Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

      „Vanasti tundus ta mulle palju normaalsem. Nüüd aga – juuste värvimise pärast lapsega tüli kiskuda? Nagu imelik ei ole nii tühja asja pärast norida või? – Ja need käsimüügitooted…“

      „Nende müümises on ta küll kehv. Ma oleksin tema käest ehk isegi midagi ostnud, aga teda nagu ei huvitanudki! Sellise müügipoliitikaga jääb ta küll vaeseks.“

      Cärolyn ja Nella kolisid majakesse kahe päeva pärast. Muidugi võis Mihklit taas mõni mõttevälgatus tabada, näiteks, et peaks Cärolyniga ära leppima ja paluma tal tagasi kolida. Aga Cärolyn ei jäänud sellele võimalusele lootma. Poleks enam tahtnudki. Siiani polnud Mihkel talle ei helistanud ega sõnumeid saatnud. Ühtki kirja samuti mitte. Ka Laura ega keegi teine tema ja Mihkli ühistest tuttavatest polnud temaga ühendust võtnud. Järelikult olid nad kõik teadnud! Aga talle polnud öelnud. Kui labane. Väkk.

      Nella oli olnud kindel, et Greg helistab talle juba järgmisel päeval pärast tema Eestisse saabumist, nagu varem paaril korral juhtunud oli. Ent ka ülejärgmisel päeval polnud mehest kippu ega kõppu. Ise ei tahtnud Nella talle helistada ega sõnumeid saata. Nii ta siis kulmineeris oma tigeduse Gregi vastu ja hirmu edasise hakkamasaamise pärast Cärolyni aitamisse. Niisuguse hooga, et Cärolyn hakkas kahtlema Nella jutus: mine tea, ehk tegelikult siiski viskas Greg Nella kodust välja?

      Nella organiseeris kolimisauto ja lasi korterist välja vedada kõik, mida liigutada andis.

      „Mööbel on ju Mihkli oma! Mihkel ise ostis!“ vaidles Cärolyn.

      „Sinuga koos ju ostis? Selleks, et teil mõlemal mööbel oleks?“ meenutas Nella. „Ja tal on ju raha, et endale uus mööbel osta?“

      „Seda küll,“ tuli Cärolynil nõustuda, kuigi selline tegu oli nagu vargus. Varastamine ei olnud Cärolyni arust kaugeltki ilus.

      Aga samuti polnud ilus olnud Mihkli käitumine.

      „Ja tegelikult läheb see mööbel tema enda lapse kodu jaoks, nii et minu arust on kõik korras,“ põhjendas Nella.

      Cärolyn andis endale aru, et raseduse viimastel kuudel ei pruugi ta väga adekvaatne olla ning seepärast Nellat usaldaski. Tal oli hea meel, et keegi teda kaitseb ja tema eest hoolitseb. Millegipärast oli see äkitselt nii armas ja vajalik. Ja ka mõte päris oma kodust oli nüüd õigem kui kunagi varem. „Pesapunumise instinkt,“ nagu Cäolyn oli ühest raseduskalendrist viimaste kuude kohta lugenud, lõi välja.

      Siin nad siis olid – kaks noort naist, mõlemad päevapealt mehest lahku läinud, mõlemad kolimisest vaimustuses, mis sest, et erinevatel põhjustel. Kunagi oli Cärolyn siit Nella juurde kolinud. Nüüd kolis koos Nellaga siia tagasi.

      Nella läks organiseerimisega isegi nii kaugele, et lasi kolimisarve Mihkli firmale esitada. See oli lihtne, sest firma oli registreeritud nende koduaadressil ja Nella oma hoolitsetud välimuse ja veenva jutuga ei tekitanud kelleski kahtlust, et asjade tegelik omanik nende liikumisest midagi ei tea.

      Mida suuremaks läks Cärolyni koduihalus, seda labasem tundus talle Mihkli käitumine. Haletsus, põlgus ja pettumus valdasid Cärolyni. Süütunne asjade omastamise pärast kadus. Lausa hullumeelselt naljakas oli mõelda, missuguse näo teeb Mihkel siis, kui kolimisarve saab!

      Moodne mööbel sobis üllatavalt hästi Cärolyni lihtsasse koju. Suure osa vanadest asjadest lasi Nella kolimisfirmal taaskasutuskeskusesse viia. Cärolynil ei olnud kahju. Need olid nagunii odavad ja kulunud asjad, mingit emotsionaalset väärtust neil ei olnud. – Minu lapsel peab olema kõik uus ja ilus, mõtles Cärolyn ja silitas pakendeid, kus sees lastetoa mööbel ja vanker. Nad olid Mihkliga koos neid ostmas käinud, arutades, kuhu toanurka miski püsti panna. Nüüd aga…

      „Kui siin natuke seinu värvida ja üht-teist kõpitseda, võiks ju päris rahule jääda,“ arvas Nella tubades ringi vaadates.

