Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahustab nii last kui ka sind, ja küll see piim ka tuleb.“

      „Ämmaemand ütles ka nii. Eks ma hakkan seda tegema, kui te ära olete läinud.“

      „Ma kohe lähengi! Anna siis teada, millal koju tulema hakkad – ehk on mul võimalik sulle järele tulla.“

      „Aitäh!“

      Annika jättis hüvasti ja kiirustas minema. Nella jäi sinna. Eks neil oli kindlasti jututeemasid.

      Haigla parkimisplatsilt tänavale sõites pani Annikat imestama, kui palju autosid linnas sõidab. Siis taipas ta vaadata kella auto armatuuril: see näitas minuti pärast kuus! Aega oli küll kulunud, ent Annika arvates ei saanud kell kuidagi üle nelja olla. Ta oli ju haiglas seinakella jälginud… Ja märganud vaid, et aeg venib! Tema, kes tavaliselt numbritega sõber oli, polnud tähelegi pannud, mis kell on! Annika hoidis ühe käega rooli, teisega otsis kotist oma telefoni. Ka telefoni kell näitas minuti pärast kuus. Masendav. Tavaliselt Annika ärkas kell kuus! Selle kinnituseks hakkas telefoni äratus helisema – kell oligi kuus. Annika libistas sõrmega üle telefoniekraani. Helin vaikis.

      Rain oli juba läinud. Annika äratas lapsed ja valmista hommikusöögilaua ette: kohv, jogurtid, võileivad, putru ei jõua, omlett.

      Esimesena jõudis kööki Liis. Annika surus alla soovi öelda midagi teravat tema välimuse kohta. See süsimust pea…

      „Mis on? Jälle näen sinu arust jube välja?“ oli Liis tema pilku märganud.

      „Minu arvamus ei lähe ju sulle korda, miks sa üldse küsid?“ küsis Annika vastu.

      „Tere hommikust!“ kostis ukselt rõõmus hääl. Martin. Annika naeratas. Tal oli hea meel oma poja üle. Nii sõbralik, nii viisakas… Ja samas polnud ta koolis sugugi tõrjutute seas, nagu tagasihoidlikud poisid tihtipeale on. Martinil oli palju sõpru.

      „Näe, Martin ütles „tere hommikust“. Kuhu sinu „tere“ jäi?“ uuris Annika Liisilt. Martin istus lauda, Liisile võidurõõmsalt naeratades.

      „Ma ütlesin juba siis, kui sa mind üles ajama tulid,“ meenutas Liis. „Oot, ära pane mulle nii palju,“ keelas ta Annikat, kui nägi, et ema jagab pannitäit omletti võrdselt kahele taldrikule.

      „Ära pirtsuta. Tead, kui paljud lapsed ei saa üldse hommikuti kodus süüa?“

      „Ma päris täpset numbrit ei tea, aga kahtlustan, et enamik nendest, kes hommikuti süüa ei taha, ei söö hommikuti. Välja arvatud mina, kes ma pean ikka sööma, kuigi ei taha.“ Liis lükkas omletitaldriku eemale ja valas endale kohvi.

      „Su keha kasvab, sa vajad normaalset toitu. Ja kui sa praegu ei söö, siis on tunni aja pärast sul kõht nii tühi, et hakkab valutama!“

      „Ei ole. Ei hakka.“

      „Ära vaidle.“

      Martin puhus kuumale omletitükile peale. „Meie klassis ei söö ka kõik hommikust. Ja kui söövadki, siis midagi sooja küll mitte.“ Poiss pistis omletti suhu ja mõmises rahulolevalt.

      „No näed,“ ütles Annika Liisile.

      „Mida ma näen?“

      „Martin oskab hinnata, et ma hommikusööki valmistan.“

      „Pugeja,“ ütles Liis Martinile. See lõi õde laua alt jalaga. Liis lõi vastu.

      „Lõpeta ometi, ise oma arust täiskasvanu!“ hüüatas Annika Liisile. „Ja kui sa tõesti süüa ei taha, siis – mine lauast minema!“

      Liis vaatas teda hetke arusaamatuses. Tavaliselt sundis Annika teda natukegi sööma, see hommikune vastupunnimine oli peaaegu et rituaal.

      „Kohvi ikka võin ära juua?“ küsis Liis.

