Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

      „Mees on lõpuks aru saanud, kui hea naine tal on,“ ütles Maia.

      „Nii et inimesed siis tõesti võivad muutuda?“ ei uskunud Inga.

      „Mitte iseenesest. Mõnikord on vaja korralikku raputust. Ja siis kindlat kätt.“

      „Ja millega sina teda raputasid?“

      „Kirjutasin politseisse avalduse.“

      „Päriselt?“

      Inga üllatunud hääl oli nii vali, et kõrvallaudadest vaadati nende poole.

      „Päriselt, päriselt,“ kinnitas Annika. „Lihtsalt võta kätte ja tee see asi ära!“

      „Aga kui pärast läheb hoopis hullemaks?“ Inga võttis tooni maha. „See ei ole kaugeltki kõige jubedam sinikas, mis mul olnud on.“

      „Siis lähed uuesti politseisse!“

      „Ma ei tea… Ma mõtlen veel selle üle. Ja järjest rohkem mõtlen, et äkki peaks kaaluma teist varianti – et lahutaks ja poiss jääks temaga.“

      „Nii lihtsalt loobuksid lapsest?“ imestas Maia. „Sa ju ise ütlesid, et teed kõik, et lapsel oleks hea!“

      „Just nimelt! Lapse pärast ma seda ju teeksingi – lõppeks ehk ükskord see pidev tülitsemine.“

      „Jääksid ilma kõigest – nii kodust kui lapsest…“ ei saanud Annika aru.

      „Millest sa elama hakkaksid, ei tea?“ pahandas Maia.

      „Ta lubas mulle lahutuse korral iga kuu kolm tuhat maksta. Seda pole küll nii palju, nagu ma harjunud olen, aga midagi ikka.“

      Annika neelatas. Kolm tuhat? Kuigi Annikale numbrid meeldisid, lõi see lihtne number tema mõtlemise hetkeks segamini. Siis taipas ta kella vaadata. Õnneks oligi kell sealmaal, et Martinile trenni järele minna.

      „Ma helistan sulle õhtul,“ ütles Maia Annikale. See noogutas.

      „Aga kindlasti kaalu seda politseisse minekut,“ meenutas Annika Ingale ja läks kiirelt kohvikust välja.

      Annika oli jätnud meelega ütlemata, et tema võttis omal ajal avalduse Raini vastu tagasi. Rain istus küll aastakese vangis, aga mitte tema pärast. Vabadusse naastes oli mees mõistnud, kui mugav on tema elu siis, kui natukenegi Annikale järele annab. Annika ju hoolitses terve pere eest, toetas ja innustas teda edasi pürgima… – Nii vähemalt arvas Annika ise. Aga kui Raini karistusele oleks lisandunud ka Annika süüdistus, poleks mees iial mõistust pähe võtnud. Vähemalt mitte see mees. Tigedate kriminaalide keskel naist siunates oleksid tema ideed ehk hoopis hullemaks läinud.

      Inga mehe pärast Annika ei muretsenud. Loomulikult võis kõik pärast politsei sekkumist hullemaks minna. Aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus! Annika oli kohe aru saanud, et Inga suhted mehega olid hoopis teistsugused. Annika oli avalduse tagasi võtmisega kaitsnud oma peret, püüdnud säilitada selle riismeid. Ingal aga ei paistnud mingeid peresuhteid olevatki! Laps nii lihtsalt käest anda – nendel polegi ju midagi säilitada! Erinevalt temast ja Rainist. Järelikult oli soovitus politseisse pöörduda täiesti asjakohane.

      Ja see kolm tuhat… Lihtsalt niisama – kolm tuhat?

      Annika hurjutas ennast: ei tohi lasta end rahanumbritest pimestada! Ka rikkad nutavad ja kuldpuur on ikkagi puur, armastust raha eest ei osta – kõik need kaunid fraasid tulid talle pähe, aga tema mõistus tõrkus neid tõsiselt võtmast. Summa, mis Annika jaoks oli ideaaliks, oli mõne teise jaoks väiksem kui praegune summa, mida enda peale kulutada. See oli lausa solvav. Annikal ei olnud mingit tahtmist seda noort naist aidata. Mismoodi siin aidatagi – lahendus oli ju leitud? Annika oli Maia peale lausa pahane, et see teda Inga asjadesse oli tõmmanud.