      Remondini nad siiski ei jõudnud. Kuigi Nella oli aidanud Cärolyni teadmisega, et mõneks ajaks kolib ta ka ise tema juurde, muutusid tema plaanid juba kolimisõhtul. Kell oli juba üksteist läbi ja nad valmistusid magama minema. Nella võttis parajasti vannitoas meiki maha, kui Greg talle helistas. Kõne kestis vaevalt minuti.

      „Greg sõitis ise Eestisse, ootab mind praegu Radissonis!“ kilkas Nella Cärolynile vannitoast välja keksides. „Sorry, aga ma pean nüüd minema!“

      „Niiviisi, ühe värvitud silmaga, lähedki?“

      Nad naersid. Naer oli vabastav. Üks mure oli ju möödas: Greg otsis ise Nellaga lepitust! Mis sest, et ta lõhkus ja põletas riideid. Mis sest, et ta irises aeg-ajalt inimeste kallal päris valusal moel. Kuna ta aga suurema osa ajast oli vaimukas, helde ja lõbus, andsid kõik talle andeks. Ka Nella. Eriti Nella.

      Kui Nella oli lahkunud, viskas Cärolyn end voodile pikali. – Lage oleks ka vaja värvida, mõtles ta. Pakilist vajadust selleks polnud, ühtki mõra ega plekki polnud näha. Aga värvida tahtis Cärolyn seda ikka. Lagi oli üle kümne aasta värvimata ning muutunud ilmega toas ainuke, mis siinset ammust aega meelde tuletas.

      Päris tugevasti tuletas. Cärolyn oli lootnud, et tagasitulek koju on tema ja maja vaheline asi. Kunagine kodu võis ju jälle koduks saada, mis sest, et siin oli juhtunud koledaid asju. Siin oli olnud ju ka toredaid aegu. Näiteks paar päeva kahekesi koos Kustiga elamine… – Cärolyn peletas selle mõtte. Kuidas see Kusti-mõte talle nüüd pähe kargas? Et kõik kunagine kurbus ja valu jälle meelde tuleks ja haiget teeks? Nagu ainult emast mõtlemisest ei piisaks?

      Ema oli meenunud talle kolimise ajal asju paigutades mitu korda. Mitte mälestuspiltide või lugudena, vaid hetkeliste välgatustena: mismoodi paistis aknast sisse päike, mismoodi oli ema talle naeratanud ja midagi öelnud, neil harvadel päevadel, kui nad kahekesi olid ja ema polnud täis ega pohmas. Paremad hetked siinsest elust.

      Tema ema oli siin majas end üles poonud. Cärolyn ehmus: ehk elab ema vaim siin endiselt? Ja tema, rasedusest tundlikum kui muidu, tajus seda nüüd? Cärolyn lohutas ennast kohe: kui ema siin ongi, siis kindlasti heade soovidega – mälestused, mis Cärolyni siin tabasid, olid ju meeldivad?

      Ühest netiportaalist oli Cärolyn lugenud, et raseduse ajal on naine avatud kõigele vaimsele ja et siis on temaga ühenduses ka tema esivanemad. Cärolyn ei mõelnud kuigi tihti oma surnud sugulastele, aga nüüd meeldis talle mõelda, et kõik tema esiemad ootavad last temaga rõõmsalt koos. Tal oli hea meel, et tulemas oli tütar: naisena teadis ta täpselt, kuidas tuleb oma tütart õpetada, et see hakkama saaks. Kõik võimalused oma sugupuud tugeva oksana jätkata olid olemas. Poisist meest kasvatada olnuks keerulisem. Cärolyni enda elus polnud ju ühtki meest! Vähemalt mitte sellist, kes oleks jäänud. Kes praegugi olemas oleks.

      Aastatega oli Cärolyn oma emale kõik andeks andnud. Mis siin andeks andagi – tuli mõista, missugune inimene on, ja endale selgeks teha, mida temalt üldse oodata saab. Sa ju ei looda, et vana Nokia 3110 toimiks 4G-s? Ema oli kena naine ja kunagi lausa andekas ja lahtiste kätega, isegi Cärolynile oli ta kleite õmmelnud, kui see väike oli. Tema eesmärgiks ei olnud hakata meestega jooma ja laaberdama, ta oli algul otsinud vaid endale meest ja Cärolynile isa! Seda soovi ei saanud ju Cärolyn emale pahaks panna. Ei pannudki: ta ei kiusanud ema ega peletanud mehekandidaate nii jõhkralt eemale, nagu ta paljusid lapsi tegemas oli näinud. Paraku hakkas emale alkohol aastatega järjest rohkem meeldima, tema hilisemad ideed endale riideid õmmelda ja mööblit uuendada tipnesid vaid lõpetamata rõivaste ning pooliku, kummalise disainiga mööbliga. Meestevalik aga jäi aastatega aina väiksemaks, ühtki kasuisa, mitteametlikkugi, Cärolynile ei tekkinud. Kõik olid rohkem ema sõbrad. Ja Cärolynil oli järjest rohkem põhjust omaette olla.

      Ema СКАЧАТЬ