      „Ah, tee, mis tahad.“

      Nüüd vaatasid mõlemad lapsed Annikat üllatunult. Nende tavaliselt nii otsusekindel ema oli äkitselt leebus ise?

      „Ma pole öö otsa maganud ja olen liiga väsinud, et ennast igasuguste lolluste peale raisata,“ tunnistas Annika.

      „Miks sa siis ei maganud?“ tahtis Martin teada.

      „Ma olin öösel haiglas. Cärolyn sai tütre.“

      „Nii kiiresti? Sa ise ütlesid, et tundub olevat seitsmes kuu,“ nurises Liis.

      „Selliseid asju ei tea ju ette!“

      Annika andis lühikese ülevaate oma ööst ja Cärolyni beebist. Sellest, mida ta palatiukse taga kuulnud oli, ei rääkinud ta midagi. Ei ole vaja seostada seda väikest last mehega, kes raseda naise maha jätab. Või loob olukorra, et naine ise minema kolib. Las Annika lapsed võtavad väikest naabritüdrukut kui lihtsalt Cärolyni last.

      „Appi, mis kell juba on!“ avastas Annika. „Te peate kooli jõudma!“ – Mis sellel ajal ometi oli, kuidas ta äkki nii kiiresti liikus?

      Liis jõi kiirelt kohvi lõpuni, võttis laualt mitu salvrätikut ja mässis paar võileiba nendesse.

      „Sa ju ütlesid, et ei taha süüa!“ meenutas Annika.

      „Ja sina ütlesid, et tunni aja pärast tahan!“ vastas Liis.

      Annika ohkas ja lõi käega.

      Kui lapsed olid läinud, tundis Annika hirmsat nälga. Ta sõi ära Liisi poolt põlatud omleti ja mitu võileiba. Seejärel valas endale suure tassitäie kohvi ning suutis tervelt kaks tundi arvuti taga tööd teha. Siis Annika tõusis ja ringutas. Magama peaks, otsustas ta, läks trepist üles magamistuppa, võttis riidest lahti ja puges teki alla. Naljakas tunne oli hommikul magama minna. Akna taga oli valge, linadki tundusid naha vastas teistsugused. Uni oli kusagil eemal. Äkki teeks veel natuke tööd ja magaks siis, kui tõesti uni on, mõtles Annika. Seejärel vajus ta sügavasse unenägudeta unne.

      Kui Annika ärkas, oli kell ilmselgelt palju. Annika tundis seda oma kuklas. Ta otsis käega padja alt oma telefoni. Seda ei olnud. Muidugi! Ta oli ju jätnud telefoni arvuti kõrvale! Ta polnud isegi äratust peale pannud! Mis kell oli?

      Teki sisse komistades koperdas Annika voodist välja ning jooksis allkorrusele. Siin see telefon oligi. Viis vastamata kõnet! Ja… Kell oli juba pool kaks! Pool kaks? – Ja ta polnud veel duši allagi jõudnud?

      Kiiresti jooksis Annika vannituppa, keeras sooja vee jooksma ja kiskus end riidest lahti. Pool minutit duši all, minut nuustikuga vahutamist, samapalju duši all loputamist – Annika oskas väga kiiresti teha, kui vaja. Kreemitamisele ja riietumisele kulus viis minutit, mõned korrad harjaga läbi juuste, meigiasjad kotti ja – minek.

      Muidugi oleks võinud Martin ise jalgpallitrenni minna. Mitmed tema kooli poisid käisid samas trennis ja sõitsid sinna bussiga. Mõnikord, kui vihma sadas või oli muidu kole ilm, oli Annika ikka poistele küüti pakkunud. Omaette kogemus oli see, kui auto oli kaheteistkümneaastaseid täis tuubitud! Kui jätta kõrvale asjaolu, et möllavad hormoonid tähendasid haisvaid sokke, oli põnev kuulata poiste nalju, jälgida nende omavahelist suhtlemist, püüdu Annika kuuldes viisakaks jääda – see kõik tõi muige Annika suunurka. Ta oli tõeline jalkaemme! Aga igapäevaselt ta teisi ei sõidutanud. Poisid olid ju tublid, said hakkama küll. Martinit sõidutas ta ise ühel kindlal põhjusel: ta СКАЧАТЬ