Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

      ANNIKA

      Kell oli kolmveerand kaksteist. Annika seisis maja ees ja suitsetas. Õues oli külm, aga ka mõnusalt karge. Taevas oli isegi üksikuid tähti näha. Annika toetus küünarnukkidega väravale, nautis külmatunnet oma põskedel ning sooja sigaretisuitsu kurgus. Siin, metsa vahel, kõrgete puude vahelises külakeses, oli päris vaikne. Kui kõrvu kikitada, siis muidugi kuulis ka linnamüra, autohääli ja koerte haukumist.

      Annika mäletas, kuidas nad omal ajal siia kolisid. Lapsed olid väikesed, tema noor ja rumal. Kolimine läks kiireks, nii et pooles majas polnud remontki veel lõppenud, kui nad juba sees elasid. Nüüd aga… Palju sellest aega möödas oli? Kümme aastat? – Üksteist, teadis Annika täpselt. Peaaegu kolmandik tema senisest elust, üle poole tema täiskasvanuelust. Selles majas, kenas ridaelamuboksis, oli ta täiskasvanuks saanud. Kasvanud olid nii tema lapsed kui mees. Kõik oli kuidagi õigeks ja korda saanud. Probleeme – neid muidugi jätkus. Aga kellel neid polnud? Mured käisid ju ikka inimesi, mitte kive-kände mööda, nagu juba vanarahvas teadis.

      Päeval oli lund sadanud ja temperatuur mitu kraadi üle nulli tõusnud, nüüd külmetas jälle. Autod olid kattunud õrna jääkihiga. – Hommikul tuleb veidi aega varuda, sest enne sõitma hakkamist peab ootama, vähemalt seni, kuni auto esiklaas nii palju sulanud on, et saaks kojamehed tööle panna, tegi Annika mõttes plaane. Ta oli aastatega õppinud täpne olema. Igasugune perekondlik logistika – kes mis kell ja kuhu minema peab – oli tema jaoks nagu mäng. Täpsus meeldis talle, teda kurvastas, kui ta kuhugi hilines.

      Annika vaatas oma väikest ja juba seitsmeaastast (tema käes viis aastat olnud), ent endiselt kriimudeta ja hästi hooldatud Toyotat, mis seisis sama koha peal, nagu kõik autod, millega ta siin elades sõitnud oli. Täpselt viisteist sammu majauksest autoukseni. Kui palju kordi oli ta selle koha peal autosse istunud? Tuhandeid. Isegi autosid, millesse istuda, oli selle aja jooksul olnud mitu. Täpset arvu ei osanud isegi Annika öelda. Kui ta selle peale kauem mõelnud oleks, arvutanud kokku kõik enda ja Raini käsutuses olnud autod, oleks ka vastus olemas olnud – Annika mälu numbrites ja pisiasjades oli hea. Aga autode arv polnud tõesti oluline. Oluline oli hoopis see, et ta oli enamuse oma täiskasvanueast elanudki siin, väikeses külakeses äärelinnas. See oligi tema kodu. Annikale tuli südamesse hea tunne, kui seda taipas.

      Annika lasi pilgu üle külakese käia, nagu vaataks oma valdusi. Mingis mõttes oli tal isegi õigus niimoodi vaadata. Just tema eestvedamisel oli tehtud külakeses ühistu, just tema oli see, kes ühistu esimehena siin asju korraldas. Just tema otsis välja parima elektrifirma või asfaldiparandaja, hoolitses muru ja üldise heakorra eest. Ühistu asju ajas ta küll peamiselt meili kaudu, kuna ühistusse kuuluvatest omanikest elasid peaaegu kõik kusagil mujal, aga seda enam oli tal põhjust uhkust tunda: kui tema poleks asju korraldanud, poleks keegi midagi teha viitsinud.

      Ta oli isegi Raini endaga kampa meelitanud – muru niitma ja lund rookima. Alguses ei tahtnud Rain sellest kuuldagi.

      „Oma majaümbrus küll, aga – kogu küla? Jääb ära!“ oli ta oma seisukohta selgitanud.

      Annika kaalus pisut asja ja sai nõusse kõik ühistu liikmed, et ühistu hoolitseb kogu külakese muru eest. Kõik olid nõus pigem pisut raha maksma, kui et iganädalase muruniitmisega või igapäevase lumerookimisega oma pead vaevata. Seejärel selgitas Annika Rainile muruniitmise häid külgi – füüsiline töö ja väike õlleraha – ning Rain oligi nõus.

      Külakesse sisse sõites vasakult kõige esimene maja oli Dorise oma. See kahe korteriga majake seisis viimasel ajal tühjana. Viis aastat tagasi oli Doris palunud Annikat majal silma peal hoida. Annika hoidiski. Nüüd oli ühte korterisse kolinud Cärolyn, kes oli siin elanud ka varem, juba enne seda, kui Annika kodu ehitama hakati. Dorise maja oli algselt olnud suvila, nagu ka Karini kodu kõrvalkrundil. Need kaks maja olidki külakese vanimad. Kunagi oli siin jäänud aianduskooperatiivide laienemine seisma, kuni uute tuulte ja ehitusplaanideni, mis kõigi siinsete elanike rõõmuks jättis alles osa metsa. Nii oligi see külake tupiktänava otsas kui suurte planeeringute pisike jäänuk, nagu omaette maailm puude vahel. Tänav oli lõpus laiem, siin parkisid elanikud oma autosid.