      Maia helistas Annikale õhtul peale kaheksat. Annika jälgis parajasti, kuidas Liis kööki koristab. Tüdruk tegi seda, nagu kõike muudki, ilmse vastumeelsusega. Aga ikkagi tegi! Ja oli oma tegemistega lõpusirgele jõudnud.

      „Olgu, aitab küll, tubli oled, võid minna,“ ütles Annika Liisile naeratades, enne kui kõne vastu võttis. Liis kehitas tülpinult õlgu, viskas mikrokiudlapi, millega ta pindasid pühkinud oli, radiaatorile ja läks trepist üles. Annika ei hakanud talle meenutama, et lapi võiks korralikult ära panna. Ilmselgelt sai Liis ju aru, et Annika ootab tema lahkumist, ei taha tema kuuldes telefoniga rääkida.

      „Ma kuulen,“ ütles Annika telefoni.

      „Ütle palun, et sa ei ole minu peale pahane,“ nõudis Maia.

      „Sellepärast, et ma pidin täiesti ette valmistamata hakkama nõu andma inimesele, kes seda tegelikult üldse ei vaja? – Ei, ma ei ole pahane.“

      „Oled ju küll,“ sai Maia Annika häälest aru. „Tead, ta ei ole tegelikult üldse halb inimene. Ta on lihtsalt natuke naiivne. Ja tegelikult on seal veel palju, millest ta ei jõudnud sulle praegu rääkida. Näiteks, kuidas mees last tema vastu ässitab ja…“

      „Ära räägi mulle, ma ei taha teada. Mina andsin oma soovituse ja nii see jäägu. Sina olid ju see, kes abivajajaid aidata tahab, ära mind sellesse sega.“

      „Jajah,“ ütles Maia. „Kuule, kas sa kavatsed kohe varsti magama minna? Ma mõtlesin, et sõidaksin sinu juurest läbi, jooks ühe tassikese teed, ajaks tunnikese juttu?“

      „Käibemaksudeklari esitamine on varsti, mul on siin mitu päeva käed tööd täis.“

      Poole tunni pärast, kui ta juba töölainel oli, torkas talle pähe, et äkki oli ta Maiat solvanud. Teine tahab head ja tema ei leia tundi aegagi! Annika valis Maia numbri.

      „Ah, unusta ära, mis solvumisest sa räägid?“ ütles Maia hääl telefonis. „Ja üleüldse, lülita veekann sisse, ma olen kohe varsti sinu juures.“

      Kuigi see oli taas Annika privaatsfääri tungimine, ei tundnud ta enam vastumeelsust. Maia oli Maia. Otsekohene, aga aus ja õiglane. Pealegi kasutasid nad tihti juhust, kui Rain ära oli, et Annika juures istuda ja lobiseda. Annika lasi teekannu vett täis ja lülitas selle tööle. Siis võttis ta puhta mikrokiudlapi ning tõmbas Liisi pühitud pinnad uuesti üle.

      Maia tõi veini.

      „Ma tahaksin, et sa Ingaga veelkord räägiksid,“ ütles ta pärast esimesi lonkse.

      „Miks?“

      „Tegelikult tema ise tahab seda. Ütles mulle, kui sa olid läinud. Ütles, et ta imetleb sind, et sa oled sellest olukorrast välja tulnud.“

      Annika mõtles pisut. Äkitselt hakkas tal Ingast kahju: kena noor naine elab nii masendavat elu! Mis sest, et jõukalt – eneseväärikus on see, mis loeb. Annika oli omal ajal halva mängu juures head nägu teinud, mitte kunagi ei läinud ta kellelegi rääkima, et tema mees peksab teda. Ta oli lootnud, pettunud, vihanud, põlanud ning taas lootnud ja unistanud, et ükskord on kõik teisiti. Ja lõpuks ju oligi: Rain oli aastaid olnud rahulik. Kui õudne pidi olema Inga elu, et ta sellest rääkida julges? Missugune eneseületus võis olla tema jaoks peksmisest rääkima hakkamine! Ja tema, Annika, oli põlgusega lauast tõusnud, talle tema sissetulekute pärast kade olnud…