tähtis.”

      Vengeus vaatas mehele silma. „Ma ei salli allumatust, härra Dusk. Olete ehk unustanud?”

      „Ajad on muutunud,” vastas Dusk häirimatult. „Sõda sai läbi.”

      „Meie jaoks mitte.”

      Takso möödus ja esilaternate voog valgustas Duski kahvatut nägu ning musti juukseid.

      „Sanguini pole teiega,” märkis ta.

      Vengeus jätkas kõndimist, Dusk püsis tema kõrval. „Ta liitub meiega varsti, olge mureta.”

      „Olete kindel, et teda saab usaldada? Ma hindan seda, et ta teid vanglast päästis, kuid tal kulus selleks kaheksakümmend aastat.”

      Kui Dusk oleks olnud mõni teine inimene, kuulunuks see märkus ülima silmakirjalikkuse valda, sest tema ise polnud samuti Vengeuse aitamiseks väikest sõrmegi tõstnud. Kuid Dusk polnud mõni teine inimene. Dusk oli vaevalt üldse inimene ja seega ei kuulunud ustavus tema loomuomaduste hulka. Teatav kuulekus, võib-olla, aga mitte ustavus. Seepärast ei tundnud Vengeus tema suhtes mingit pahameelt.

      Samas Sanguini suhtes oli tema pahameel teisest küljest…

      Duski hingamine muutus järsku piinarikkaks. Ta küünitas käe mantlitaskusse, võttis kobamisi välja süstla ja suskas selle otsa käsivarde. Ta vajutas süstla tühjaks, sundides värvitu vedeliku oma soontesse ning mõne hetke pärast hingas ta uuesti normaalselt.

      „Tore näha, et kontrollite endiselt olukorda,” ütles Vengeus.

      Dusk pani süstla ära. „Muidu poleks teile minust eriti kasu, eks ole? Mida ma pean tegema?”

      „Meie töö ees seisavad mõned takistused, mõned vaenlased, kellega kahtlemata kohtume. Näiteks luukerest detektiiv. Kuuldavasti on tal nüüd õpilane – üks tumedapäine tüdruk. Te ootate neid täna öösel Pelgupaiga juures, lähete järele ja, kui ta jääb üksi, toote tüdruku mulle.”

      „Muidugi.”

      „Elusalt, Dusk.”

      Väike kõhklus. „Muidugi,” kordas Dusk.

      4

      KAUNITAR, KOLETIS

      Nad lahkusid Pelgupaigast ja sõitsid läbi linna koledate üürimajadega ääristatud tänavale. Leebesurm parkis Bentley, mässis salli ümber lõualuu, tõmbas kaabu silmile ja nad astusid autost välja.

      „Märkasin, et sa pole maininud, kuidas mind täna tornilt heideti,” ütles Valküüria teed ületades.

      „Kas see väärib siis mainimist?” päris Leebesurm.

      „Koterman viskas mind tornist alla. Kui see ei vääri mainimist, mis siis veel?”

      „Ma teadsin, et tuled toime.”

      „See oli torn.”

      Valküüria juhtis neid ühte üürimajja.

      „Sind on kõrgemaltki heidetud,” vastas Leebesurm.

      „Jah, aga alati oled sina olnud seal mind püüdmas.”

      „Noh, saidki väärtusliku õppetunni. Mõnikord mind pole sind püüdmas.”

      „Vaat see kõlab nagu õppetund, mida oleks võinud mulle ka lihtsalt öelda.”

      „Lollus. Niimoodi jääb see sulle eluks ajaks meelde.”

      Treppidest üles ronides võttis Leebesurm maskeeringu eest. Napilt enne teisele korrusele jõudmist Valküüria peatus ja pöördus tema poole.

      „Kas see oli katse?” küsis ta. „Selles mõttes, et ma tean, et pole seda veel kaua teinud. Olen algaja. Kas sa hoidsid kaugemale, et näha, kas tulen üksi toime?”

      „Umbes nii,” ütles Leebesurm. „Tegelikult, ei. Üldse mitte. Mu kingapael oli lahti. Seepärast jäin hiljaks. Seepärast jäid üksi.”

      „Ma oleks võinud surma saada, sest sina sidusid kingapaela?”

      „Lahtine kingapael võib ohtlik olla,” ütles Leebesurm. „Ma oleks võinud komistada.”

      Valküüria põrnitses teda. Hetk venis.

      „Ma tegin nalja,” ütles Leebesurm viimaks.

      Valküüria rahunes. „Päriselt?”

      „Absoluutselt. Ma poleks iial komistanud. Olen selleks kaugelt liiga graatsiline.”

      Leebesurm läks Valküüriast mööda СКАЧАТЬ