      Vasakult teise maja omanik Karin oli kena kuuekümnendates eluaastates naine. Selline kena, puhas ja tubli, aga üksik – nagu enamik tõesti kenasid, puhtaid ja tublisid naisi selles vanuses. Alles see oli, kui Karin siia kolis, mõtles Annika. Ja nüüd oli sellest juba… kaheksa aastat!

      Karini tütar Maria, maja endine omanik, oli olnud varem Dorise sõbranna, koos olid nad need suviladki ostnud ja kohendanud. Nüüd aga oli nende sõprus läbi. Annika ei teadnud täpselt, mis juhtunud oli. Karin ei rääkinud ja Annika ei tihanud päris otse küsida, kui kaudsed küsimused vastuseta jäid. Aga teema oli põnev: kaks edukat naist, äripartnerid ja sõbrannad, keda isegi lesbisuhetes kahtlustati, olid äkitselt tülli pööranud. Annika oli kindel, et kord saab ta sellele saladusele jälile. Praegu oli Karin taas mitmeks kuuks Mariale Prantsusmaale külla sõitnud. Viimastel aastatel käis ta seal sageli, sest Maria oli abiellunud ja juba kaks korda emaks saanud.

      Tänavasopi lõpus, Karini maja ja ridaelamu vahel, laiutas venelaste maja. Naljakas, kõik nimetasid neid naabreid venelasteks. Teisi venelasi ju naabruses ei elanudki. Ja kuigi need olid kolinud külakesse vaid paar aastat pärast Karinit, tundus ikka, et nad kolisid siia hiljuti. Mingit suuremat läbikäimist uutel naabritel teistega ei olnud. Nende suur maja oli ehitatud kaarekujuliselt, kogu elu käis teisel pool maja, naabrite silma eest varjatult.

      Venelased Valja ja Vitja olid joodikud. Jah, see kõlas halvasti ja klišeelikult, ent seda see vanemas keskeas paarike oli. Nad olid üsna jõukad, mees oli juhtinud üht transiidifirmat, naisel oli olnud kesklinnas väike butiik. Pärast Pronksiööd lõpetasid transiidiettevõte tegevuse ning mees jäi koju. Peagi pani masu tõttu uksed kinni ka naise pood. Külakesse kolides oligi neil mõte natukeseks aeg maha võtta, puhata ja teineteisega rahulikult koos olla. Töökate ja teineteist armastavate inimestena olid nad sellest ammu unistanud. Puhkus venis aastate pikkuseks. Aga mis puhkus see ikka on, kui alkoholi ei ole?

      „Eks ma ole omal ajal päris kõva mees ka olnud, pooled kainestusmajad Venemaal läbi käinud,“ oli Vitja kunagi Rainile rääkinud.

      Ja nii istuski armastav paarike kodus, aeg-ajalt käidi varusid täiendamas ja sõpradel külas. Annika vaatas hirmuga, kui kiiresti nad alla käisid. Rahamuresid ei paistnud neil endiselt olevat, ent nad ise… Mõne aastaga olid nad hoopis teisteks inimesteks muutunud. Kummalgi polnud enam tööturule asja, kuigi pensionieani oli mõlemal veel aastaid.

      Venelaste majast järgmine oli ridaelamu, kus elas ka Annika. See jäi külakesse sisse sõites paremat kätt. Kõige kaugemas boksis elas kunagi Tia, Annikast paar aastat noorem naine. Annikale ta meeldis, juba sellepärast, et Raini jaoks oli ta liialt suurlinlik ja otsekohene. Hea oli teinekord lasta Tial Raini õrritada, teda tema konservatiivsetest kommentaaridest (mis puudutasid alati teisi, mitte teda ennast) puhtaks raputada. Tia pidutses juba siin elades kõvasti, aga see kuulus tema tööülesannete juurde – ta nimelt oli ühe populaarse lounge’i, Porgandi, juhataja. Mõni aasta tagasi oli Porgand kinni pandud. Annika oli pärast seda juhuslikult linnas näinud, kuidas üsna väsinud olemisega Tia ühe kaubanduskeskuse ees taksosse istus, kaaslasteks napsused mehed. Muidugi oli Annikal Tiast kahju. Aga miks ta peaks muretsema kellegi pärast, kellega ta pole aastaid suhelnud? See ridaelamubokski polnud ju Tia oma, ta vaid üüris seda oma tuttavalt.

      Nüüd seisis see boks tühjana. Pärast Tiat oli siin kolm perekonda peatunud, viimaste väljakolimisest oli juba üle poole aasta. Annikat pani muretsema, et keegi polnud selle vastu huvi tundnud. Ei käidud vaatamas, kas maja ikka oma endisel kohal seisab, samuti ei maksnud keegi ühistule üldelektri ja – vee eest. Muidugi oli Annika üsna pea omanikule helistanud, aga telefoninumber, mida Annika teadis, oli ajutiselt suletud. СКАЧАТЬ